Mikael Raihhelgauz: Eesti kirjandus ei ole kindlasti koolist lahkunud, aga sel puudub üldinimlik aspekt ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold/ERR

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli värske tudeng ja möödunud aasta Sirbi laureaat Mikael Raihhelgauz, kellega vesteldi kirjandusest ja elust Eestis.

Mikael Raihhelgauz oli 19-aastasena läbi aegade noorim "Plekktrummi" saatekülaline ja kuigi ta õpib praegu Tartu Ülikoolis matemaatikat, on ta avaldanud mitmeid ühiskonnateemalisi esseesid. Raihhelgauz pälvis möödunud aastal Sirbi laureaadi tiitli arvustuse eest Margus Oti raamatule.

"Aasta oli vist 2017, see oli 12. klassi kevad, ma kirjutasin arvustuse Margus Oti raamatule "Poliitilised esseed" ja see arvustus ei olnud üldse algul Sirbi jaoks kirjutatud, vaid sellise projekti jaoks nagu kultuuriblogi "Kaktus", millel ei ole ilmselt palju lugejaid, aga see on nagu omamoodi koolkond, mis noori kriitikuid püüab koolitada. Sealt tekkis idee, et võiks midagi filosoofilisemat arvustada, varem olid rohkem sellised ilukirjanduslikud teosed ja Margus Ott oli tol ajal meie sõprusringkonnas populaarne," rääkis ta.

Saatejuht Joonas Hellerma tõi välja, et Sirbi toimetaja Valle-Sten Maiste on kirjutanud, kuidas Margus Oti mitmeköiteline sari "Väekirjad", millest on üks oli ka "Poliitilised esseed" valmistas talle peavalu, kuivõrd ei suudetud leida kedagi, kes oleks selle gigantteose arvustada võtnud. Raihhelgauz, toona alles gümnasist, saatis Sirbile oma julge kriitilise käsitluse teosest.

"Nagu peatoimetaja vist nalja tegi, et mõni artikkel on selline, mida loeb autor ja autori ema. Kui sa sellisele lugejaskonnale kirjutad, siis sa väga ei mõtle selle peale, kui suur on see teos, mida sa arvustada või kui tähtis on see autor," viitas Raihhelgauz esialgsele avaldamisplatvormile. Ta tunnistas, et kirjutatu oli isegi ülbe ning praegu ta enam täpselt samamoodi ei kirjutaks. Hiljem on tal õnnestunud ka autoriga raamatu üle arutleda. "Ta seletas mulle ära mõned kitsaskohad, kus ma valesti mõistsin. Mul on hea meel tulemuste üle, et ma sain targemaks," ütles ta.

Eesti keel sai selgeks kohustusliku kirjanduse abil

Raihhelgauzi kodune keel on vene keel, kuid eesti keele oskust on tema peres alati hinnatud. "Eesti keel on mul koolis õpitud. Enne esimest klassi ma sisuliselt seda ei osanud. Minu vanemad oskavad eesti keelt, aga see on ka neil õpitud. Mu ema on Eestis sündinud, vanaema on ka Kiviõlis sündinud, siis läinud Ukrainasse tagasi ja tuli siia hiljem teadlikus vanuses tagasi. Mu isa tuli siia 1990. aastatel, kui iseseisvus oli juba taastatud," rääkis ta oma perekondlikust taustast.

Värske tundeng ja möödunud aasta Sirbi laureaat Mikael Raihhelgauz "Plekktrummis". Autor: Kairit Leibold/ERR

"Mul oli kolmandas klassis eesti keel enam-vähem käes. Mul on mälestused esimesest-teisest klassist, kus mu ema istus minuga koos tundide kaupa ja lugesime neid kohustusliku kirjanduse raamatuid läbi. Tema oli nii innukas, et ta viitsis minuga kogu nimekirja teha läbi, kuigi pidi lugema ainult kahte. Ilmselt tänu tema pühendumusele mul ei läinud see nii raskelt kui oleks võinud. Minu meelest oli vanematel tugev visioon, et laps peaks eesti koolis õppima ja nad ei näinud vene koolil väga suurt perspektiivi," meenutas ta.

Raihhelgauzi kirjatööd on sageli ühiskonnakriitilised ja ta tõi välja, et väga paljud noored mõtlevad ühiskondlikel teemadel kaasa. "Ma arvan, et kõigil inimestel, kellega ma suhtlen, valutab Eesti pärast süda. Kui paljudel valutab süda ja kui paljud annavad kätele valu – mul on ka neid tuttavaid, kes võib-olla ei räägi nii palju kui mina ja kes ei kirjuta midagi. Ma ei arva, et see mingit ühiskondlikku kasu omaks, see on rohkem isiklik protsess, kus ma loen ja mõtlen. On sellised noored inimesed, kes reaalselt lähevad ja võtavad midagi ette – nt üks mu sõbranna, kes töötab koolis õpetajana ja teeb heategevuslikke projekte. Ma vahel mõtlen, et kuidas ta seda kõike jõuab. Kahjuks sellised inimesed on väga alandlikud ja nad ei trügi kuskile ekraanile, neist ei kuule ja sellest tekib tunne, et noorus on hukas, aga nii ei ole," arutles ta.

Eesti kirjanduse šokiteraapia

Saate teemapüstitus võttis hoogu peagi Tallinnas toimuvast ümarlauast, kus küsitakse, kas Eesti kirjandus lahkub koolist. Raihhelgauz jagas isiklikku kogemust Eesti kirjandusega. "Ma mäletan, et kui me 10. klassi tulime, hakkasime lugema Mehis Heinsaart ja see oli nagu šokiteraapia. Enne seda me olime lugenud Vildet ja muud klassikat, ja ma mõtlesin, et ma pole kunagi midagi sellist lugenud. Ma ei teadnud, mida selle kohta arvata või öelda, aga me ometi pidime sellest kirjandit kirjutama. Meie suurepärane õpetaja surus meid mingi piirini ja ma olen talle selle eest tänulik. Ma lugesin nädala jooksul igasugu arvustusi, et midagi üldse sinna paberile kirja panna. See oli mu esimene mälestus kohustuslikust kirjandusest."

Värske tundeng ja möödunud aasta Sirbi laureaat Mikael Raihhelgauz "Plekktrummis". Autor: Kairit Leibold/ERR

Ta ütles, et umbes pool koolis antavast kohustuslikust kirjandusest on Eesti autorite teosed. "Emil Tode "Piiririik" on absoluutselt parim, mida ma olen Eesti kirjandusest lugenud. Tema lahkub sellelt lokaalselt tasandilt. See on võib-olla suurim probleem meie kirjandusega, et kõik probleemid on liiga lokaalsed ja ei olegi seda üldinimlikku aspekti. Kui me läheme 19. sajandisse, siis kõik räägivad talupoegadest ja sa mõtled, kuidas mina tänapäevase linnainimesena sellega suhestun, ei teki nii tugevat sidet. Aga "Piiririik" on igavene, see peategelane lahkub kodumaalt ja see oma paiga otsimine maailmas kõnetab igat põlvkonda. Tõnu Õnnepalu suutis teha seda maailmatasemel," rääkis ta lemmikteosest.

"Eesti kirjandus ei ole kindlasti koolist lahkunud, seda loetakse ja uuritakse süvitsi. Üks asi on see maht, ma ei tea, kuidas varem kirjandust õpiti. Mu ema on rääkinud, et tema ajal anti suveks umbes 30 raamatut lugeda ja sügisel küsiti midagi nende kohta. See on igati tore asi ja ma pooldaks seda, aga kui palju jõuab koolis arutada selle mahu juures. Meil oli koolis teistsugune lähenemine, me võtsime pigem vähem raamatuid, aga arutasime neid süvitsi ja uuriti ka neid sümboleid, mis seal sees on. No näiteks kas või kui lugeda Ristikivi – teda on võimatu mõista ilma kõiki piibli sümboleid lahti seletamata. Meil räägiti sellistest asjadest ja see tekitabki huvi kirjanduse vastu, kui sa süvened nendesse tähendusväljadesse," rääkis ta.

Toimetaja: Marit Valk, Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: