Netti Nüganen: mul on tihti raske teha vahet fiktsioonil ja reaalsusel ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Netti Nüganeni esinemine 2018. septembris Riias
Netti Nüganeni esinemine 2018. septembris Riias "Hydrogen Night" etenduskunstide maratonil Autor/allikas: Andrejs Strokins

Aleksander Tsapov intervjueeris Müürilehes noort etenduskunstnikku Netti Nüganeni, kes õpib viimast aastat Amsterdami teatri- ja tantsuakadeemias (SNDO) koreograafiat. Nüganen on olnud Kanuti Gildi SAALi ja Sõltumatu Tantsu Lava resident ning avas jaanuaris koos Kadi Estlandiga Tartu Kunstimuuseumis näituse "oksendan ja karjun oksendan ja karjun: sina minu õde sina minu õde".

Mis sind kunstis kõnetab?

Mänguline väljendus, spetsiifilisus, julgus.

Tundub, et kehalisus on sinu jaoks väga oluline. Su videotest on jooksnud läbi elemente tsirkusest ja nüüd oled jõudnud kehakultuurini. Mida see väljendab?

Alustasin jõusaalis käimise ja kulturismiga kolm aastat tagasi. Võtsin seda kui uut liikumispraktikat, mis erines oma laadilt seni kunstikoolis õpitust. Lähenemine on suunatud rohkem tulemusele ja esteetikale. Lisaks köitis mind idee, et saan oma keha disainida, eraldi iga lihase toonust tõsta. Sellega tegeledes kerkisid esile rituaalsuse ja – huvitaval kombel – spirituaalsusega seotud teemad. Nüüd olen liikunud edasi CrossFiti ja tõstmise juurde, mis eeldab funktsionaalsemat lähenemist. CrossFiti puhul paelub mind poeetilisus, sest CrossFiti filosoofia on, et hea tuleb olla kõiges: peab oskama tõsta, joosta, ujuda, kätel kõndida jne. See idee on utoopilis-poeetiline ja mingil määral hale: crossfitter'ina treenin, et olla valmis elu äärmuslikeks hetkedeks, kus tuleb näiteks ennast või kedagi teist päästa, kuid reaalsus on see, et istun pigem arvuti taga ja olen ümbritsetud Amsterdami aedikute ja prügikastide "metsast". See on väga noor spordiala, mille filosoofia kirjeldab hästi praegust aega ja kehastab minu tüüpi eksistentsialistlikku poeetikat.

Tõstmisega seostub sport üldisemalt ning mulle väga meeldib tuua sporti ja kunsti üksteisele lähemale. Tõstmistrenn on pigem kordav ja harjutuste mõttes ühekülgne. Suuri raskusi tõstetakse väga harva, aga suurtel tõstmisvõistlustel on tähtis roll vaatemängul. Kui toon tõstmise vaatemängu lavale, märgatakse esmajoones seda, et tegemist on naisekehaga. Võib-olla seostub raskust tõstva naisega freakshow-teema, millega suhestun. Mulle meeldib teha koreograafi kui otsustajana valikuid, mis heidavad valgust asjadele, mis tavaliselt pigem varju jäävad. See on minu reaalsus. Ma päriselt tõstan ja treenin ning loodan teha seda nii, et ma ei pea end nt meestõstjatest rohkem õigustama ja analüüsima – nagu freakshow's on habemega naisel päriselt habe, see on tema reaalsus, millelt võiks kaotada liite "freak". Ma ei nimetaks oma etendusi ise iial freakshow'ks, pigem püüan neid normile lähemale tuua. Raskuste tõstmine on sümboolselt väga samastatav.

Kas sa ise näiteks vaatad telerist raskejõustikku? Mulle meeldib seda spordialana jälgida, sest seda saadab teatud koomilisus.

Vaatan jah, aga eriti meeldib mulle vaadata CrossFiti võistlust CrossFit Games, sest see on huvitaval kombel teadlikult veelgi enam lavastatud ja kindla koreograafiaga. Väga suurt rolli mängivad kompositsioon ja vaatemäng.

Avasid just Tartu Kunstimuuseumis koos Kadi Estlandiga Marika Agu kureeritud näituse "oksendan ja karjun oksendan ja karjun: sina minu õde sina minu õde". Kuidas sa tunned end muuseumiseinte vahel ja kas visuaalkunstiväli on suund, kuhu soovid liikuda?

Ma olen tegutsenud ainult ajal, kus piirid erinevate väljade/väljundite vahel on väga hägused, erinevus kunstisaali ning lava vahel ei ole nii drastiline. Ma ei mõtle neid eristades, vaid pigem ühendades mitmesuguseid oskusi, mida olen kindlas olukorras praktiseerinud. Loomulikult vajab teatud kontekstis iga nüanss oma lähenemist, iga ruum on isepärane. Minu jaoks on olulisim valida meedium, mis sobib kõige rohkem materjali ja ideedega, millega soovin töötada. Selle näituse puhul olid antud tingimused tõukeks, et valisin just videomeediumi. Kindlasti on mul huvi töötada pigem erinevatel väljadel, seega ei pruugi näitusevorm jääda minu jaoks viimaseks.

Su loomingus on koos toores vahetus ning samas väga suur doos teatraalsust ja komponeeritust. Kuidas sa oma tükke üles ehitad?

Minu jaoks on asjade alguseks rütm, ajastamine ja olek, millega soovin publikuga suhestuda. Püüan tunnetada, kuidas tahaks seekord ehitada silda inimesteni, kes on tulnud mind vaatama, kujutlen kõige algelisemat esinemissituatsiooni ja mõtlen, kuidas kasutada seda tähelepanuaega. "Kuidas" on minu jaoks äärmiselt oluline. Materjali genereerimine toimub väga loomulikult, kui olen teatud karakterit või olekut praktiseerinud. Enamasti on mu tükid viimseni läbi mõeldud ja kui seal leidub hetkelist improvisatsiooni, siis see on täpselt valitud. Ma pole siiani suutnud eriti kontrolli kaotada.

Kirjelda veidi neid persona'sid, kes su loomingust läbi käivad. Kohata võib valges vahulises kleidis printsessi, koolitüdrukut, butch'i ja teatud tüüpi klouni. Miks sa karaktereid kasutad?

Kasutan karaktereid, sest ilma nendeta ei saaks. Mul on tihti raske teha vahet fiktsioonil ja reaalsusel. Mängin karaktereid või rolle enda meelest kogu aeg: kunstnik, tütar, õde, lesbi, õpilane, eestlane, tüdruk, nooruk jne. Ühelt poolt tunnen end nendest rollidest väga kammitsetuna, aga teisalt on see minu jaoks mänguline, sest ma ei pea ühtegi neist ülimaks, ei suhestu ühegagi täielikult. Mulle meeldib trollida ennast ja teisi rollide kui stereotüüpide kehastamisega, tekitada nende vahel segadust ja tühistada neid üle ekspluateerides nende võimu ja tähendust.

Sa kuulud põlvkonda, kes tegeleb sotsiaalmeedias enesevaatlustega ja loob eri karaktereid. Kui nartsissistlik sa oled?

Ma ei oska öelda, sest erinevate arvamuste, hoiakute, kostüümide jms enese peal katsetamine ei tekita minus nartsissismi ideid. Ma ei ole kunagi kogenud eneseimetlust, aga tunnen suurt huvi enda kui materjali vastu. Mind intrigeerib vaadeldava ja vaatleja suhe. Ma ise pigem vaatlen palju rohkem ja panen ennast vähem vaadeldava situatsiooni.

Räägi veidi lähemalt oma õpingutest SNDOs. Miks sa otsustasid sinna minna ja kuidas on see sind loominguliselt mõjutanud?

Otsus tuli sellest, et sain sinna sisse, kuigi katsetele läksin pigem huvi pärast. Töötades on mu jaoks väga olulised transformatsioon, muutus ja eksperimenteerimine. Vaatajana olen tugevalt mõjutatud kontekstist ja Amsterdami kunstivälja tavadest – vahel ma ei suuda vaadata etendust iseseisvana. Ma olen väga kriitiline ja kohati võtan kriitilise otsuse olla ebakriitiline. Hindan intuitsiooni ja subjektiivset kriitikat – mulle meeldib kuulda, mis on kellegi maitse ja stiil. Kõik need elemendid on seotud kuidagi sellega, et õpin SNDOs, kas siis seetõttu, et neid toetatakse, või siis need on tekkinud vastureaktsioonina.

Kas täheldad Eesti ja Amsterdami etenduskunstivälja ja õhus olevate probleemiasetuste vahel erinevusi?

Ma olen tuuritanud Florentina Holzingeri etendusega "Apollon" mööda Euroopat ja see on andnud mulle osaliselt aimu sellest, kus taolise performance– või tantsuteatri külastaja oma harjumuste ja ootustega paikneb. Saksamaa, Hollandi, Belgia, Austria, Šveitsi põhifestivalidel on mängitud ja mängitakse samu tükke – seetõttu tekib ühtne keskeuroopalik diskursus, refereeritakse samu töid ja nimesid. Tunnen, et kodumaine väli jääb sellest peavoolust välja ja kui mängida "Apollonit" Eestis, kuluks ebameeldiva tähelepanu tõttu õigustamisele palju energiat, kuna etendus on väga julge väljenduslaadiga. Seda märkasin juba Kadi Estlandi ja Marika Aguga näitust tehes. Ma ei osanud oodata nii palju korduvaid "intrigeeriva pealkirja põhjendamise" küsimusi ja üleüldse sellist laadi tähelepanu näituse ümber. See eeldab, et kunstnik on enesekindel ja hea väitlemisoskusega, vaja on paksu nahka. Kuigi tegelikult pean kunstis väärtuslikumaks pigem muid omadusi, sooviksin oma energiat teisiti rakendada. Kui rääkida artist-run space'idest ja väiksematest produktsioonimajadest, siis nende puhul ma nii suurt lõhet ei näe. See on minu jaoks väga positiivne, sest see väli on mulle isiklikult põnevam.

Kadi Estlandi ja Netti Nüganeni näitus "oksendan ja karjun oksendan ja karjun: sina minu õde sina minu õde" on Tartu Kunstimuuseumis avatud 28. aprillini.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: