Arvustus. Uus hea "Doktor Dolittle" vanalt healt Inglismaalt ({{commentsTotal}})

Endla teater
Endla teater "Doktor Dolittle" Autor/allikas: Siim Vahur

Uus lavastus
Endla teater "Doktor Dolittle"
Liis Aedmaa (Ugala Teater) dramatiseering Hugh Loftingi jutustustest
Lavastaja: Oleg Titov (Ugala Teater).
Näitlejad: Tambet Seling, Ireen Kennik, Karin Tammaru, Priit Loog, Meelis Rämmeld, Lauri Mäesepp, Jane Napp, Nils Mattias Steinberg
Kunstnik: Liina Unt
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Muusika autor ja muusikaline kujundaja: Feliks Kütt
Videokujundaja: Argo Valdmaa
Esietendus 12. detsembril

Muinasjututegelasi on igasuguseid. Mõned on usutavad nagu seitsme kääbusega koos elav kaunitar ja mõned selgelt välja mõeldud ja hoolega konstrueeritud nagu Karl Marx.

Üks armastatud muinasjututegelane ja vihatud päriselutegelane on tublisti haritud, kergelt ülekaaluline keskealine valge mees, kes suudab lahendada nii naiste kui ka arengumaade probleeme. Täpselt selline on Hugh Loftingi loodud lindude ja loomade keelt mõistev doktor Dolittle, kelle seiklustest kõnelev koguperelavastus esietendus jõulukuul Pärnu Endla teatris. 

Seosed ja värgid

Viktoriaanlikul Inglismaal elavale doktor Dolittle'ile keeras 1998. aastal vastupidise vindi sisse populaarne komöödiafilm Eddie Murphy'ga nimiosas ja sellele üsna lahedale linateosele, millel algmaterjaliga siiski suurt pistmist peale pealkirja polnud, suudeti lausa neli järge valmistada, üks hullem kui teine.

Endla teatris etenduv "Doktor Dolittle" õnneks algmaterjalist nii kaugele ei lähe kui film seda tegi. Vastupidi, alustades Liis Aedma dramatiseeringuga ja lõpetades Tambet Selingu kehastatava mõnusa loomaarsti endaga, on näidend ja lavastus vägagi originaalitruu. Seling näeb Dolittle'ina välja just selline mõnus väikeste kiiksudega, kuid äärmiselt andekas Briti härrasmees, kellena lugejad teda Loftingu lugudest mäletavad. Kostüümid ja interjöörid on üliinglaslikud ning Ämmalahvi saarel kolonisaatorina elav proua Speakalot (Ireen Kennik) nõuab järjekindlalt, et teed tuleb juua igal õhtul täpselt kell viis.

Kui nüüd kätte võtta ja kollektiivselt jälle kõik hulluks minna, siis peaksid kaasaegselt mõtlevad inimesed Endla koguperelavastuse vastu piketi või mingi marsi korraldama, sest, vaata nii või vaata teisiti, doktor Dolittle'ile selles meie poliitkorretses maailmas kohta ei tohiks olla.

Aga kui nüüd päriselt kätte võtta ja maha rahuneda, siis on Lofting kirjutanud hulga mõnusaid lugusid ja Oleg Titov lavastanud Endlas täiesti meeldiva seiklusloo ja see, et isegi kireva lasteloo puhul hakkab täiskasvanud inimene tõsimeeli juurdlema, kas lavalt edasiantav sõnum mitte solvav ei ole, tähendab ainult seda, et jant, mis käib mujal kui teatris, on ajusse käigud uuristanud ja need prahiga täitnud.

Loomad ja värgid

Endla "Doktor Dolittle" koosneb kahest loost. Esimene neist vestab hea doktori origin story ehk räägib sellest, kuidas edutust inimesearstist sai imevõimega superkangelane, loomade ja lindude keeli mõistev veterinaar. Lavastuse teine ja kandvam osa põhineb Dolittle'i ja tema loomkaaslaste reisil ookeani peal ja all ning retke käigus lahendatakse möödaminnes erinevaid probleeme, kuni lõpuks seistakse silmitsi suure ülesande, keerulise geograafilise probleemiga, mis puudutab Ämmalahvi saare triivivat loomust.

Etenduse alguses on koos nimitegelasega laval nukud, aga ringi vudiv robotsiil ja nukkpapagoi muutuvad inimesteks sel hetkel, kui doktor juhuslikult nende keelt hakkab mõista. Loomad ja linnud ongi kogu ülejäänud lavastuses laval kostümeeritud näitlejate, mitte nukkudena. Kostüümid pigem markeerivad seda, kes milline loom on, näiteks siga Röhh-Röhh (Priit Loog) on roosas ülikonnas, aga klassikalise rõngassabata, ja Meelis Rämmeld nägi koer Jipina välja põhimõtteliselt nagu kõrviksoniga Meelis Rämmeld.

Vanainimene vaatab ja ei saagi kohe aru, kas Nils Mattias Steinberg mängib nüüd naabrionu või kes ta on, aga siis selgub, et hoopis varblane? Ja kes need rohelised tegelased nüüd on, juurdleb vanainimene, aga õnneks on saalis palju lapsi ning nemad on targemad. Tänu neile saab vanainimene teada, et rohelised tegelased on krokodillid. Hea küll, pärast selgub, et nad on alligaatorid, kuid see on selline "sina ütled kartul, mina ütlen kardulas" olukord. Ühesõnaga, lapsed on meil targad ja saavad laval toimuvast palju kiiremini ning paremini aru kui vanainimene, kes tahab, et kõik oleks selge ja papagoil oleks kaelas silt "Ma olen papagoi".

Lavastuse algus ja lõpp toimuvad tagasihoidlikus, isegi igavas keskkonnas, doktor Dolittle'i kodus ning on üpris tekstilised, mis panid mõtlema, kas väikestel vaatajatel, kellele koguperelavastused ju eelkõige suunatud, suudavad toimuvat jälgida. Õnneks mahub alguse ja lõpu vahele kamaluga kärtsu, mürtsu, valgust, pöörlevat lava, maagilisi dekoratsioone, võimsaid kostüüme (nagu Suurt Klaasmeretigu), tasakaaluliikureid, animatsiooni ja mullides ringi hüppavaid peategelasi.

Lavastaja Oleg Titov, kunstnik Liina Unt, videokujundaja Argo Valdmaa, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, valguskunstnik Margus Vaigur ja kõik ülejäänud inimesed, kes Endla uue lava äärest ääreni kujunduse ja tegevusega täitsid, ei ole küll ühestki kohast kokku hoidnud. Mida kõike on inimlikult võimalik lastelavastusse panna, on sinna ka pandud, mõjumata samal ajal ülepakutuna.

Publiku siiralt sooja vastuvõtu said armsad tantsunumbrid. Esimese hooga mõtlesin isegi, et mis põhjusel on selles lavastuses härgade balletinumber ja miks see nii hea on, aga siis tuli meelde, et lavastaja on ju Titov. Selge pilt! Laulmist lavastuses põhimõtteliselt ei ole, tantsimist aga küll. See tundus kuidagi nii loogiline, et mine või balletti vaatama.

"Doktor Dolittle" on töömahukas lavastus ja lastele on üldse keeruline midagi teha. Algul pead nad rõkkama saama, aga pärast pead nad kuidagi ka vaikseks saama. Rõkkama ja kaasa elama publik saadi, vaigistamisega nii lihtne ei olnud, aga mis seal ikka, lõpuks läks ju hästi ja kõik on sõbrad edasi.

Enamikul näitlejatest, kes just peaosas ei olnud nagu Seling või papagoi Polüneesiat kehastanud Karin Tammaru, kes mõlemad mängivad väga vahvalt ja nauditavalt, oli kanda mitu rolli, mis pole kindlasti kergete killast ettevõtmine.

Kiituse rivi ees teenis minu silmis ära Nils Mattias Steinberg Uulitsapoisi, kapteni, alligaator Gaatori ja härjana, kuid ühtegi etteheidet pole ka ülejäänud rivile. Kennik oli kahe briti tädina nagu karikatuursed briti tädid olema peavad, Lauri Mäesepp oli sümpaatselt kurb hobune ja Jane Napp oli täiesti töötav papagoi, kuigi natuke vähem töötav matadoor.

Endla teatri "Doktor Dolittle" on autentne, aga samal ajal kaasaegseid teatrivõimalusi maksimaalselt ära kasutav, klassikalavastus, mida võivad vaadata nooruspõlve lemmikraamatut hea sõnaga meenutavad vanainimesed ja lugema alles õppivad lapsukesed. Seiklusi on palju, sõnumit vist mitte eriti, peale selle, et loomadega tuleb hästi käituda, sest nad on meie sõbrad, mis õigupoolest on üks väga lihtne, aga väga õige mõte. Nalja saab ja hirmu saab tunda, on, mida vaadata, on, mida kuulata ja mis sina hing veel tahad.

Postskriptum ja värk

Kuigi mul oli kunagise ajakirjanikuna hea meel näha, kui palju aega pühendati lavastuse finaalis ajalehekuulutuse sõnastuse lihvimisele, jäid mind, vanainimest, "Doktor Dolittle'i" vaatamise järel vaevama kaks küsimust.

Esiteks: miks ütles ilmselgelt hispaania päritolu matadoor Pepito de Malaga lahkudes "adieu", mitte "adiós? Kas ta on ikka see, kellena ta end esitles?

Ja teiseks: kuidas hüvitatakse kaptenile temalt renditud laeva maksumus, arvestades, et laev läks põhja ning Ämmalsaarel valitsenud külma kliima tõttu ei olnud võimalik sealt Inglismaale kulude katteks ananasse tarnida? Natuke nagu vastutustundetu ei ole sellise kohustuse olemasolul rõõmsalt loomadega ringi hüpata ja kellaviieteed juua? Mida see meie järeltulevale põlvele õpetab? Sotsialismi või?

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: