Raul Sööt bigbändi muusika kõlast: sa oled nagu purjus ja kaine ühtaegu ({{commentsTotal}})

Raul Sööt
Raul Sööt Autor/allikas: Heiti Kruusmaa

Raul Sööt tähistab sel kevadel oma 50. sünnipäeva, mida tähistatakse 25. märtsil New Wind Jazz Orchestra kontserdiga Kumu auditooriumis. Intervjuus tuli juttu nii tema muusikalise karjääri algusest kui ka suurimatest eeskujudest.

Millal alustasid suurematele koosseisudele komponeerimist ja arranžeerimist?

Kõik need erinevad koosseisud on otsekui tulnud minu juurde, küllap vastavalt mu valmidusele, ma vähemalt loodan, et see on nii. Oma esimese pala suuremale koosseisule kirjutasin Otsa kooli päevil. See võis olla 1989. või 1990. aastal, kui koosseisuks oli neli puhkpilli ja rütmisektsioon. Esimene ponnistus bigbändile sündis 1993. või 1994. aastal - selle sain kirjutada piltlikult öeldes Eesti Raadio Estraadiorkestri "varemetel" tantsides. Bigbänd oli tolleks ajaks juba de jure laiali saadetud, aga mängijad käisid veel suures, Peeter Sauli poolt juhatatavas orkestris tööl. Minul oli võimalik saada mõned hindamatud näpunäited Saulilt - mida alles hiljem väärtustama õppisin - ja muidugi kogemus orkestriga tööd tehes.

Deeper Sound sündis 1998. aastal. Kirjutasin siis Rootsis Skurupis õppides plaadi jagu materjali. See sai Jazzkaarel ette kantud ja kohe järgmisel päeval ka plaadistatud. Samal aastal võeti European Youth Jazz Orchestra kavasse üks minu originaalpala. Mängisin sel aastal ka bigbändi koosseisus.

Hiljem, 2011. aastal õnnestus mul olla selle koosseisu, mis siis oli juba European Jazz Orchestra, üks resideeruvatest heliloojatest Jere Laukkaneni kõrval. Esimese hirmuäratava - kuna aukartus selle formaadi ja traditsiooni vastu oli nii suur - katse kirjutada sümfooniaorkestrile tegin 2001. aastal. Teos kanti ette The Metropole Orchestra poolt Euroring Arranger's Workshop raames. Dirigendiks oli Vince Mendoza. Kuna ma isiklikult tol aastal workshop'il osaleda ei saanud, avanes mul võimalus ka järgnevalgi aastal kirjutada, nüüd juba Oslos tegutsevale ringhäälingu orkestrile (KORK). Dirigendiks ja workshop'i juhendajaks oli nüüd John Clayton.

Ka keelpillikvarteti juurde jõudmine oli minu jaoks nn tundmatus kohas vette viskumine. 2004. aastal kirjutasin ligi pooled arranžeeringud Maian Kärmase plaadi "Tuigutuled" tarvis. Samal aastal kirjutasin osa arranžeeringutest ka Ain Agana ja Tallinna Kammerorkestri plaadile. Oma esimese kooriteose kirjutasin alles 2012. aastal.

Ette on tulnud veel mitmeid juba eelpool loetletud koosseisude variatsioone-kombinatsioone, aga laias laastus on alguspunktid siin nüüd ära toodud.

Mis väärtust kannab bigbändi, suurema kollektiivi muusika kõla? 

Eufoorilist kogemust genereeriva narkootikumi väärtust. See on ühtaegu joovastav ja ka intellektuaalne kogemus. Sa ei saa suurele koosseisule midagi toimivat kirjutada ilma strateegilist plaani ja mõningaidki teadmisi omamata. Sa lihtsalt pead mõtlema. Sa pead õppima, sa pead tahtma õppida, sa pead kasutama oma mõistust. See on see intellektuaalne osa, aga sa pead olema ka mänguline, spontaanne, valmis olude muutusteks, valmis kohanduma erinevate n-ö maastiku või ilmastiku oludega, just nõnda nagu nad su teele ilmuvad, sest nad ilmuvad alati sinu plaanide väliselt.

Ainult ratsionaalselt sellele suurele organismile - ja orkester on omamoodi organism - lähenedes oled sa kui teooriaraamatutest loetud teadmistele rangelt tuginev suudleja. Igaüks saab aru, et niisugune lähenemine ei lähe mitte. Aga ratsionaalselt spontaansust "teha" kah ei saa. Nõnda tuleb hüpata pea ees vette tundmatus kohas ja lasta ümbritseval end õpetada.

Ka selle vastuvõtlikkuse nüansside tundma õppimises on omamoodi maagia, aga selle kirjeldamine läheks juba veidi liiga üle võlli. Võtan lühidalt kokku: joovastus ja ühtaegu täieline protsessi osiste teadvustamine. Sa oled nagu purjus ja kaine ühtaegu. On ju väärtus?

Kes on olnud su peamised mõjutajad ja eeskujud? 

Kindlasti kõik mu õpetajad. Neid, seal hulgas muusikuid ja heliloojaid, on nüüdseks juba nii palju, et ei jõua kõiki üles lugedagi. Ma ei tahaks siin tekitada ka olukorda, kus unustan kogemata kedagi mainida. Kummardan niisiis mõttes aupaklikult nende kõigi ees.

Mõjutajaks on paratamatult ka kogu ümbritsev elukeskkond. Isegi kirgastunud inimene peab ikka oma siblimisi siin ilmas siblima. Ei kao see maailm tema ümbert kuhugi – mõjutus missugune!

Iga päev võime näha endi ümber arvukalt erineva kvaliteediga, otsekui erineval tasandil toimetavaid inimesi. Alati on võimalik võtta siht niisuguse tasandi poole, mida peame sel hetkel väärtuslikuks. Siin ei pruugi aga eeskujuks olla sugugi mitte ainult ametikaaslane.

Kas sul on mõnda tagamõtet-sõnumit oma muusikas, mida ühiskonnale soovid öelda?

Ei ole.

Kui jätkusuutlikuks pead bigbändi muusikat tulevikus? Logistiliselt keeruline korraldada, suur kulu ning aegade klapitamist omajagu. Kas ka varsti 100 aastat vana instrumentatsiooni kõla on ajast ja arust?

Me kuulame täna ka instrumentatsiooni-kooslusi, mis on 300 või 500 aastat vanad. Me pöördume tekstide poole, mis on tuhandeid aastaid vanad. Vanus pole seega kindlasti põhjus, miks peaks midagi kõrvale heitma. Eks inimkond on ju läbi aegade toimetanud laias laastus kahe vastastikku toimiva vastandliku jõu piirjoonel, otsekui nende poolt tekitatava laine harjal surfates. Osa meist otsib uudsust, on uudishimulik, riskialdis, seiklushimuline. Teine osa armastab kindlaid struktuure, paika loksunud ja ajaproovile vastu pidanud reegleid. Mõlemad on vajalikud: ilma üheta läheb kogu krempel kopitama, ilma teiseta laguneb kõik kaootiliselt laiali. Siiski, on veel kolmaski jõud. See on omamoodi kombinatsioon neist kahest. Me tahame teada ka mineviku kohta: milliste pillidega ja kuidas mängiti keskaegses õukonnas, mis asi see õukond üleüldse niisugune oli jne. Siin avaldub nii uudishimu kui ka alalhoid. Ajaloo hämarustest välja toodav on uudne, ent samas aitab ta meil ka mõista protsesside kulgemist, igasugu ebameeldivuste võimalikke põhjusi... ja siis võib-olla isegi eellaste vigadest õppida, n-ö vältida teistkordset sama reha otsa astumist.

Ma ei oska öelda, kui jätkusuutlik üks või teine kunstivorm on. Iga seesugune nähtus koosneb niivõrd paljudest pisidetailidest, milledest igaühel on oma väike elu. Terved tsivilisatsioonidki on unustuse hõlma varisenud, pole see bigbändimuusikagi siin mingi erand. Ma ise arvan, et ta elab, ja kasutades moodsa aja käibesõna, on jätkusuutlik, just nõnda kaua, kuniks jätkub asjast huvitatud inimesi ehk nii kuulajaid kui ka mängijaid.

Igasugu suurte koosseisudega jahmerdamine on seotud suure kulu ja logistilise peavaluga nii või teisiti. Ometigi tõmbab meid miski selle jahmerdamise poole. Küllap on selle kummalise kutse üheks alusmotiiviks teadmine varem juba mainitud eufoorilise kogemuse väärtusest meie jaoks.

Oled palju erinevate orkestrite ja bigbändidega Eestis ja välismaal koostööd teinud. Kuidas on New Wind Jazz Orchestraga koos töötada? Mis on nende tugevad küljed? 

Muidugi on mul ülimalt hea meel, et mind on kutsutud oma muusikaga selle orkestri ette ja et meie koostöö saabki nüüd teoks. New Wind Jazz Orchestra on nagu sõõm värsket tuult Eesti kultuuripildis. Ma arvan, et me isegi ei oska veel sõnastada, kui tähtis selle koosseisu sünd on. Mõnede asjade jaoks peab aeg küpseks saama, samuti peab olema ka piisav hulk inimesi, kelle osalusel ja kelle heakskiitval ning toetaval juuresolekul midagi seesugust saaks üleüldse teha.

Ma vihjan siin tõepoolest nn 100 ahvi efektile. Eestis on nüüd need "100 ahvi" olemas. Äsja täitus viies eluaasta meie päris oma jazziklubil Philly Joe's. Klubi on üritatud ka varem teha, korduvalt isegi, aga kunagi ei ole ta jõudnud ületada "kaela kandmise faasi". NWJO on nüüd saanud juba aastaseks. Lapsuke kannab kaela ja teeb juba vägitükke. Ma pean selles bigbändis mängivatest muusikutest väga lugu, kuna algfaasis toimetava orkestri elule aitamiseks ja arendamiseks on vaja erilist pühendumust ning armastust. Siin on seda armastust tõepoolest tunda. Niisugune kvaliteet on väga eriline väärtus, mis korrelatsioonis mängijate kõrge professionaalse tasemega, ja NWJO muusikud on väga tugevad oma ala profid, annab häid vilju.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: