"Mandy", rež Panos Costamos

Nicolas Cage filmis "Mandy". Autor: CAP/MFS/Capital Pictures/SCANPIX

Kui pärisinimesed räägivad rändeleppest ja valitsuskriisist, siis meie räägime verega kaetud Nicolas Cage'ist filmis "Mandy". See on videoajastu kuldajale – 1970. ja ennekõike 1980. aastatele – viitav õudusfilm, kus Nicolas Cage, kes on ilmselt ammu aru saanud, et temast on saanud iseenda paroodia filmikunstis, keerab siin selle nupu täiesti põhja. Ta ongi täpselt see, mida kõik temalt ootavad – tohutu ülenäitlemine, meeletu miimika jne. Lugu ise on kättemaksulugu – mingisugune psühhopaatide cult tapab ära ta naise, mille peale ta läheb neile selle pahateo eest tasuma. Siin minnakse ka fantastilisse ja hakatakse ka mingeid deemoneid esile manama.

"Burning", rež Chang-Dong Lee

Yoo Ah-in filmis "Burning". Autor: AP/SCANPIX

See on selline thriller'i moodi film sellest, kuidas poiss hakkab käima tüdrukuga, tüdruk kaob ära, poiss hakkab teda otsima, ja mis moodi sealt koorub vaikselt välja kahtlus, et tegemist on millegi väga kriminaalsega. Selline slow-burning film, mis võtab end väga aeglaselt üles, aga kui käima läheb, siis haarab väga hästi endasse. Selle aasta Cannes'is oli see kriitikute tabeli kõige kõrgemalt hinnatud film, mistõttu huvitav neile, kes otsivad filmidest pigem midagi kummalist kui et tavalist. "Burningu" puhul seda probleemi ei ole, et ta poleks avalikult arusaadav. Ta käib lihtsalt oma kaarte väga aeglaselt välja ja jätab mõned otsad mingil määral lahti ka.

"Pildiraamat", rež Jean-Luc Godard

Kaader Jean-Luc Godardi filmist "Pildiraamat". Autor: CAP/MFS/Capital Pictures/SCANPIX

Sisukirjeldust on sellele võimatu kirjutada. Vanameister Jean-Luc Godard tõestab, et on elavatest filmitegijatest kõige pungim. See film on absoluutselt vaatajat endast eemale tõukav igas hetkes. Aga trotslikul ja hardcore PÖFFi fännil tuleb jääda ka siis, kui teda ära aetakse. Se on antifilm, filmi kvintessents. Mingisugune ürgne puder, millest pole elu veel hakanud kokku tulema. Ta on dekonstrueerinud filmi justkui täiesti algosakesteks ja siis segab seda suppi ning vaataja ootab, et sealt vormuks mingisugune roog. Võib-olla vormub, võib-olla mitte. Otseselt ta seda sulle kätte ei anna. Sa pead ise minema neid tükke sinna kombineerima. Ta eksib absoluutselt iga koodi vastu – narratiiv, dialoog, montaaž, helikasutus. Temale omasel moel. Seda ta on teinud kogu oma karjääri vältel. Hästi räpaselt paneb kokku, et rõhutada seda, kui mugavaks meile tavaliselt see filminarratiivi jälgimine on kommertskinos muudetud, lõigates heli poole kaadri pealt väga robustsel moel pooleks. See suunab meie tähelepanu filmi koodile ehk heliribale. Seda kasutab ta igal võimalikul moel kogu aeg. Mingisugusel mugavustundel tekkida ei lasta. Aga see on niivõrd äge, kuidas ta suudab seda teha, ja ma soovitan seda vaatama minna. On okei ära minna, aga kui jääda ja saada raskest hetkest üle, siis tekitab see peas väga huvitavaid mõtteid ja kui sobib, siis tuleb sellest kindlasti üks PÖFFi tippelamus.