Mare Ainsaar: me vajame demograafilise augu katmiseks sisserännet ({{commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli sotsioloog Mare Ainsaar, kellega arutleti Eesti rahvaarvu ja selle tulevikuperspektiivide üle.

Mare Ainsaar on spetsialistina osalenud üle-eestilistes kodanikualgatuslikes aruteludes "Kuidas me kestame?", mis on veebruaris lõpule jõudmas. Arutelude lähtepunktiks on olnud rahvastikuteadlaste ennustused, et aastaks 2100 võib Eesti elanike arv väheneda 800 000 inimeseni.

Viimase rahvastikuloenduse andmetel oli Eestis elanikke üle 1,3 miljoni. "Varsti saabub uus tõehetk, milleks on rahvaloendus, kus meid loetakse uuesti üle. Järgmine loendus toimub aastal 2021 ja praegu tehakse ettevalmistustöid," ütles Ainsaar ja lisas, et seekord plaanitakse loendust läbi viia tehnoloogiapõhiselt ja tugineda erinevate registrite andmetele. Eestis hakati rahvaarvu esmakordselt mõõtma umbes 100 aastat tagasi kui 1922. aastal loodi statistikaamet ja tehti jõupingutusi, et rahvastikustatistika tekiks. "Algul loendati meid natuke üle miljoni ja praeguseks me loeme, et eestimaalasi on sellest natuke rohkem ja selle üle me oleme väga õnnelikud," ütles ta.

Meie kahanemine on ettemääratud

Tema hinnangul on 21. sajandi lõpuks ennustatav 800 000 pigem üks ekstreemsematest prognoosidest, kuid rahvaarvu kahanemine ootab meid sellegi poolest eest. "Ma arvan, et kõik demograafid nõustuvad minuga, et meie kahanemine on tõesti ettemääratud, sest meie rahvastikupuus on auk. See auk on tekkinud viimase 25 aastaga, seal on neid inimesi vähem ja oksi hõredamalt. Tavaliselt need rahvastikupuud kasvavad loomulikult, vanemad põlvkonnad või oksad lahkuvad, nooremad peavad seda puud kasvatama või kandma. Kui seal allpool on suur auk – isegi kui need noored oksad on väga tublid, siis neil on väga raske seda auku tervikuna täita. See auk hakkab meie tulevikku määratlema," selgitas ta.

Ainsaar rääkis, et rahvaarvu langemine 800 000 piirile ei oleks Eestile hea variant: "Kui me vaatame kasvõi praegust Eestit – peale selle, et meid on miljon või 800 000, me tahame ju muid asju ka. Me tahame, et Eesti oleks territoriaalselt kaetud, et elu oleks nii linnas kui maal. Me teame nendest rahvastiku arvudest seda, et need ei ole lihtsalt arvud, vaid mõjutavad ka päris elu – mida on ja mida ei ole võimalik teha. 800 000 puhul võiks näiteks mõelda ühele Eesti külale, kus inimesi jääb järjest vähemaks, kuna lapsi on vähe, tuleb kool kinni panna, siis ei käi enam buss, siis ei saa enam mõnda teenust. Need, kes on siis veel jäänud, mõtlevad, et mis mina siin teen, minu mõttekaaslased on kusagil mujal, kas Tallinnas või mujal riigis. Need on need protsessid, mis hakkaksid toimuma, nii et see 800 000 ei ole üldse hea number."

Viimase 25 aastaga tekkinud demograafilist auku on siiski võimalik vähendada. "Teoreetiliselt on seda auku võimalik täita. On sünd, surm, ränne – ja ränne on neist kõige kiirem. Rännet me kardame, me ei taha massirännet, aga siis on küsimus, kas seda annaks ka sündidega täita ja suremust vähendada, aga see ei ole nii lihtne. Väga raske on kogu seda auku ära katta. Meie rahvastikuteadlased ütleme, et peame kõike tegema – töötama sündimusega, peame vaatama, et inimesed liiga vara ära ei sure, aga väga suure tõenäosusega vajame Eestis tulevikus rännet," ütles ta.

"Kui nüüd Eestit maailmas vaadata, siis me oleme üks haruldasi riike, kus rahvaarv kokku väheneb, neid riike pole palju, umbes 20 ringis. Vahepeal me mõtleme, et see on tavapärane, sest me oleme siin piirkonnas, kus neid satub rohkem olema, aga globaalses mastaabis see polegi nii tavaline. Maailmast rääkides on meie mured hoopis teistsugused – inimesi on liiga palju. Terve hulk nendest kahanevatest riikidest on Ida-Euroopa riigid, millel on meiega sarnane lähiminevik. On olnud suured ühiskondlikud muutused, mille tagajärjel rahvastik on kannatanud, sündimus on langenud või madal. Erinevad riigid tulevad sellega erinevalt toime. Inimeste eluiga pole ka kõige pikem ja suurim probleem on see, kui inimesed nendest riikidest hakkavad kuhugi mujale minema, mis on Ida-Euroopa riikide fenomen ja on ka Eesti iseloomulik näitaja olnud," selgitas ta.

Lapsi veel siiski tahetakse saada

"Uuringud näitavad juba pikka aega, üllatuslikult, et Eesti noorte inimeste seas on soov lapsi saada täitsa säilinud. See ei ole nii iseenesestmõistetav, sest on riike Euroopas, kus ei tahetagi, vähemalt siis mitut last, ühte võib-olla. Kui riik tahaks sellisel puhul kuidagi aidata, siis seal on väga keeruline midagi teha. Eesti inimesed tahaksid lapsi, kas kahte või kolme, mõned ka rohkemat. Aga kui me vaatame reaalseid numbreid, siis see arv ei ole isegi mitte kaks, aga kahte peetakse taastootmise piiriks," rääkis Ainsaar.

Tema sõnul on palju põhjuseid, miks inimeste soovid reaalsetes laste arvudes ei kajastu. "On mured toimetuleku, raha, eluaseme pärast, töökohaga seotud kartusi on palju. Siin ma ei unustaks ära ka seda, et õige partneri leidmine on tänapäeval suur mure ja tulevikus üha suurenev mure. Ja kui on ka palju lapsi, siis inimestele tundub, et teised ei suhtu paljulapselistesse peredesse hästi. Need mured – on nad õiged või valed, mõjutavad inimeste käitumist. Rändel on ka väga palju põhjuseid, aga korduv müüt on, et inimesed lähevad suhete pärast ära, neile tundub, et neisse suhtutakse kusagil mujal paremini. "

Kui inimesed kogevad negatiivset suhtumist, siis see süvendab nende hirme. "Meie kestmisele oleks abiks see, kui üldiselt ühiskonnas olla sõbralikum ja tähelepanelikum teineteise suhtes. See on see, mida saab nüüd ja kohe teha. Igaüks ise peab seda tegema, siin ei saa valitsus ega keegi teine inimesi muuta," rääkis Ainsaar.

Toimetaja: Kaspar Viilup/Marit Valk

Allikas: "Plekktrumm"



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: