Oktoobri keskel avati Laulasmaal, Kellasalu teel Arvo Pärdi Keskus. Ühtlasi esitleti seal Joonas Sildre teost "Kahe heli vahel. Graafiline romaan Arvo Pärdist". See mõiste "graafiline romaan" on üks paras sõnavärdjas, toortõlge inglise keelest, mis tegelikult ei tähendagi muud, kui raamatuks köidetud koomiksit või koomikseid, mistõttu eelistangi ise kasutada lihtsalt sõna "koomiks". Ehk siis: Joonas Sildre kirjutas ja joonistas koomiksi Arvo Pärdi elust.

Tegu on soliidse ja mahuka teosega – 222 leheküljel jutustatakse ümber väikse Arvo kujunemine helilooja Pärdiks. Ja Sildre on lahendanud ülesande nutikalt: ta alustab küll päris algusest, 1935. aasta Paidest, kuid lõpetab loo 1980. aasta 19. jaanuariga – päevaga, mil Arvo Pärt lahkus kodumaalt Austriasse. Ehk siis räägib Sildre lugu inimene Pärdist, mitte legend Pärdist. Või siis: meile räägitakse legendi eellugu, selle saamislugu.

Joonas Sildre on soe ja südamlik jutustaja, seda vaatamata või siis vastupidi – tänu – asjaolule, et sõnu pole raamatus just raisatud. Eelkõige on sõna asemel pilt, kohati üsna sümbolistlik pilt, kuid siingi oskab Sildre hästi esile manada kontraste. Kui Pärt peab näiteks 1968. aastal Ivalo Randalu raadiosaates "Looming ja aeg" oma arusaamu muusikast selgitama, järgneb tõeline kõnetulv. Selliseid episoode on teoses veel ning need on tõesti heaks tasakaaluks passaažidele, mil jutustust kannab illustratsioon.

Võib arvata, et Sildre valikud on sõltunud allikatest. Nagu ta ise on seletanud, suhtles ta raamatu jaoks materjali kogudes paljude inimestega – teiste seas ka Arvo ja Nora Pärdiga – luges palju ning muidugi kuulas palju ka muusikat ja raadiosaateid.

See kõik annab tunda. "Kahe heli vahel" on tõesti läbi tunnetatud teos ning seda lugedes-vaadates tekkis tahtmatult tunne, et just säärane, pildi ja sõna põimumisel moodustunud žanr sobib ühe helilooja loomingut paremini tutvustama ja selgitama kui pelgalt tekst.

Jah, muidugi, muusika keelt ongi nii sõna kui pildina raske edasi anda, veidral moel see siiski töötab. Muidugi ei kuule me siin raamatus Pärdi muusikat, kuid ometi võib üks meel, üks taju üle minna teiseks, aidata mõista teiste meele tajutava piire, õpetada meid neid kompama.

Selge on ka see, et raamat kutsub Arvo Pärdi muusikat kuulama. Esiteks mainitakse tervet hulka teoseid – on ju tegu päris inimese tõelise looga, nõnda on siin stseene ühe või teise teose sünniloost, vastuvõtust ja esitamisest – teiseks suudab Sildre tõesti kuidagi edasi anda muusika tunnet, neid helivõnkeid, mis võivad mõjuda nõnda eriliselt ja ainulaadselt. Või, tsiteerides Arvo Pärti ennast Joonas Sildre raamatust: "Õieti kunst pole ju midagi muud kui mõtete või vaimsete väärtuste valamine kunstile omasesse vormi, nende väljendamine kunstile omaste vahenditega." (lk 93)

See lause kehtib võrdsel määral nii Arvo Pärdi muusika kui Joonas Sildre raamatu kohta. Mõlemad on kunst, sest mõlemal juhul on looja suutnud valada sõnumi õigesse vormi, mis mitte ainult ei kanna edasi pelka infot, vaid annab ka rikka esteetilise naudingu.

Kusjuures kindlasti väärib raamat tõlkimist ja levitamist ka välismaal. On ju Arvo Pärt üks enim mängitud ja populaarsemaid nüüdisheliloojaid maailmas ning see lugu Arvo Pärdi kujunemisaastatest leiaks kindlasti tänuväärseid lugejaid ja vaatajaid kõikjal üle kogu planeedi.

Head lugemist!