Marko Reikop kinnitas saates "OP+", et ta on hakanud end nimetama maniakaalseks kultuuritarbijaks. "Ma planeerin oma aasta täpselt nende reedete ja nädalavahetuste järgi, kui mul on vaba aeg," selgitas ta ja tõi välja, et kõik need reeded, mis tal on vabad, veedab ta teatris. "Välja arvatud suvel, kui teatrid ei tööta."

Esimest korda käis Reikop ooperis 4. klassis koos emaga. "Käisime vaatamas "Lendavat hollandlast", sest isa loomulikult ei tahtnud seda vaatama minna," mainis ta ja tõdes, kuidas kuigi ta tõotas tol hetkel emale, et ta kunagi enam ooperisse ei lähe, läks kõik hoopis vastupidi. "Ma viisin oma ema paar aastat tagasi "Lendavat hollandlast" vaatama, kui see uuesti Estonias välja tuli, seega ring sai täis 30 või 40 aastat hiljem."

"Ma armastan seda, et saan minna ooperisse, kuulata seal muusikat ja laulu ning vaadata tantsu," sõnas ta ja mainis, et ta on saanud inimestega tuttavaks tänu sellele, et nad käivad koos samadel kontsertidel. "Näiteks kui ma ka Peterburis või Riias käin ooperis, siis ma tihti kohtan eestlaseid, Pärnu inimesed ütlevad isegi, et Riiga on neil lähemal minna kui Estoniasse," selgitas ajakirjanik ja rõhutas, et kuigi Venemaast räägitakse Eestis peaaegu alati negatiivselt, siis seal on tegelikult väga huvitav kultuurielu. "Kui ma peaksin nimetama oma lemmiklinna kogu maailmas, siis ma ilma kahtluseta ütleksin Peterburi, sest lisaks kultuurielule saab seal ka väga hästi süüa, seal on väga toredad inimesed ja seal saab isegi shoppama minna."

Ooperit Reikop enda lemmikuks aga ei pea, sest vahel tüdib ta sellest ära ja soovib kuulata ainult klassikalist muusikat. "Vahel ma ei taha üldse, et keegi räägiks ja mingit vokaalset heli kuuldavale tooks," sõnas ta ja selgitas, et kuigi paljud inimesed kardavad ooperit, siis tegelikult saab enamike ooperite sisu lahti seletada ühe lausega. "Sopran armub õnnetult tenorisse ja lõpuks sureb," tõdes ta, lisades, et teda paelub ooperis inimeste meisterlikkus. "Mina hindan kõike enda sees, kui mul on huvitav, siis see on järelikult hea kunst, kui mul ei ole huvitav, siis nii hea ei ole, aga enamasti, kui ma Peterburis käin, siis 95 protsenti kordadest on mul ikkagi huvitav."

Teatris käies soovib Marko Reikop istuda alati heade kohtade peal. "Tavaliselt esimesest reast ma kaugemale ei istu, kui ma ei saa, siis teises, aga neljas on absoluutne maksimum, viiendast reast mind ei leia," sõnas ta ja selgitas, et kui ta juba kulutab teatri peale mingi raha, siis ta tahab ka näha, mis laval toimub. "Kui ma näen teatris midagi head, siis ma muutun õnnelikuks," mainis ta ja kinnitas, et kui inimesed küsivad, mis on õnn, siis täpselt see ongi. "Inimesed jooksevad õnnetunde järel, mõni ei saa elu lõpuni teada, mis see on, aga ma arvan, et minu jaoks ongi see."

"Ma olen väga kriitilise meelega, kui mulle ei meeldi, siis ma tulen poole peale ära," nentis ajakirjanik, rõhutades, et seda ei juhtu väga tihti, aga kui ta ostab pileti oma raha eest, siis tal on õigus sinna jääda või ära minna. "Ma tahan ennast natukene kritiseerida ka, sest näiteks filmikunst mulle väga ei meeldi, selliseid kunstilisi filme vaatan ma väga pika hambaga."