Arvustus. Deerhunter vabandab, et ei saanud teisiti ({{commentsTotal}})

Deerhunter
Deerhunter Autor/allikas: Facebook

Uus plaat

Deerhunter

"Why Hasn´t Everything Already Disappeared?" (4AD)

7/10

 

Deerhunterit loetakse osaks USA indie-skeenest, kus on loendamatu kogus täiesti kuulatavaid, aga sageli ebainspireerivalt sarnase kõlapildiga ja halvemal juhul ruudulisi flanelle kandvaid bände. Stiile miksiv Deerhunter on siiski ebaharilikuma otsa indie-rocki bänd nii pidevalt muutuva kõlapildi kui ajaloo poolest. Esiteks on mõnevõrra oluline mainida, et Deerhunter pärineb Atlantast, mis on rohkem tuntud musta muusika linnana – sellega seostuvad pigem Migos, Childish Gambino, Outkast, Ludacris, Usher, Janelle Monae jms artistid. Atlanta on muidugi piisavalt suur linn, et sealt pärineb ka tuntud rockbände (nt Mastodon), kuid laiemalt on Georgia osariigi rock- ja indie-muusika keskus olnud väikelinn Athens, kust pärinevad muuhulgas R.E.M., B-52s, Indigo Girls, Neutral Milk Hotel ja ka hiphopi ja popi produtsent Danger Mouse. Kui Atlanta räpiskeene on suurlinnale omane, siis Athensi tähtsus rockmuusikas on lihtsalt seletatav piirkonna ühe suurima ülikooli paiknemisega.

"Why Hasn´t Everything Already Disappeared?" (kuulake alt) on Deerhunteri kaheksas stuudioalbum. Deerhunteri huvitavaim omadus ongi see, et nad ei ketra lõputult sama saundi, vaid nende albumid on üsna erineva kõlapildiga. Kui 2007. aastal ilmunud "Cryptograms" on segu ambient'ist ja shoegaze´ist, siis järgmisel aastal ilmunud "Microcastle" kostab märksa rockilikumalt. Samal aastal tulnud "Weird Era Cont." kannab punkmõjutusi, 2010. aasta "Halcyon Digest" on psühhedeelne art rock ning "Monomania" (2013) eksperimenteeriv garaažirock. Etteruttavalt ütleks, et kaks viimati nimetatud plaati ongi parimad Deerhunteri albumid, sest järgnenud "Fading Frontier" oli mõnevõrra tavalisem meinstriim-indie-pop.

Kindlasti on kõlapildi muutumine osa bändi liidri Bradford Coxi sihilikest otsingutest, kuid teatud määral on seda mõjutanud ka bändi sageli muutunud koosseis. Bändi tegevuse jooksul on surnud kaks selle bassimeest (Justin Bosworth 2005 ja Joshua Fauver mullu), lisaks pani vahepeal bändi tegevuse seisma Coxi tõsine vigastus autoavariis. Kui siia lisada albumi "Monomania" vaimuhaiguse teema ja asjaolu, et "Cryptograms" on pühendatud Coxi üledoosi kätte surnud sõbrale, siis aitab see mõista Deerhunteri tumedama poole ja mõningase morbiidsusega seotud muljet. Mingid sarnasused on ka Ezra Furmaniga, sest sarnaselt temaga kannab Cox kontsertidel aeg-ajalt kleiti, mäkerdab end veripunase värviga kokku ja mainib ajakirjanikele, et ta on aseksuaalne gei ja ühtlasi süütu.

Nagu kogu Deerhunteri diskograafia, on ka "Why Hasn´t Everything Already Disappeared?" pisut veider plaat. Soovitan seda kuulata kaks korda: ühe korra kuulake muusikat ja teine kord üritage mõelda ka sõnadele või lugege, mida Cox nendega öelda tahab. Kui te kuulate üksnes muusikat, siis on tegu Deerhunteri ühe rahulikema plaadiga, kus enamik lugusid on indie-poprocki vaimus, aga koos klavessiini, mandoliini ja kontrabassiga, näiteks "What Happens To People" ja "Futurism", mis on optimistliku lihtsa kõlaga poplood. Kohati kuuleb siin sarnasusi näiteks Death Cab for Cutie või Arctic Monkeysi viimaste plaatidega, mõnes loos vilksatab isegi folgivihjeid. Eksperimentaalsema elektroonilise poole pealt on plaadil lood "Detournement" ja "Tarnung", esimene neist kergelt 90ndate Sparksi stiilis.

Kui plaati kuulata teksti jälgides, tuleb meelde Pulpi albumitelt tuttav hoiatus "Ärge lugege laulusõnu muusikat kuulates". Cox on kirjeldanud, et ta kirjutab laulusõnu erilise läbimõtlemiseta, teadvusevooluna. Kui algselt arvasin, et "Death in Midsummer" (Your friends have died, and their lives, they just fade away; vaadake alt videot) on pühendatud bändi endisele bassimängijale, siis Coxi selgituse järgi jutustab see hoopis tehastes orjavatest inimestest, kes üritavad ots otsaga kokku tulla. "No One´s Sleeping" pidavat rääkima briti parlamendisaadiku Jo Coxi mõrvast neonatsi poolt ning "Plains'i" kangelane on James Dean (Oh, James, You've got no reason to stay in these plains), kuna plaat salvestati samas Texase kõrbelinnas, kus valmis Deani viimane film.

Ausalt öeldes on sõnad siin parajalt ebamäärane udu ja laastulasu. Lisaks käib plaadi juurde Coxi veider vabandamine, et ta ei tea, kas keegi seda plaati üldse vajab ja kes tänapäeva kiirel ajal üldse jaksab süveneda, aga teisiti nad ei saanud, kui ikkagi see plaat teha! See võibolla natuke võlts "ma võin ära ka surra"-allaheitlikkus tundub kummaline, sest plaat pole halb, on korralik ja kunstilise ambitsiooniga indie, aga pigem siiski kahvatum mõnest varasemast albumist ("Halcyon Digest" ja "Monomania"). Ootame siis järgmist kannapööret. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: