Tiiu Randviir: see ongi minu elutöö, kui saalis istub inimene, keda valdab õnnetunne ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

"OP+" vestles oma kultuurkapitali aastapreemiate erisaate raames näitekunsti elutööpreemia pälvinud endise priimabaleriini ja pedagoogi Tiiu Randviirega.

Palju-palju õnne.

Aitäh.

Elutööpreemia. Elu kaob nagu viiv. Nagu hetk. Ma mõtlen, et igaühe elu on üks suur elutöö, ükskõik, kui pikk see meil on. Teie elu on olnud ju väga pikk ja olete teinud enam-vähem ühte asja kogu aeg.

Jah, kujuta ette. Vaadake, kirjanik teeb oma elutööd üksinda. Enam-vähem. Istub toas, kirjutab. Aga mina ei saaks seda üksinda teha. Ma pole kunagi saanud. Kui ma tantsisin, siis oli minu õpetaja Helmi Puur, kes minuga proove tegi käest kinni. Me olime nagu lasteaed. Kui ma nüüd koolis õpetan, siis on täpselt sama – ilma õpilasteta ju midagi ei tee. Nii et see ei ole üksinda tehtud. Mul on muidugi väga hea meel selle üle, see on selge.

Mul tuli meelde, et Marko Reikop oli hiljuti saates ["OP+", 17. jaanuar 2019 – toim], ja ta ütles, et kui ta nägi "Luikede järve", siis teda valdas õnnetunne. Ma mõtlesin siis, et aga see ongi see, mida ma teen. See ongi minu elutöö, et keegi üks inimene – kas või üks inimene – istub saalis ja tal on õnnetunne. Neid juhuseid on muidugi väga harva. Ma tantsisin 25 aastat ja ühe käe sõrmede peal võib üles lugeda neid momente, kus ma pärast etendust tundsin, et see etendus oli väga hea.

Kas siis õnnetunnet on rohkem olnud äkki õpetades?

Jah.

Kummaline, et eneseväljendusest nii palju ei tulegi.

On küll. Istud saalis ja närv on meeletu. Ükskord minu parimaid õpilasi, Maria Seletskaja, kes praegu muide pürgib dirigendiks, mis on väga harva esinev nähtus. Ta tegi laval "Don Quixote'i" pas de deux'd ja seal on need kuulsad fouetté'd – 32 takti, ühe jala peal. Tema ema istus minu kõrval ja ta vääratas. Ma ei teadnud, aga ema ütles pärast, et ma olin talle küüned jalga löönud. See närv on nii suur, kui ma vaatan oma õpilasi. Ise ma närveerisin ka, aga mitte nii. Teiste pärast närveerida on palju hullem.

Aga need ilusad momendid. Kui on noored inimesed, siis sa tead, et nad on nii vahetud. Neil tuleb see loomulikult kõik. Tantsimine on raske, nad on pidanud saavutama tehnika. See väljendus, see kvintessents, millest see professionaalsus moodustubki. Mina saavutan õnnetunde ka siis, kui ma kuulan Saksa tenorit Jonas Kaufmanni, sest ma olen väga palju oma töös kasutan lauljate kogemust ja kuulan neid, sest see, kuidas nad fraseerivad, see käib meie kohta ka täpselt samuti. Plácido Domingo ja José Carreras näiteks laulavad ühte ja sama aariat. Noodid on samad. Aga nad on nagu öö ja päev. Kuidas nad laulavad, kuidas nad seda interpreteerivad, see on kõik erinev ja huvitav. Nii et mina saan oma õnnetunded ka ooperist.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: