Martin Luiga: teistmoodi tegutsedes kohtad paratamatult vastuseisu ({{commentsTotal}})

Martin Luiga
Martin Luiga Autor/allikas: Renee Altrov

Kui emotsionaalne tohib olla kodanikuaktivist? Kuhu kadus rahva protestivaim pärast taasiseseisvumist? Kuidas selgitaks Hegel kollaste vestide ülestõusu? Ühiskondlikult turbulentsel ajal kodanikuaktivismi puhangute üle reflekteerides pole pääsu ka SAPTKist, hõberemmelgast ega parteikoosolekutest, ütleb Martin Luiga Müürilehele.

Hiljuti tunnustas Eesti Vabaühenduste Liit möödunud aasta tegijaid. Tähenduslik oli asjaolu, et mitmest rohujuuretasandi algatusest koosnenud tselluloositehasevastane võitlus ei leidnud äramärkimist üheski kategoorias. Metsandusteemadel laiemalt kõige häälekamaks survegrupiks kerkinud Eesti Metsa Abiks pole oma tegevuse eest kordagi nomineerituks osutunud, kuigi liikumise üht juhtfiguuri Martin Luigat võiks nimetada Eestis vabalt mittekonformistliku aktivismi väsimatuks tunglakandjaks. Tegemist pole mitte hea, vaid julge ning ennekõike nõudliku kodanikuga, kes protestis juba nooruses koos punkaritega politseivägivalla vastu, hiljem aitas organiseerida liikumise Aitab Valelikust Poliitikast meeleavaldusi, kujundas provokatiivse veebiväljaande Nihilist.fm ja vasakpoolse kultuurirühmituse ZA/UM maailmavaadet ning on viimased paar aastat kaitsnud Eesti looduskeskkonda ekspansiivsete ärihuvide eest. Kui tema senine tegevus on ühiskonna peavooluga pigem vastuollu läinud, siis nüüdseks on olukord selline, et Luiga veetav algatus suudab suuri rahvahulki kõnetada ja tegutsema panna. Opositsionäärist on saamas rahvamees. Tõsi, intervjuu mustandit lugedes leidis Luiga ema, et poeg räägib liiga keeruliselt. "Ma olen Müürilehe lugeja jaoks rahvamees küllalt," arvas Luiga ise.

Me alustame selle intervjuuga ajal, mil tehakse igasuguseid aastakokkuvõtteid. Kodanikuaktivismi vaatenurgast võiks öelda, et tegu oli igati tähelepanuväärse aastaga. Kuidas sa ise aastat 2018 kodaniku ja aktivistina iseloomustaksid?

2018. aasta oli kodanikuaktivismi vallas kindlasti tähelepanuväärne. Lisaks tselluloosivabrikuvastasele koondumisele on olnud üsna edukad ju ka erinevad loomade eestkoste organisatsioonide kampaaniad, ilutulestikurakettide piiramine ja paljud teised algatused. Tekkinud on ka mitmeid kohaliku tasandi kodanikuliikumisi. Näib, et kasvanud on inimeste huvi neid mõjutavate poliitiliste või ametkondlike protseduuride vastu ning tekkinud usk võimalustesse rohujuuretasandil poliitilisi protsesse mõjutada, osati kindlasti ka edukate kodanikualgatuste eeskujul. Uus põlvkond on hakanud kaela kandma ning paljud inimesed on saanud maailmas ringi vaadata ning mujal toimuvatest protsessidest õppida. Nii looduskasutuse kui ka rahvuskehandi kaitseaktsioonide puhul on selgelt märgata nende rahvusvahelist mõõdet, samaaegsust mujal maailmas toimuvate protsessidega. Kohalikke partikulaarseid võitlusi nähakse osana globaalsetest võitlustest ning kindlasti võib rääkida ka üha paremast koostööst nii kohalike kui ka üle kogu maailma tegutsevate kodanikuliikumiste vahel. Mingid probleemid, mis on olnud meiega juba pikka aega, kõnetavad viimaks kriitilist hulka inimesi, kes on otsustanud identifitseerida end nende probleemide lahendamise kaudu, ennast antud küsimustes harida ning jõudumööda ka olukorra paranemisse panustada.

Kaua on levinud arusaam, et eestlane on üsna vagur ja sõnakuulelik – ta ei söanda tänavatele oma meelsust näitama tulla. Viimasel paaril aastal oleme näinud aga vastupidist: kaitstud on nii ajaloolist puud, lendoravat kui ka oma rahvuskehandit. Kas need aastad tähistavad sinu arvates mingit mõttelist nihet eestlaste protestikultuuris?

Kui meenutada taasiseseisvumisperioodi, siis ei ole protestimine eestlastele ju sugugi võõras. Kogu algset rahvuslikku ärkamisaega 19. sajandist 20. sajandi algupooleni saab vaadata ühe suure kodanikuaktsioonina – kõigi laulupidude, karskusseltside ja rahvaluule ning vanavara kogumisega. Hruštšovi sula ajal loodi Eesti Looduskaitse Selts, mis ei korraldanud küll proteste, kuid oli ikkagi väga massiline kodanikuühiskonna ilming. Paari aastaga saadi kokku mitukümmend tuhat liiget, kusjuures see oli nendes oludes üks esimesi mitteriiklikke ühendusi. Ma õieti ei teagi, miks kodanikuühiskonnas on meie eluajal selline seisak olnud. Mingil määral võib see tuleneda ehk uude ühiskonda sisenemise šokist. Traumat süvendab see, et ühiskondlikest protsessidest, millest loodeti üht, tuli paljude jaoks hoopis midagi muud. Mingil määral võib seisaku põhjust näha ka individualismi ideoloogia levikus ning sellega kaasnenud uutes võimalustes. 90ndatel oli üsna palju vabadust, aga vähe oli turvalisust. Vabaduse suhteline vähenemine ehk võimu koondumine ja stabiliseerumine toimus aeglaselt. Paljudele võis ühtlasi tunduda, et see on hind, mida tuleb suurema turvalisuse eest maksta. Aga võib-olla võtabki uue olukorraga kohanemine lihtsalt rohkem aega.

Üldiselt ütleks, et niivõrd kui selles viimased mõnisada aastat kehtinud, inimkonna jaoks üsna uues formatsioonis midagi loomulikuks nimetada saab, on meie rahva olukord praegu loomulikum kui vähem aktiivsetel perioodidel. Mina näen kodanikuaktiivsust rahva hea tervise märgina. Ma arvan, et seegi pole juhuslik, et just taasiseseisvumiseelsel ajajärgul, mis oli ühtlasi väga võimas rahvaliikumiste arengu- ja tegutsemisperiood, nii palju lapsi sündis.

Mainisid kodanikuaktivismi järjest globaalsemat mõõdet. Kodanikualgatuste ülemaailmse koostöö võimekus ja tase varieeruvad. SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks on näiteks suure rahvusvahelise liikumise Tradition, Family and Property (TFP) Eesti rakuke ning on saanud teistelt TFP liikmetelt nii materiaalset kui ka praktilist tuge organisatsiooni käitamiseks, sõnumite formuleerimiseks ja kampaaniate loomiseks. Selline koostöö on olnud vägagi edukas, sest SAPTK on kujundanud tuntaval määral avalikkuse hoiakuid ning poliitilisi otsuseid. Mida võiksid keskkonnaaktivistid traditsiooniliste pereväärtuste kaitsjatelt selles vallas õppida?

SAPTKi üldise edu puhul tuleb muidugi ka täheldada, et nad funktsioneerivad mingi piirini ühe kohaliku erakonna kodanikutiivana. Rahvusvahelisele looduskaitseringkonnale ei saa otse süüks panna, et neil on vähem raha kui katoliiklikel traditsionalistidel, kelle tegevus on paljudes maades tihedalt poliitilise võimuga põimunud. Neil on konkreetne poliitiline projekt, mille nimi on "konservatiivne vasturevolutsioon" ning mis mõistab muu hulgas hukka viimase neljasaja aasta suurimad ühiskondlikud läbimurded ja näeb ette kehtivast olemuslikult erinevat poliitilist süsteemi. Nad on ka katoliku kirikus eneses midagi mässajate taolist, vastandudes mitte ainult praegusele vasakpopulistlikule paavst Franciscusele, vaid ka suhteliselt konservatiivsele Johannes Paulus II-le – nende tegevus on ju samuti poliitiline, s.t pigem polariseeriv kui teavitav ja veenev. Tõsi, konservatiivne liberalismikriitika sisaldab palju vajalikke osutusi ning meie ühiskonnale tuleks sellega dialoogis olemine kasuks. Ma ei ole kindel, et TFP-võrgustiku taktikad viivad sellise dialoogini või on taolise kriitika parimaks avalduseks, pigem tundub, et nad soovivad oma poliitiliste vastaste üle domineerida. Dialoogi pole küll soovinud ka vastaspool.

Aga traditsionalistidelt oleks kindlasti õppida seda, et nende ettevõtmine on mingis mõttes selgelt kultuurilise, identitaarse iseloomuga, samas kui keskkonnaorganisatsioonid on tihtipeale väga infospetsiifilised ja selles mõttes "kuivad". Selle on tinginud muidugi osaliselt asjaolu, et vastasrind on neid juba aastakümneid emotsionaalsuses süüdistanud. Naljakal kombel kutsutakse traditsionaliste hoopis vähem emotsionaalseteks.

Tundub, et Eesti Metsa Abiks sellest süüdistusest tagasi ei kohku. Pigem olete isegi püüdnud teadlikult sellele ootusele vastata ning toonud emotsioonid tagasi kodanike ja riigivõimu vahelisse dialoogi, kui meenutada näiteks Indrek Vainu tegutsemist minister Mäggiga kohtudes. Kas emotsioon peaks olema kodanikuliikumiste jaoks väärtus, mida tuleks rohkem võimendada ja oma tegevuses ära kasutada? Kuidas teha seda nii, et see samal ajal kogu liikumist avalikkuse silmis ei diskrediteeriks ja lõpuks kontrolli alt ei väljuks?

Eesti Metsa Abiks ei kohku emotsionaalsuses süüdistamisest tagasi, sest see oleks nii või teisiti kasutu – ole kui kuiv ja argumenteeritud tahes, kui saavutatakse vähimgi ühiskondlik kõlapind, on järgijate hulgas paratamatult inimesi, kes kasutavad hüüumärke või julgeid lihtsustusi, kellele on alati hea tendentslikult viidata.

Emotsioon kui selline on poliitiliste protsesside lahutamatu osa – jungiaanliku isiksusetüpoloogia järgi langetab enamik inimesi otsuseid tunde põhjal –, valimisreklaamide keelamine mõjutaks valimistulemusi ilmselt sootuks rohkem kui valimisprogrammide keelamine. Kõik Eesti lähiajaloo suuremad poliitilised vastandused – parem-vasak majanduses, seksuaalne luba või keeld, avatus või suletus, teise maailmasõja õige käsitlus – on ju saanud põhiosa oma jõust emotsioonidest või kujutluspiltidest, mitte tulu-kulu analüüsidest. Mõtet, millega ei kaasneks emotsiooni, ei ole ülepea võimalik mõelda. Ka raha saamine või sellest ilmajäämine on tugevalt emotsionaalselt laetud teema.

Foto: Renee Altrov
Foto: Renee Altrov

 

Samuti ei saa öelda, et emotsioon oleks poliitilistele protsessidele või inimese elule üldiselt ainuüksi häiriv või segav tegur. Uuringud on näidanud, et autismispektri häirega isikud, kelle loogika on üle keskmise arenenud ning tundeelu seevastu vähem, langetavad keskmiste näitajatega inimesest vähem edukaid otsuseid. Emotsioon on kiire, poolautomaatne funktsioon, mis signaliseerib meile olukorra kohta seda, mida me juba teadsime. Analüüs võtab aega. Kumbki neist võib viia ekslikele järeldustele. Analüüsis võivad olla vead, lähteandmed võivad olla ülesande jaoks ebapiisavad või ka ebaõiged, probleem ise võib olla valesti püstitatud.

Emotsioon on ühiskondliku tegevuse paratamatu kaasnähe ning sellesse tuleb suhtuda vastutustundlikult. Tähelepanu äratamine on juba iseenesest emotsiooni äratamine, täiendav võimendus asjale kasu ei too ning peletab pigem mõõdukama seltskonna eemale. Inimestele meeldib tihtilugu oma emotsioone välja elada, kuna see toob kergendust, aga tegelikult ei ole neil vaja kergendust, vaid muutust. Seega oleks targem, kui suudaksime oma emotsioone ohjata.

Ma viin jutu korraks veidi isiklikumale tasandile. Kui sa metsandusteemadega tegelema hakkasid, oli see parajalt ootamatu, sest sinu varasem ühiskondlik panus sellisest keskkonnahuvist aimu ei andnud, tegid pigem üldisemat vasakpoolset võimukriitikat. Ometi tundub see praegu tagasi vaadates ainuõige valikuna, sest keskkond valmistab mitmete suurprojektide tõttu kodanikele järjest rohkem muret. Kas see huvi tekkis sul samuti globaalseid trende jälgides või tajud sa seda mingil viisil oma varasemate tegevuste mõttelise jätkuna?

EMAga võrreldes tuleks minu varasemat tegevust mõista pigem õpi- ja eksperimenteerimisaastatena ehk need on olulisemad minu enesearengu kui ühiskondliku terviku seisukohast. Või kui ma olen osalenud milleski, mis on tähtis ühiskonna seisukohalt, pole minu isiklik panus eriti määrav olnud. Erinevatesse probleemidesse süvenemine ja sisseelamine ning nendel teemadel avalikkuse kõnetamine või selle lähedal olemine on aga arendanud minu arusaama ühiskonnast viisidel, mida ma teisiti vaevalt et korrata oskaksin. Ehk nagu ilmas üldse, nii on ka minu senine tegevus seostatud, ehkki see võib tunduda hektiline. Keskkonnapoliitika on ju lõppeks samuti seotud ühisvara küsimusega.

Säästlikumat ning kasinamat elu olin ma iseenesest varemgi propageerinud, peamiselt küll inimpsühholoogia vajadustest lähtudes. Keskkonnateemasid ma suuremat ei puudutanud, kuna nende probleemide tõsidus ei olnud konkreetselt Eestis minuni jõudnud – nagu ilmselt ka paljude teiste inimesteni. Metsaasjadest informeeris mind Linda-Mari (Väli – toim.). Iseenesest ei ole heterodoksse majanduspoliitika ja ühtlasema võimujaotuse ning keskkonnahoiu vahel vastuolu. Žižek on nimetanud säästlikku looduskasutust sotsiaalse ebavõrdsuse, intellektuaalse omandi ja inimese geneetilise muundamise kõrval üheks selle sajandi neljast põhiprobleemist. Seda, et progressiivset kliimapoliitikat ei saa teha vaeste arvelt, tõestasid äärmise ilmekusega hiljutised kollaste vestide protestid Prantsusmaal. Ka Eesti kontekstis on nimelt metsa puhul tähendusrikas kokkulangevus, et viimane märkimisväärne raiemahtude alanemine nullindate alguses langes kokku keskmise elatustaseme hüppelise tõusuga.

Muu hulgas sai nende õpiaastate käigus süvenetud ka kohalikku poliitilisse struktuuri ning küsimusse, kuidas ja miks täpselt on nii, et meil on süsteem, millega justkui lepitakse, kuid mille osad jätavad inimesi kas külmaks või mõjuvad otseselt eemaletõukavatena. Sai oldud poliitiku kaassõitja ning käidud parteikoosolekutel – soovitan sellist kogemust kõigile ning võin öelda, et kui süveneda, siis see, kuidas me oleme otsustanud oma asju korraldada, on parasjagu absurdne ning kodanikuliikumine ja poliitiline partei on pea et diametraalselt vastandliku loogikaga organisatsioonid.

Mida sa selle all silmas pead?

Parteis on mingi piiratud kogus võimu, mille saamise või säilitamise nimel võideldakse, sealjuures ka n-ö "omadega". Eesmärgid või poliitika, mida aetakse, muutuvad tihtilugu võimuvõitluse kõrval teisejärguliseks või siis võideldakse mingi muu poliitika eest kui see, mida on valijatele lubatud. Erakond kui selline ei esinda väga efektiivselt ühishuvi. Kodanikuühenduse puhul tuleneb võim tööst ja enamasti valitseb n-ö tööjõupuudus, mitte "tööpuudus" nagu poliitikas. Seega on kodanikuühenduses mentaliteet sõdurlikum, igaüks, kes tööd teeb, on väärtuslik ja kõik on nõrgemad, kui keegi töötegijatest lahkub. See avaldab survet konsensusele.

Kõik Eesti lähiajaloo suuremad poliitilised vastandused – parem-vasak majanduses, seksuaalne luba või keeld, avatus või suletus, teise maailmasõja õige käsitlus – on ju saanud põhiosa oma jõust emotsioonidest või kujutluspiltidest, mitte tulu-kulu analüüsidest.

Erakondade vahel ja sees valitseb kindlasti konkurents. Kas kolmas sektor on sellest aga puutumata? Ma pean siin silmas tselluloositehase ja eriti hõberemmelga kaasuste puhul tekkinud teatavat iroonilist ja tõrjuvat hoiakut mitme Eesti vabakonna liidri seas, et aktivistid kasutavad meetodeid, mis diskrediteerivad vabakonna autoriteeti; et meil juba eksisteerib professionaliseerunud kodanikuühiskond, kes teab, millises formaadis ja kuidas ühiskonnaelu ümberkorralduste üle vaidlusi pidada.

Siin ma arvan, et kriitikud just nimelt ei mõtle majanduslikult või tehniliselt. Väga hea, kui professionaliseerunud vabakond suudab enda jaoks olulisi teemasid oma meetoditega edendada. Metsa puhul oli rahvaliikumise teke nimelt vajalik põhjusel, et professionaliseerunud vabakond ja spetsialistid ei suutnud oma eesmärke hoolimata kestvast ning eeskujulikust tööst vajalikul määral ellu viia, mistõttu muutus tarvilikuks teistsugune lähenemine. Kusjuures looduskaitseringkonnad on meisse igati soosivalt suhtunud, peavad meie tegevust vajalikuks ning oleme teinud nüüdseks koostööd vist juba pea paarikümne organisatsiooniga, sealhulgas ka mitmete metsaühistutega, s.t ka metsaomanike hulgas on arvestatav opositsioon suuromanike intensiivsele suunale. Kohati nimetatakse meid koguni praegu mõjukaimaks looduskaitseorganisatsiooniks, kuigi tegelikult on meie töö ju suuresti ainult paljude teiste inimeste tööd koondav ning vahendav.

Ma arvan, et need kriitikud on tsentristliku kodanikuühiskonna esindajad, kes leidsid, et nüüd on hea aeg riigile takka kiita, vahest edenevad sellest jälle mingid omad asjad paremini. Otse konkurentsiks ma seda ei peaks, ma ei kujuta ette, mis ressursile me konkureeriks. Teatud osale inimestest lihtsalt ei meeldi uued asjad. Mõnele ei meeldi uued majad või see, kui mingit tehast ehitatakse, teistele ei meeldi, kui ühiskonnas midagi uutmoodi tegema hakatakse.

Kas see ressurss, mille nimel kodanikuühendused omavahel – ja kodanikuühiskond laiemalt teiste ühiskonna pooltega – konkureerib, pole mitte tähelepanu? Siit tuleb ka minu fiksatsioon seoses hõberemmelgaga. On üks puu, millest meedia kõneleb nädalaid ja nädalaid. Seda oli lihtne dramatiseerida, sest puu asus pealinnas, see oli konkreetsem kui mets või Emajõe vee kvaliteet, selle ümber tekkis kiiresti inimlik mõõde, mida oli võimalik nii naeruvääristada kui ka ülendada, ning lõpuks saabus ka oodatud vägivaldne kulminatsioon. Selliste meediasensatsioonide orkestreerimine tekitab alati küsimuse, kuivõrd see sisuliseks debatiks teiseneb ja kuivõrd juhivad seda debatti aktivistid, kui palju vere lõhna haistev meedia ja kuivõrd see on üldse kokkuvõttes määrav, kui oluline on oma teemaga lihtsalt pildil olla. Kui palju harmoneerus meedia narratiiv metsanduspoliitika küsimustes laiemalt teie liikumise propageeritavaga? Kui palju sisuline debatt üldse meediale korda läks?

Hõberemmelga puhul jooksis meedia üsna lati alt läbi. Väga paljud reaalsed ebakohad antud ehitusprojekti ning sündmuse juures laiemalt jäid kas üldse avamata või edasi arendamata. Samas oleks professionaalsemad aktivistid võinud proovida suunata debatti remmelga all kuidagi laiemalt linnaplaneerimise ebakohtade juurde. Metsa puhul on meedia jällegi oma harilikku taset ületanud, vähemalt on üldised murekohad ja lahkarvamused lahti räägitud. Tselluloositehase kajastus oli samas selgelt rohkem kallutatud kui metsanduse puhul üldiselt. Süvenemist, analüüsi ja muud sellist võiks muidugi enam olla. Praegused meediaformaadid seda ei soosi.

Aga kui sa nii küsid, siis minu hinnangul puudus pajualustel arusaam ning aimdus meediastrateegiast. Nad n-ö lähtusid pea täielikult meedia heasoovlikkusest. Ja mina neid hukka mõista ei suuda. Julged ja rumalad inimesed tunduvad argadest ja tarkadest palju haruldasemad ning on ilmselt kokkuvõttes maailmale palju vähem kurja teinud.

Põhimõtteliselt osutab pajujuhtum ühele teisele tendentsile. Nimelt sellele, et meil on suhteliselt suur segment rahvast, kes ei ole suuteline edastama oma muresid ja eelistusi ühiskonnale vähegi "salongikõlbulikus" vormis ning see on toonud ning toob edaspidigi kahju kogu ühiskonnale tervikuna.

Selliseid inimesi, kes ei saa väga täpselt aru, kuidas ühiskond toimib, jääb meiega ilmselt alati nagu ka neid, kes ei suuda enda turvalisuse eest niimoodi hoolt kanda kui teised. Ülejäänutel on moraalne kohustus nende eest kosta. Demokraatlikus ühiskonnas peaks hea halduse tava laienema kõigile, inimene peaks olema "oma venna ametnik", ja see sisaldab ka tõlgenduskohustust. Ka Hasso Krull on osutanud, et selline sõnavabadus, kus inimene ebaortodokssemate sõnavõttude eest verbaalselt maa sisse tambitakse, ei ole päris õige sõnavabadus. Tegelikult on see sõnasõda, kui niimoodi vaatama hakata.

Foto: Renee Altrov
Foto: Renee Altrov

 

Ma olen nõus, et meil on tekkinud peavoolupoliitika suhtes rahulolematu ühiskonnasegment, kes samas ei oska või ei soovi professionaalse kodanikuühiskonna kaasamisaktsioonides osaleda. Võib-olla ka seepärast, et need tunduvad liiga keerulised ja aeganõudvad. Nii korraldavad professionaalid rahvakogusid ning arvamusfestivale, samas kui üks seltskond osaleks meelsamini meeleavaldustel ja rongkäikudel. Tõnis Saarts kirjutas hiljuti, et selliste inimeste jaoks on peamine alternatiiv paremäärmuslikud populistlikud erakonnad, mis kuulutavad lihtsate sõnadega tõde. Võib-olla nende tõrjutud lihtsameelsete suhtes ei olegi võimalik teisiti moraalset tõlgenduskohustust täita, sest maailm on muutunud liiga keeruliseks.

Ma ei ütleks, et maailm on viimase kümne aastaga, mil moodsad parempopulistlikud parteid on tsentrile arvestatavaks konkurendiks saanud, keerulisemaks muutunud. Pigem on maailm läinud lihtsamaks. On selge, et uus majanduskriis tuleb ning tavalisel inimesel ei ole oodata sellest midagi paremat kui eelmisest. Selle suhtes väljendavad parempopulistid selgelt mingit reaalse põhjaga ideed või emotsiooni, millest tsenter vaikida eelistab: asjad on üldiselt halvasti ja olukorra parandamiseks tuleks väljuda tavapärasest peenhäälestuse faasist. Meie kodused parempopulistid küll peenhäälestusest sisuliselt ei eemaldu, vaid koguni uhkustavad sellega, et nende programm ei erine suurt teiste omadest. Konkreetselt Poola parempopulistlik valitsus on viinud sotsiaalses plaanis siiski ellu nii mõnedki õnnestunud sotsiaalpoliitilised reformid, mida tsenter neoliberalismi tingimustes võimatuks pidas. Ehk parempopulism kerkis esile, kuna meie poliitiline süsteem ei suuda kriiside lahendamisel juhtpositsiooni haarata, vaid jääb pigem administreerija ebapiisavasse rolli.

Nii rahvuslik kui ka maskuliinne identiteet on kriisis, palju on neid, kes ei tunneta ennast kodaniku ega kellenagi, kes on riigile või ühiskonnale tähtis – on ju palju rahvast läinud mujale ka seetõttu, et "seal koheldakse inimesena", ja kui ei koheldagi, siis võõral maal on ehk kergem halba kohtlemist taluda. Juba Hegel osutas, et kui inimene end ühiskonna ees põhjuseta diskrimineerituna tunneb, siis ei ole tal põhjust sellele ühiskonnale lojaalne olla ja selle reeglitest kinni pidada. Seetõttu on nii ühiskonna sidususe kui ka julgeoleku seisukohast mõtet keskenduda sügavalt sellele, et kõik tunneksid, et neid enam-vähem hinnatakse või väärtustatakse, nii indiviidi kui ka grupi liikmena.

Viha homode ja pagulaste vastu on samuti suuresti ilmajäetuse tunde sümptom – ilmajäetud ei mõista, miks tsenter hoolib neist konkreetsetest gruppidest, aga mitte teistest, nagu invaliidid või vaesed maaelanikud. Kuna ta ei suuda tsentris reaalset hoolivust oodata, näeb ta selles vandenõu. Vanemates vastalistes ringkondades on üsna levinud Euroopa Liidu ja Nõukogude Liidu homoloogilisena nägemine: mõlemad survestavad oma spetsiifilist ideoloogilist kultuuri omaks võtma, mõlemad himustavad meie maavarasid ning ihkavad siia rahva tahtest hoolimata võõramaalasi asustada. Liidu keskus ega kohalikud ametnikud ja poliitikud ei ole teinud midagi suurt, et seda kujutlust purustada.

Mina kahtlustan, et parempopulism ei tõlgenda ilmajäetute taotlusi praegusel kujul samuti rahuldavalt, tähendab, ma ei usu, et nad valitseksid väga palju paremini. Erinevate patuoinaste karistamine jätab rahva lõhestatuks ega leevenda tegelikult kehva haldus- ja majandusolukorda. Allajäänuid saaks kõnetada ka muudel viisidel, ning neid ei saa vaadata tsentritruudest inimestest rumalamatena, neil on lihtsalt teistsugustest elukogemustest tulenevad eristuvad väärtuskomplektid.

Kui parempopulistid ei kõneta ilmajäetuid ammendavalt, siis kuidas sulle tundub, kas tsenter ja vasakpoolsed jõud on loobumas reaktsioonina lõpuks peenhäälestuse paradigmast? Praegu on ju käes moment, kus neoliberaalset hegemooniat on võimalik ka vasakult poolt rünnata, ometi kõnetab see parempopulistidega võrreldes ilmajäetuid vähem. Kohati tundub, et vasak sektor on ise niivõrd identiteedipoliitika partikulaarsetest võitlustest haaratud, et sootuks ära on unustatud oma klassipõhised juured ning puudub ettekujutus ilmajäetute tegelikest probleemidest.

Ma ei tea, kas ma ütleks, et identiteedipoliitika, nagu meie seda mõistame, on ülepea vasaku sektori pärusmaa. Tähendab, igasugune poliitika on identiteedipoliitika. Donald Trump apelleerib ka ilmselgelt mingile kindlale rühmale, ning ka solvumise või rünnaku all oleku retoorika on neil hästi omandatud. Vasakpoolsed konstrueeriksid meelsasti identiteedi, mille alus on inimese majanduslik või õiguslik positsioon, kuna nad näevad seda primaarsena. Siin võib panna tähele, et kui Bernie Sanders kõneles töölistele, siis Clintoni tiib võttis seda nimelt kui "valgetele meessoost töölistele" keskendumist ehk tsentri vaatenurgast on lubamatu konstrueerida laia majanduslikku identitaarset kategooriat. Ning sellega väljendavad nad üsna ilmselt oma rahastajate huve. Ei ole ka sugugi teadmata juhused, kus poliitik on läinud tõesti üsna heas usus ebavõrdsuse vastu võitlema, kuid isegi kui ta võimule sai, takistati teda sel teel mõjusalt. Ma arvan, et võib ka öelda, et selliste probleemide lahendamine nõuab poliitikult tublisti keskmist ületavat võimekust. Parempopulistidel on vasakpopulistide ees seegi eelis, et nemad kõnetavad identiteeti, mida on konstrueeritud aastakümneid – nad on harjumuspärasele ühiskondlikule diskursusele lähemal. Samas leidub kultuuris küllaga ka egalitaarseid markereid ning üldine süsteemikriitika on viimase kümne aasta jooksul väga jõudsalt levinud.

Kummati tundub just keskkonnateema selline, kus erineva sotsiaalse ja majandusliku taustaga ühiskonnasegmentide vahel on suudetud luua mingi mõtteline ühisosa. Vähemalt eksisteerivad mingid kummalised sillad, näiteks Maria Kaljuste juhitud MTÜ Tark ja Terve Eesti, mille poliitiline maailmapilt tugineb "kapitalismijärgsele ökosotsiaalsele majandussüsteemile (elamine ja ettevõtlus kooskõlas loodusega)".

Keskkonnateema on, jah, suuresti tehniline, kus erinevate ideoloogiate kandjad saavad vabalt keskustella ja erinevused ei tulegi suuremat jutuks, kusjuures ühiseid punkte on ohtralt, kui vaid üritada neid leida. Nii on inimeste puhul. Organisatsioonid, mis neid inimesi esindavad, võivad teist jalga käia – EKRE järgib oma üldises poliitikas piiritaguste aatekaaslaste loodusvaenulikku suunda, kui vaadata nende hoiakuid põlevkivi, fosforiidi ja karusloomakasvanduste suhtes. Metsandusvaldkonnas on nad teinud pigem pragmaatilise, retoorilist laadi erandi. Nende programm on metsa puhul võrdlemisi sisutühi, looduslikke pühapaikasid pole erinevalt mitmest teisest erakonnast mainitud.

Mida peaks tegema, et viimaste aastate aktivismipuhang ei jääks ühekordseks nähtuseks ja protestikultuur oma erinevates ilmingutes muutuks Eestis aktsepteeritud normaalsuseks? Kas selleks piisas tselluloosisõja võitmisest või eeldab see midagi enamat, sh kodanikualgatustelt endilt?

Mina arvan, et inimesed ei tohi ära väsida – mis tähendab ka seda, et nad ei tohi ennast läbi põletada –, tuleb sõlmida uusi kontakte ja edasi tegutseda. Võib ka loota, et peale kasvab uus, veelgi südikam põlvkond. 16-aastase rootsi tüdruku Greta Thunbergi algatatud "koolistreik kliima eest" pole veel Eestisse jõudnud, aga see võib vabalt juhtuda. Praeguseks on see kestnud juba kuid, haarab sadu linnu ja kümneid tuhandeid õpilasi ning toimub alatihti ka vanemate ning koolide juhtkondade heakskiidul. Demograafilised prognoosid on näidanud, et 2020. aasta paiku peaksid toimuma tõsised sotsiaalsed mullistused. Vaevalt meiegi neist kõrvale jääme. Ei kliima ega ka majandus end ilmselt kõrvalise abita korda ei tee.

Tselluloosisõja puhul ma kusjuures nii kindel ei oleks, et va vabrik veel tagasi ei taha tulla. Nii arendajate endi sõnad kui ka rahvusvaheline kogemus viitavad sellele, et tööstus on jonnakas. Kui paar aastakest pole kippu ega kõppu kuulda olnud, alles siis julgen mina ta maha tõmmata. Aga olen näinud ka optimistlikumaid avaldusi.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: