Arvustus. Kuidas ma käisin Eesti rahva matustel ({{commentsTotal}})

Üllar Saaremäe
Üllar Saaremäe "Eesti matus" Autor/allikas: Vene Teater

Uuslavastus
Andrus Kivirähk
"Eesti matus"
Lavastaja: Üllar Saaremäe
Osades: Eduard Tee, Katrin Sutt, Larissa Savankova, Artjom Garejev, Sergei Tšerkassov, Leonid Ševtsov, Juri Žilin, Jelena Jakovleva, Jekaterina Kordas
Kunstnik: Vadim Fomitšev
Muusikaline kujundus: Siim Randla
Esietendus Vene Teatris 25. jaanuaril 2019
6/10

Nemad, kes olid alati olemas olnud, hakkasid ühel hetkel järjest surema. Ei olnud enam vanaisa, kes pidevalt truupi puhastas ning läks iga päev poodi ja tõi sealt igaks juhuks leiba, nii et vanaema kärkis: "Lolliks läinud! Miks sa jälle leiba tõid, meil on terve sahver leiba täis?!" Järgmisena läks vanaema, kes tegi kogemata pannkoogitaigent tapeediliimi pulbrist ja määris lastelastele pähe esperantokeelseid kirjasõpru. Peagi lahkus ka kordumatu maitsega munahüüvet teinud vanaema, kes pidevalt kahtlustas, et naaber tema kaevu mürgitab. Teine vanaisa oli juba nelikümmend aastat surnud, ring sai täis, kadusid inimesed, majad ja terve eluviis.

Matustega seotud sündmused on eestlastele suurem tüvitekst kui laulupidu ning pole siis imestada, et 2002. aastal Draamateatris esietenduse saanud Andrus Kivirähki "Eesti matust" on mängitud pikalt üle kahesaja korra ning enam kui sajale tuhandele vaatajale. Nüüd on Draamateatri lavastuse kõrval lavale jõudnud Vene Teatri trupiga versioon, mille lavastaja on Üllar Saaremäe. Selles on teatud intriigi: kuidas kukub välja uus nägemus nii tuntud lavastusest, kuidas on 17 aastat vana tekst ajale vastu pidanud ning kuidas võtab selle vastu venekeelne publik?

Vene Teatrit külastades jääb silma, et 600 inimest mahutavas saalis on üsna palju tühje toole. Loen statistikast, et 2017 oli 337 etendusel kokku 46 493 vaatajat, mis teeb keskmiseks vaatajate arvuks 138. Number tundub nii väike, et arvutan selle igaks juhuks veel korra üle. Saali täituvus on sageli umbes 25%, nii et "Eesti matuse" puhul tundub olevat tegu keskmisest oluliselt edukama tükiga, silmaga hinnates on täidetud üle poole kohtadest. Väike huvitav võrdlus veel – kui Draamateatri kodulehe andmetel on teatri palgal 37 näitlejat, siis Vene Teatri trupis on 42 näitlejat. Valdav osa etendustest on sünkroontõlkega kõrvaklappide kaudu.

Puuriit pole naljaasi

Kuigi ka nendes numbrites on oma intriig (miks ei ole Vene Teater edukam?) ja selle üle on ennegi diskuteeritud, siis antud juhul huvitab ikkagi lavastus ise. Lavakujunduslikult alustatakse etendust käivitavat Iida ja Mareti telefonikõnet paneelmajarajooni keskkonnas, mis tekitab kerge ootuse, kas etendust on moderniseeritud või kohandatud "eestivenelikumaks". Kuid peale kiire alguspildi ja kerge publiku hanitamiseks mõeldud lavastusliku triki läheb etendus seejärel tuttavatesse rööbastesse, täpsemalt öeldes – puuriitade vahele.

Kui Draamateatri etenduses oli lavale veetud suur hulk tõelisi halge, siis siin on suurem osa kõrguvatest dekoratsioonidest maalitud. Puuriidad on üllatavalt spetsiifiline küsimus, sest kui Draamateatri lavastuse riidad tulid tuttavad ette enam-vähem igale eestlasele, siis Vene Teatri kuhjad meenutavad rohkem Kuremäe kloostri hoovis kõrguvaid kuhilaid. Halgude ladumine ja lappimine on meie laiuskraadil rahvuslikult ja perekondlikult nii tundlik küsimus, et iga väikse nüansi puhul võidakse tülisaag käima tõmmata. Ka eesti keeles on ilmunud norraka Lars Myttingi raamat "Küttepuud", mis müüs mitmetes riikides sadu tuhandeid eksemplare.

Juured on maal, aga side on üha nõrgem

Etenduse edenedes selgub, et sisulised muudatused on võrdlemisi kosmeetilised ja tegelikult on Üllar Saaremäe peaaegu kõiges jäänud originaaltekstile truuks. Kas seitseteist aastat on juba piisavalt pikk aeg, et elu on jõudnud muutuda ning näidendi vastuvõtt pole enam sama kui algselt? Sellele küsimusele saab vastata peamiselt igaühe isikliku kogemuse ja kõhutunde pealt, kuid pakuksin, et kergelt on muutunud küll. Üldjoontes peaksid näidendi olukorrad ja tüüpsituatsioonid töölõhkumisest, maa- ja linnainimeste hoiakutest, juurtest ja suguvõsakismadest olema endiselt tuttavad. Sama asja kohta kirjutati juba sada aastat tagasi, kuid vahepealse ajaga on võõrandumine tasapisi ikkagi lisandunud.

Sellega seoses meenub kohe kaks olukorda mõistega "kaev". Mõne aasta eest rääkis mulle üks lastega kohtumas käinud kirjanik, et ta pidi lastele eraldi üle seletama, mis asi üldse on kaev. Sellele lisandus teise inimese kirjeldus puhkama tulnud külaliste saabumisest tallu, kus ei olnud veevärki. Viimases hädas sulatasid külalised kopsikus lund – otse ukse ees oli kaev ja ämber, kuid nad ei osanud seda kasutada. Võib ju väita, et need näited on pisut liiga erandlikud, kuid minu arvates pole suurt kahtlust, et trend süveneb.

Peale maast võõrandumise on sama moodi toimunud ka teatud määral matustest võõrandumine, ühest küljest on üha lisandunud krematooriumimatuste kombed erinevad traditsioonilistest maamatustest ja nagu näiteks Marju Kõivupuu on märkinud, siis üha vähem on kombeks lapsi matustele kaasa võtta, mis ehk tekitab teatud eluvõõrust ja kommete kadumist. Ühtlasi soovitaksin "Eesti matuse" kõrvale lugeda lisamaterjalina Indrek Koffi hüsteerilist traktaati "Eestluse elujõust", mis on sarnastest repliikidest koosnev mõtteline sild, mis peaks samuti olema tuttav igale eestlasele.

Komöödiast saab tragöödia

Eraldi väärib märkimist etenduse kostüümide teema, mille puhul jääb peas tiksuma mõte, kas need on venelikud või on mõeldud parodeerida tüüpilist eestlase riietust. Naiste riietel on kergelt rahvariideid meenutavaid elemente, kuid näiteks Andrese (Eduard Tee) nahkpüksid ja diskosärk on pigem nagu mingist vene muusikavideost – oleksin kõigi puhul oodanud lõikavamat irooniat eestlaste suhtes.

Iroonia ja komöödia on selle lavastuse võtmekoht. Nüansside rõhutused ning publiku reaktsioon seavad vaataja ootamatu fakti ette: "Eesti matusest" on saanud kurbnaljaka iroonilise komöödia asemel kergelt koomiline tragöödia. Kui Tiit räägib Draamateatri etenduses Lembit Ulfsaki kehastuses, kuidas esmaspäeval suri üks vend, teisipäeval teine ja reedel viies, siis suurem osa meist tunneb selles ivanoravliku momendi ja naerab tikust tehtud isa või selle üle, kui Ida räägib, kuidas hundid sõid tema vanemad ära.

Aga Vene Teatris on saal haudvaikne! Nüüd on küsimus selles, kas nad ei pea seda naljakaks, asi on lavastatud liiga traagilises võtmes või vaatajad ei ole kindlad, kas selle üle tohib naerda, kui näiteks küüditamisest räägitakse? Ilmselt on see segu mitmest asjast – erinev ettekujutus huumorist, kuid kindlasti ka lavastuse rõhud, sest mõned stseenid on selgelt pühalikumad ja aeglasemad kui Draamateatri lavastuses. Saalis naerdakse peamiselt turvaliste lihtsate naljade üle – linnamees saab herilaselt nõelata ning vana Tiidu ja linnaproua tantsunumbri üle.

Just see on kogu lavastuse ja Vene Teatri etenduse külastamise hämmastavaim elamus ja mõttekoht – huumorisoon ja tabud on endiselt üllatavalt erinevad. Kui see on lavastaja taotluslik valik, siis jääb see natuke küsitavaks, kuna minu jaoks on "Eesti matuse" põhiväärtus just sirgjooneline eneseiroonia, mitte meie päritolu tutvustamine. Palun vähem pühalikkust, rohkem teravust! Publikus oli ka hulk eestlasi, kuid eelkõige peaksime ju sellega näitama venelastele oma eneseiroonilist poolt, mitte süvendama arvamust, et me ainult okupatsiooni-ikkest mõtlemegi. Muidugi pole "Eesti matus" üksnes eestlastest, eks peavad ka kõik teised rahvad siin laiuskraadil oma põllumajandusliku ja sisemise kartuli ning kurgi ise üles võtma ja ära sööma. Kellele on "Eesti matus" rohkem eestlaslik matus, kellele Eesti rahva matus…

Näitlejatöödest jäävad naistegelastest paremini meelde Maret (Larissa Savankova) ning Ida (Jelena Jakovleva), meestest Sass (Artjom Garejev). Kuigi Vene Teatri etenduses on natuke suuremaks puhutud Sassi ja Karla (Juri Žilin) konflikt, siis päris sama mõõtu rolle nagu Draamateatri lavastuses Tõnu Kargu kolm halgu järjest puruks löönud Karla või Lembit Ulfsaki tantsupoognad selles lavastuses siiski ei ole. "Eestis matus" Vene Teatris on mõtlemapanev tükk, aga ma ei ole kindel, et need on täpselt need mõtted, mida lavastust ette valmistades soovitati esile kutsuda.

Ja lõpetuseks kõige tähtsam mõte, soovitus kogu eluks: võtke sõstraid ka, muidu linnud söövad ära!

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: