Live-elamus: hümnid vabadusele näitasid jazzi piiritust ({{commentsTotal}})

Foto: Rene Jakobson

"9 hümni vabadusele"

Festivali Jõulujazz 2018 avakontsert

Alexela Kontserdimaja, Tallinn

28.11

EV 100 muusikaprogrammi üheks suursündmuseks tõstetud galakontserdi "9 hümni vabadusele" ideesse oli mastaapsus juba sisse kirjutatud ja sündmuse iga detail rõhutas ümmargusi rekordeid ja ka ümmarguseks kohandatud detaile: lisaks käimasolevale sajandale sünnipäevale ka 100 aastat Vabadussõja algusest, 100 aastat eesti jazzi kokkuleppelisest algusest ja 100 jazzmuusikut, kes saavutatud vabadust laval ka tähistasid. Jazz oma kunagise keelatud staatusega on sobiv võrdkuju vabaduse olemusele ja ka iseenesestmõistetavusele, milliseks nii keelumuusika kui ka indiviidi vabadus on mahenenud.

Selge on, et liigne vabaduse-termini lahtipakkimine reaalse tulemuseni ei vii - piirid on loomiseks vajalikud ja tõenäoliselt täielik vabadus ilmselt muusikat ei sisaldakski. Kõlab ju väljend "tee, mis tahad" enamasti juba solvanguna, mis jätab tegija ükskõiksusesse tema tegude suhtes. 9 hümni projekti kaasatud 9 heliloojakooslust olid lähtepunktideks võtnud pigem vabaduse ideelised assotsatsioonid ja seosed, mitte niivõrd muusikalised lahtirebimised senistest kammitsatest - pole etteheide nentida, et kõiges kõlanus oli täpselt niipalju vabadust, piiritust ja piiratust kui meie mõttemallides ja endi ehitatud ühiskonnas hetkel on.

Kontserdi muusikalise juhi Siim Aimla juhitud Politsei- ja Piirivalveorkester, orkester Ventum, koor Collegium Musicale ja tuntud eesti jazzmuusikutest moodustatud paarid tekitasid ettearvatult üliküllusliku peolaua, kuhu mahtus nii raskekoelisemaid suutäisi ja ka hõrgumaid delikatesse.

Orkestreeritud jazz on olemuselt kinematograafiline, suurlinlik ja luksuslik, lisades esitatavatele teostele alati majesteetlikuma ja argisusest kõrgemale tõusva hõngu. Kui korrutada toimiv valem igieestiliku, mitte imtingimata negatiivse alatooniga raskemeelsuse ja hämarusega, saame päris täpse tundeskaala iseloomustamaks enamikke esmaettekannet nautinuid hümne. Hümnide kui ülkstuslaulude mõiste jäi siinkohal tinglikuks ja vabamalt tõlgendatavaks - mitmete pidupalade tonaalsuses oli ka leina ja itku; kõike seda mida raskusi täis tagasivaade ja mitte teab kuivõrd helge tulevikuvisioon summeerida võib. Isikuvabadus, minevikukoormad, mure keskkonna ja vaimukülluse kao pärast on reaalsed ja valatud vormid ei seadnudki eesmärgiks olla väga meelelahutuslikud ega põhjendamatult rõõmuküllased.

Kava avapala "Ootuses ja lootuses" autorid, saksofonistid Raul Sööt ja Aleksander Paal suunasid kuulajad mõtlikele radadele, mille raagus, nukrat leppimist täis kujutluspildid kinnitasid, et elu ei pea olema pelgalt õnnetaotlus, vaid moodustab terviku alles peale kogu tundeskaala hõlmamist. Holger Marjamaa ja Raun Juurikas ja nende "Oro" koos lauljanna Liina Saarega langetas hallid kardinad niigi väheste valguskiirte ette, manades liignukra, leinasesakliku tardumuse, mis oma sügavusetaotluses jäi ehk liiga raskepäraseks. Mingo Rajandi ja Meelis Vindi "Kahekõne" võttis relvadeks dramaatilisemad pöörded, muretsedes kaasa Läänemere ökoloogilistele probleemidele Collegium Musicale hoiatavate koorihüüete ja raadiosignaalide-vokaakatkete toel. Ilmekalt illustreeritud teos suutis tekitada lainetel seilavat põnevust ja ka filmnoir'ilikke crime-jazz-pöördeid.

Õhtu neljas etteaste; Mairo Marjamaa ja Sander Mölderi "2222" tõi aga kõrvu juba soojemaid briise, luues oodi eesti loodusele ja meie loendamatute saarte floorale läbi nelja aastaaja. Tuulemasina kohina saatel esile ujuv kuuldemäng tõusis senikuuldutest esiplaanile oma kerge helguse ja soojusega - ehtsaid eestipäraseid emotsioone kaasa haarav teos oleks võimeline iseseisvat elu elama ka väljaspool pidust hümniformaati, miks mitte näiteks saari seilavate parvlaevade püsirepertuaaris. Mölderi hõredad rütmituksed ja sünteetilised taevaviiulid lisasid pildile olulist mõõdet, jäädes siiski viisakaks kõrvalaktsendiks, nagu nüüdismuusika ja ka jazzi ristandites mittenaturaalset päritolu helidega meil tavaks on saanud.

Elektroonika võib vahenditelt olla väga jazz ja seda ei maksa peljata; tarbetehnika ja inimese jätkuvale kooskõnnile oligi pühendatud kavas järgnev Peedu Kassi ja Siim Aimla teatraalne tükk "Seenekorvi ja ipadiga". Tehnoloogia oli siinkohal taandatud koomilisse rolli, millega inimesed mängivad ja pala karikeerisid seeneliste hüüded koos GPS-navigeerimise hääljuhistega, kust tuttavad kõneroboti käsklused olid kahjuks jäetud koori kanda. Seenelkäigu nõtke, 1960ndate vaimus funkiva groove-jazzi tukse andis õhtule vajaliku hoo ja näitas ehk, et tunneme end hästi vanamoodsuse turvalises rüpes, mille põlvi ehib aina sagedamini helendav raal.

Meie ühe ärksama ja julgelt vastuolulisema jazzmuusiku Maria Fausti ja tähelepanuväärse power'iga pianisti Kirke Karja "Kapital" võttis teravama luubi alla inimesed endid, valades isikuvabaduse tahud ja aina tõsisemad küsimused oodatult keerulisemasse, raskemasse vormi. Kandlemängija Kristi Mühling lisas mõtlikumatele pausidele tüüneid aktsente, jättes teose hümniformaadist väljuvasse sisevaatlusesse.

Pianist Joel Remmel ja kitarrist Paul Daniel valisid oma hümniga "Laul vabast inimesest" helguse tee, mille nukkerõrnad mõtlused kogusid sügavust Peedu Kassi lendleva bassituksega, hajutades leitud tundevirvenduse võibolla liigagi malbesse ekslemisse. Duubeltandemi Tanel Ruben, Jaak Sooäär, Ivi Rausi ja Laura Põldvere loodud "Elus on ilu - Raamitud raamid" tõi aga lavale kogu 100-pealise jazziarmee, plaaniga vürtsitada kogumikku maaemalike, ürgsete oietega. Moodustus ühtpidi etnoteater ja muusikaline külakuhi, kus aafrikalik linnutants jooksis kokku action-jazzi põnevusmanöövrite ja kaootilise ühishullamisega, jäädes saavutatuga kahjuks ettevõtmise kõige ideevasemaks ülesastumiseks. Hullu panna on tervitatav, aga hulluse tõeline essents ei ole nii kergelt saavutatav, kui pealtnäha näib. 

Hümniõhtu viimane teos; Kadri Voorandi ja Kristjan Randalu "Su armastust tahan armastada" andis publikule sõõmu, mis oodatult täitis kuulajate ootused taevassetõstva finaali osas. Voorandi ekspressiivne vokaalsooritus koos Randalu selgekeelse meloodiajoonega tabasid maagilise, tõeliselt hümniliku essentsi, mille rahustav ja laugelt leppiv olemus jääb ka edaspidi kaunistama eesti spirituaaljazzi seni veel veidi õhukest noodivihikut. 

Lauljate kandvamat panust oodanuks teoste loomisse ehk rohkemgi. Hea lüürika kaasabil võinuks vabaduse tahke veel mitmekülgsemalt ja kindlasti ka meeldejäävamalt lahata. Ülesande vastutuse tõttu kannatasid paljud teosed ka ilmse kuhjatuse all, kuid idee jume paneb teele soovi, et jazzmuusikute ristpiste-koostöö võiks igaaastaselt jätkuda ja et siinsed saavutused jätaksid jälje ka mõne helikandja kurdudesse.

Kuulake ka ülekannet Klassikaraadiost.

Erkki Tero on Raadio 2 "Eesti Popsi" saatejuht.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: