Kus asub see nn teine maailm, millele albumi pealkiri viitab?

"OtherWorld" on minu poolt programmeeritud tehismaailm. Samamoodi võiks küsida, et kus asub Thomas Moore'i Utopia, Oz, Xanadu, Arkham, Wakanda või Varria saar. Hea küll, näiteks Lottemaa või Disneyland on ka füüsilisse reaalsusesse imbunud, sadadest Jõulumaadest rääkimata. Nende kujutis ja reaalsus on teineteisest eristamatud.

Mis ja miks tõmbab sind muusikas maaväliste paikade poole?

Fiktiivsuse ja maavälisuse vahel ei saa võrdusmärki tõmmata. See, et inimene loob, mängib ja unistab on üpris maine tõsiasi. See on minu evolutsiooniline kohastumus. Proovides vastata su küsimusele, tuleb tõdeda, et muusika tõmbab mind maaväliste asjade asemel pigem hoopis kuskile elementaarosakeste puurkaevu, kus aatomid neelavad footoneid ja aega saab mõõta atosekundites.

Kunstilises plaanis on kosmos minu jaoks tänapäeval liiga lääge ja üle-romantiseeritud konstant. No umbes nagu see kunagi Põltsamaal toodetud samanimeline odav ja kange marjavein. Külma sõja ajal oli see kõik muidugi põnev ja aktuaalne.

"OtherWorld" pakub väga visuaalset kuulamiskogemust. Millised olid visandid su enda peas enne materjali albumiks vormumist?

Mu peas jooksid koodid, niidistikud, ahelad, talad – mingisugune piksliline pudru, mis oli oma poolikuses häiriv. Nüüd näen valmis maailma, mis elab oma elu ning katsun selle tegelikku struktuuri unustada.

Kuidas "OtherWorld" tehnilise poole pealt loodud sai?

Ma vabandan ja mul on väga kahju, aga ma ei sooviks külastada mitte ühegi restorani kööki. Ja mis värk selle Coca-Cola retseptiga oligi? Kuskil kunagi räägiti, et hoitakse seifis luku taga.

Mind on alati köitnud sinu suhe popmuusikaga, kuigi "OtherWorld" mängib popiga vähem kui seda tegi "Rogue Wave". Poppmuusika jätab oma teatavas sirgjoonelisuses palju võimalusi libastumiseks. Sinuga seda juhtunud pole. Mis põhimõtete järgi sa neid elemente popist välja nopid ja oma muusikas kasutad?

Popmuusika tegeleb unistuste loomise ja müümisega nii banaalses, küünilises, kui ka läbinisti heatahtlikus ja idealistlikus plaanis. Ma olen keskpärane muusik, aga väga hea unistuste, uimade, ulmede ja unelmate looja. Ma oskan seda. See on mu natuuris. "OtherWorld" mitte lihtsalt ei mängi popiga, vaid ongi juba ideeliselt hoopis teisel skaalal asetsev kaasaegne žanrivaba super-pop. See ei ole mingi 20. sajandi crooner-popi või eksistentsialistliku ulme uuenduskuur! Esimest korda olen teinud läbinisti ühtlase ja tervikliku albumi, mida on lihtne kuulata, kuid mis on seejuures kompromissitult terav ja infotihe. See on justkui üleminek 1280x720 ekraaniresolutsioonilt 4K peale. Need lood joonistuvad ka mobiilikõlarist kuulates piisavalt hästi välja.

Parim osa 21. sajandi popist on veidratest helidest ja segastest karakteritest pungis ning pole enam sugugi sirgjooneline, vaid minimalistlikust pealispinnast olenemata äärmiselt mitmekihiline. Kuulakem terasemalt tänapäeva Ameerika popmuusikat. Näiteks kauriliste [Kaur (Gavia), pardiga sarnanev veelind] veidraid häälitsusi on miskipärast oma produktsioonis kasutanud nii Nicki Minaj kui ka Travis Scott ja kindlasti veel kümned teised. Võttes ette Jay-Z ja Beyoncé tänavuse hiti "APES**T", kuuleme seal Tiibeti meditatsioonikella, lähenevat metroorongi, makaakide kiljatusi jms. Suurte tegijate (või nende assistentide) leitud või kokku ostetud andekad ajud ja ghostwriter'id annavad oma ekperimentaalsuses tihtipeale nn underground'ile kõrvad ette. Uudse ja teravaga seostatav, hüperkineetilist poppi tegev SOPHIE on kirjutanud loo Madonnale ja produtseerib kulisside taga Lady Gaga uut materjali; A$AP Rocky tänavuselt albumilt leiame Dean Blunt'i jne. Mul ei ole miljoneid, mida jagada, aga kui oleks, siis ehk kasutaks ma samuti ideaalse tulemuse saavutamiseks suurele masinavärgile omaseid tööstuslikke võtteid – st planeedi andekaimaid inimesi kaasprodutsentide ja muude tehniliste stuudiotöötajate näol, kes minu tehnilisi puudujääke proteesidena täiendaksid. Oluline on tehtavate valikute kogusumma – oskus oma ideid ja fantaasiaid mistahes meetodite vahendusel võimalikult väheste kadudega materialiseerida. Arhitekt ei pea tegelema enda projekteeritud ehitise terastalade kokku keevitamisega ning ta ei saaks olla pelgalt arhitekt, kui ei leiduks piisavalt häid keevitajaid, keda usaldada. Ma ei tunne enam pelgalt isetegemisest mingit rõõmu, kui see ei vasta teatud iseendale seatud standarditele. Viimane asi, mida maailmale vaja, on üks suvaline albumitäis muusikat.

Muide, novembri teises pooles sõidan Taiwani esinema. Loodan, et hüper-tööstusliku Aasia turu muusikamogulid organiseerivad minu suhtes inimröövi, vahetavad identiteedi, valetavad viis aastat nooremaks ja heidavad kuskile BTSi taolisesse poistebändi liini peale lõõritama. See oleks super.

Mart Avi laval on teine Mart Avi kui see, kes laval ei ole. Mis ja miks need kaks lahus hoiab?

Mina tunnen küll ka lavalt maas olles iseennast ära. Selge see, et lava on ohuvaba tsoon, kus kõik on võimendatud ning seal saab lubada käitumist, mis oleks argielus oma ekspressiivsuses minust ülimalt totakas või suisa talumatu. Ma tajun neid piire, katsun olla mõistev ja mõistlik. Argitoimetusi ajades või tööl viibides meeldib mulle olla võimalikult tähelepandamatu, sest see võimaldab efektiivsemalt keskenduda sellele, mis on antud situatsioonis päriselt oluline. Kontserdilaval argitoimetusi ei aeta ja ka viisakusega pole seal suurt midagi peale hakata.

Laval näid sa eelistavat seda neljandat seina publiku ja enda vahel mitte maha murda ning vahetu suhe kuulajaga ei kuulu artistina sinu persona juurde. Miks?

Näiteks teatrietenduste puhul on mind alati häirinud, et selle lõppedes tullakse tagasi lavale kummardama, naeratama, lilli koguma jms. See kõik võiks toimuda hiljem kuskil koridori peal. Mulle ei meeldi, kui illusioonid hetkega murtakse. Need võiks pigem ajas lahtuda. Õudselt tüütu oleks kui ka kinos käies kargaksid filmi lõppedes lina tagant kõik osatäitjad välja. Live-esinemistega on sarnased lood. Ma katsun kuulajat-vaatajat säästa igasugu "Suur aitäh!" ja "Käed üles!" stiilis žestidest, sest mind ennast need kontserdikülastajana segavad – takistavad sisse elamast, viivad fookuse mujale. Mind need ei artistiga ei liida, vaid lahutavad. Esinejana olen üpris vahetu ja kirglik, aga endale omasel viisil. Ma komistan, kukun, lõhun, laamendan, lammutan, loobin, igatsen, jõllitan, poseerin, ei poseeri, hiilin, taarun, kõõlun, traavin, tukun, vantsin, sumpan, liuglen, uimerdan, poksin, suskan, flirdin, hoian, põlastan, ülban, klohmin, vintsklen, naeran, viibutan, kahtlustan, hirmutan, rõõmustan, kaotan, üllatun, ent ma ei räägi lihtsalt niisama.