Arvustus. Võitluslikud konfrontatsioonid, ekstaatilised huiked ja meditatsioonid ({{commentsTotal}})

Fine 5
Fine 5 "Generatsioonid" Autor/allikas: Pressimaterjalid

Uuslavastus
Fine 5 "Generatsioonid"
Lavastajad: Stav Marin and Neta Weiner (Iisrael)
Tantsijad: Helen Reitsnik, Olga Privis, Ajjar Ausma/Dmitri Kruus, Simo Kruusement, Allar Valge, Aneta Varts, Katre Sabbal

Fine 5 sai Eestis kaasaegse tantsu tegijaks ja vedajaks juba 26 aastat tagasi. Siis nendega põgusalt põkkudes ja ühe asutaja Anu Ruusmaaga (kooliõde lavaka ajast) lobisedes, sain aimu, et üks lähtepunkt oli vastandumine klassikalisele balletile, mis ei ole tantsijasõbralik, vaid lõhub tihtipeale sarnaselt tippspordile füüsist. Eelmise sajandi lõpus jäid truppi vedama asutajad Rene Nõmmik ja Tiina Ollesk ning nemad teevad seda siiani.

See vähene, mis ma Fine 5 pealt neljakümnest lavastusest näinud olen, tundubki olevat tantsijatekeskne ja võibolla kohati vähem vaatajale vastu tulev, publiku arusaamisläve arvestav või narratiive pakkuv. Mulle see sobib. Kui kunsti tehakse üksi, võib end ja publikut piinata ja ekstreemi viia, grupitöös tuleks arvestada kogu truppi, muidu trupp 26 aastat ei püsi.

Sama lugu on moodsa tantsu ja kunstiga üldse, kuigi kaugele ei purjeta ka need, kes orienteeruvad vaid vaatajale, nende odavuses pettutakse kiiresti. Ilmselt on kuskil rafineerituse ja üldmõistetavuse vahel kuldne kesktee, mida otsitakse samuti nii filmis kui kujutavas kunstis. Äärmustes saavad esoteeriline ja lihtne kokku minimalismis, mis on keeruline ja vähestele jõukohane.

Lihtne ja kergesti ringreisile viidav on ka Fine 5 kompanii uus tükk "Generatsioonid" Iisraeli lavastajatelt Stav Marinilit ja Neta Weinerilt. Seitse esitajat - tantsijad, kes on saanud ka uhkelt häälekooli ja võitluskunstitrenni - ja tundub, et lavastus on suuresti ühistöö. Üks akordion, naturaalne heli ja muutumatu täisvalgus. Treeningriietes ja spordijalatsites trupp hallil tantsupõrandal ning ongi kõik. Ei mingit dramaatika esilemanamist valguse ja muusikaga, ei mingit sentimentaalset läbivat lugu - see on esitajale suur väljakutse, kuid tehnilistest trikkidest tüdinenud ja enim inimesest huvituvale vaatajale kõige tänuväärsem. Vaene teater, milleni jõudsid omal ajal nii Grotowski kui Brook läbi draamateatri, tuues sõnateatri juurde samuti tantsu,laulu ja rituaalid.

Kas pinget suudetakse 55 minuti jooksul hoida? Kas püsib huvitav ja huviga jälgitav? Jah, enam-vähem. Kui mängukordi jätkub, loksub rütm ja publikutunnetus ilmselt paremini paika. Tempokate-vaiksete misanstseenide diapasoon avardub veelgi. Julgust ja publiku peoshoidmist tuleb juurde, mitte et seda praegu napiks. Praegu on kandvuses tõuse ja langusi ja see on normaalne. Piano ja pausid kannavad minu jaoks paremini kui intensiivsete liikumiste korduvad jadad. Aga selge, et vaheldust on vaja ja pausi teeb kandvaks eelnev aktiivne tegutsemine.

On õhuauke ja venimist, kus mu mõte rändama läheb. Peamiselt siis, kui kordamise võte - tuttav tunne NO99 majas - ei genereeri pinge kasvu või ei süvenda meditatiivsust, aga tiksub arenguta kohapeal. Seda on aga pideva tunnise liikumise ja hääletegemise juures raske vältida, kordust kumulatiivse võttena tööle saada on keeruline igas etenduskunstis.

Mind kutsus vaatama Rene Nõmmik, kui olin üht eelnevat tantsuetendust kritiseerinud sõna, teksti ja inimhääle töölesaamisel. Olin nüüd juba ette kahtlev., aga ilmaasjata. Trupp on lähtunud lapsepõlvemälestuste lahtirääkimisest, aga lapsi ei etendata - neid kasutatakse fragmentidena, tekstiandmisega on tööd tehtud, see mõjub orgaaniliselt. Tugevam on kohatine laul ja ühine helifooniloomine. Siin leiab trupp ühise hingamise samamoodi nagu liikumises ja pakub totaalset akti. Pole palju tantsuteatrit, kus tantsijad teevad ise endale saatvat heli - antud juhul aga on, mistõttu põimuvad liikumine ning heli omavahel. Soololaulu varieeritakse ülejäänud trupi aktiivse liikumisega või ühisheli esiplaanile tõstetud liikumisetteastetega.

Võib ka ette lugeda, mida kõike ei ole, kuigi ega tingimata pruugiks. Kes läheb NO99 majja uut NO99-t ootama, siis seda ta ei näe. Pole suurt eneliissemperlikku visuaalselt tähendusrikast akti ega dramaatilist suurt kujundit sotsiaalse tähendusrikkuse aplombiga. Pole ka suuri staare - neid teatreid pole vaja üldse võrrelda. Pole ka kokkujoonistuvat hingeminevat lugu lapsepõlvetraumadest või konfliktist generatsioonide vahel, mida vahepeal ekslikult eeldasin. Vaatamata liikumisega hästi sulanduvale akordionimängulge ja laulule on laval eelkõige tantsuteater ja nii tulebki võtta.

Jäin mõtlema, et kui Fine 5 alustas, olid nad kaasaegse tantsu trupp ja siis oli meil taolisi vähe, praegu on aga hulgim. Kuidas on võimalik, et oma põhilises oluliselt muutumatuna pakkus Fine 5 kaasaegset tantsu 25 aastat tagasi ja teeb seda ka nüüd? Kui see on kogu aeg olnud kaasaegne tants, kas see iial vanaaegseks või eilseks tantsuks ei saagi? Kui ei, siis on see juba nagu rahvatants ja ballett või kasvõi modernne ballett või jäätants, mis varieeruvad, aga põhilises ei muutu. Milline tants tuleb pärast kaasaegset tantsu? Kas kaasaegne tants on justkui valmis saanud? Minul vastust ei ole. Ehk vastab sellele mõni uus etendus Fine 5 trupilt või kelleltki teiselt. Või vastavad Rene Nõmmik ja Tiina Ollesk. Küsige neilt.

Võib-olla pole siin kohatu tuua paralleeli kirjandusega, kus modernismile järgnes postmodernism ja kui oodati, mis saab edasi, siis selgus, et mingit uut ismi ei tulegi. Tuleb igasugust kraami läbisegi. Stiilide segamist ja puhtalt noodist laulmist. Lihtsalt ühte stilistikasse ei tohi kinni jääda ja hea, kui tegija valdab mitut registrit.

Ehk on tantsus midagi sarnast ja on võimalik erinevat võttestikku vallates või koloriitseid esinejaid sulandades luua värskeid lavastusi ja iga hinna eest ei pea millegi enneolematuga pahviks lööma. Tunnussõnaks rahvusvahelisus, mis samas võib olla pealiskaudsuse oht, sest uued tegijad ei jõua koos oma uut identiteeti, oma nägu ja tegu üles ehitada, et sügavustesse kaevuda ja kõrgustesse lennata, seetõttu toimub uuenemine igas etenduses.

Nagu NO99 ja teiste püsitruppide lugu näitab, ei saa taoline süvenemine olla lõputu. Mis siis üllatada saab, on isiklik ja värske sisuline mõte, mida vormimäng ära ei tapa. "Generatsioonide" orgaanilises etenduses seda muret ei olnud, aga võib-olla anti siiski vähe ruumi inimliku ja isikliku siira alge mõjulepääsemiseks, kui oma lugude ja generatsioonide vastandumisele juba panustati.

Mis aga mind tükiga täielikult lepitas oli lõpustseeni pikk, varieeruv ja kohati lonkav kahepeale kallistades mängitud voogav akordionimuusika lõputu tantsuliikumise saateks, mis mõjus elu kokkuvõtva nukkerlõbusa kujundina. Samuti meenutas see Jaques Tati või Iosseliani filmi leebelt iroonilist episoodi elu irratsionaalsusest. Mina tajusin siin - õigusega või õiguseta - lavastajate Iisraeli tausta, kuigi muusika polnud "hava nagila ve nismeha" vaid hoopis "podmoskovskie vetshera".

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: