Arvustus. Gaspar Noé kompab filmikunsti väljendusvõimaluste uusi piire ({{commentsTotal}})

"Ekstaas" ("Climax") Autor/allikas: outnow.ch

Uus film kinolevis

"Ekstaas" ("Climax")

Režissöör Gaspar Noé

Stsenarist Gaspar Noé

Osades Sofia Boutella, Romain Guillermic, Souheila Yacoub, Kiddy Smile, Claude Gajan Maull

Gaspar Noé "Ekstaas" jõudis kinolinadele küll juba enne jõule ja seda linastub vaid mõni seanss päevas, justkui igaüks neist jääks viimaseks. Filmiajakirjanduses pole heaks tavaks kirjutada filmidest, mille linastustsükkel juba lõppenud, kuid Noé filmi puhul võib teha ka erandi, sest "Ekstaas" ei taha nii lihtsalt sind maha jätta.

Oma äärmuslikus kehalisuses, nii füüsilises, et paha hakkab, on ta väga lähedal elavale teatrile. Siinkohal sobiks piltlik võrdlus NO99 etenduste ja trupiga, ehkki tegevuse lõpetanud NO99 on kujundanud ning kujundab siinset kultuuripilti ja ka kultuuritarbijate eneseteadvust tunduvalt kestvamalt kui seda suudab teha üks kesise linastuskaarega välismaine mängufilm.

Noé dekadentlik, enesehävituslik bakhanaal on üles võetud ühevõtteliste pikkade stseenidena, kus kõik toimuv antakse edasi ilustamata, peaaegu et toimetamata, pealtnäha nii nagu tuleb, nii nagu noored näitlejad/tantsijad on selleks võimelised. Kahtlemata on tegemist lavastusega nagu teatriski ja teatris on toimuv veelgi ausam, sest duubleid seal teha ei saa, kuid "Ekstaas" tõestab filmi kui kunstivormi võimet haarata vaataja kõiki meeli kuni selleni välja, et väljud saalist peapööritusega.

Noé ja ta kauaaegne koostööpartner, operaator Benoît Debie hoiavad vaatajat oma kütkes, andes toimuvat edasi tegelastega samast vaatepunktist . Erandeiks on filmi algus- ja lõpukaadrid, mis on filmitud droonilt ning videointervjuud tantsijatega. Sisse- ja väljajuhatus on ka ainukesed stseenid, mis toimuvad väljaspool tegevuskohta, seega on "Ekstaas" loomult üsna kammerlik. "Ekstaasi" on tutvustustes liigitatud ka õudusžanri alla, õudus ei esine seal aga tänapäeva peavoolukinole harjumuseks saanud kujukates, üksikasjalikes vägivallaaktides. Õud ja äng on "Ekstaasis" peidetult, see on varjul nurgatagustes, kuhu tegelased tuiguvad ning eelkõige nende endi peades, ettearvamatutes tegudes, mis ilmnevad siis, kui kõik eetilised ja moraalsed pidurid kaovad.

Paljude konservatiivsemate vaatajate meelepahaks puudub "Ekstaasil" otsene, näpuganäitav moraal. Soovi korral võib selle igaüks ise endale filmi põhjal kujundada, sest alkoholi ja narkootikumidega liialdamine, mis viib ettenägematute tagajärgedeni, ei jäta mitutpidi mõtlemise võimalust. Teisalt on "Ekstaas" nooruslikkuse, ohjeldamatu energia, elujõu ja seksuaalsuse ülistus. Ja siit tulebki otsida ka Noé lähenemise köitvust. Kehalisus ja energia on 20- eluaastates tantsijatele orgaaniliselt sisse kirjutatud. Samavõrd loomulikud on ka ihad ja tungid, mis vallanduvad saatusliku sangriakokteili mõju all. See, mis toimub pärast kokteilipeo algust, on režissööri enda sõnul suures osas improvisatsioon etteantud teemal, ekraanil nähtav ilustamata vitaalsus, mida noored näitlejad/tantsijad endas kannavad. See teebki koos montaaži ning kaamera- ja lavastajatööga vaatemängu ühtaegu eemaletõukavaks ning nauditavaks.

Gaspar Noé "Ekstaas" lülitub samasse ritta nn narkofilmidega nagu "The Trip" (Roger Corman, 1967) või "Trainspotting" (Danny Boyle, 1996), rääkimata Noé enda eelmistest linatöödest "Enter the Void" (2009) ja "Love" (2015), mis tegelesid samade teemadega. "Ekstaasil" puudub sealjuures ühiskondlik mõõde, nii nagu sellesse vanasse tööstushoonesse sulgunud filmi seltskond, tegeleb ka Noé kõigis oma filmides inimese sisemise enesevaatlusega, naudingust hävinguni. Ta näitab enessesuletuse, isoleerituse väljapääsmatust, paratamatut hukku, milleni jõuab iseennast tarbiv organism või struktuur.

"Ekstaasi" saab anaüüsida kui iha kujutusviisi. Sümboolne on siinjuures kas või tantsu kujutamine "Ekstaasis" – tants pole oma olemuselt muud kui iha väljendus, keha liikumine ja nauding sellest, tegevus, mis eeldab vigastamatut füüsilist terviklikkust, kui film algab haarava koreograafiaga, siis lõpukaadrid näitavad staatiliselt lebavaid kehi, vahepeale mahub selle tervikliku keha liikumise hääbumine, taandumine üksikutele liigutustele, krampidele, koordineerimatusele. Iha on ammendunud, lõpetatud, surnud. Noé ei mõtle siinjuures mingitele sümbolitele, kui siia kõrvale tuua samuti praegu veel kinodes jooksev Luca Guadagnino tantsukoolifilm "Suspiria", mis on laetud psühhoanalüüsist.

Noé on ka vabam eeskujudest, kui Guadagnino tegi siiski reveransi Dario Argento giallo-klassikule, siis Noé mõjutajaid tuleks pigem otsida vähemtuntud põrandaaluste tegijate hulgast. Noéd loetakse tänapäeva üheks provokatiivsemaks filmitegijaks nagu seda on öeldud näiteks ka Lars Von Trieri kohta. Kuid kui Trier püüab vaatajat šokeerida, siis Noé näitab vaatajale aeg-ajalt lihtsalt trääsa, nagu ta tegi anti-pornograafilise linatööga "Love", "Ekstaasi" võib selles kontekstis nimetada näiteks filmikunsti väljendusvõimaluste uute piiride leidmiseks või nende ületamise katseks. Ja pole salata, Noé tõestab end kui tänapäeva üks põnevamaid autorikino tegijaid.

Toimetaja: Merit Maarits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: