Laske kellelegi, kes pole The Prodigy loominguga kursis, nende möödunud aastal ilmunud seitsmendat (!) kauamängivat "No Tourists" ja küsige, kui vanad need mehed on. Vaevalt keegi arvaks, et Keith Flint ja Liam Howlett on mõlemad pea 50-aastased segased jorsid - kahjuks sai Flintile aga 30 aastat peatamatu hooga kütmist saatuslikuks. Noh, Lemmy pidas 70-aastaseni vastu ja Keith Richards pole ka siiani pille kotti pannud, seega oleks ju Flintgi võinud veel veidi hullu panna, aga millalgi annab inimkeha pidevalt piinamisele järele, see on paratamatu.

Ajal, mil põrandaaluses tantsumuusikas pole üheülbalise techno ajastu veel lõppenud ja peavoolu-EDM'is tehakse ikka samasugust vesist sousti, on The Prodigy halastamatu küte aga siiani omal kohal. Muidugi, midagi tingimata uut seal ei ole, "No Tourists" on ehk isegi veel tagasivaatavam kui näiteks kerge novaatorluspaine all vaevelnud "The Day Is My Enemy", aga kogu big beat on algusaegadest saadik oma raamides samaks jäänud. The Chemical Brothers, Fatboy Slim ja Basement Jaxx kütavad ikka sama vagu, aga The Prodigy oli neist vast kõige kindlameelsem. Tantsumuusika uued suunad ei mõjutanud neid põrmugi, pigem leiti kõiges uues mõjusid The Prodigy'st.

Seejuures pole mingit põhjust arvata, et The Prodigy - eesotsas Keith Flintiga - oleks nende paarikümne aastaga kuidagi targemaks või täiskasvanulikumaks saanud. Pff, kaugel sellest - "No Tourists" on täiesti sõge ja lollakas plaat, mis virutab põlvega munadesse, oksendab prügikasti ja karjub lihtsalt nagu segane. Aastatega on vähemaks jäänud seda 90ndate reiviajastu tõmblemist ja suurem rõhk on bassidel, mis mõjuvad kui väikesed tuumaplahvatused. Tulevad eikuskilt ja löövad kõik kanalid umbe, saateks Flinti ekstaatilised karjed.

"No Tourists" on 40 minutit nii intensiivset andmist, et nullib võimaluse seda mingilgi moel kritiseerida. Iga kriitiline mõte, et "ah, seda on ju juba kuuldud küll" või "pole need saundid just kõige huvitavamad" toovad pähe ainult Keith Flinti irevil näo, kes näitab keskmist sõrme ja karjub sulle täiest kõrist näkku "fuck off". Ma siis ei üritagi kritiseerida, see mõjuks lihtsalt naeruväärsena.

Edaspidi hoian seda plaati Spotify virutaalses plaadiriiulis lihtsalt nendeks hetkedeks, kui viha kõige ja kõigi suhtes kasvab väljakannatamatuks. Siis on tore end koos Flintiga kiirelt välja elada, aga ega ma kaua sammu pidada ei jaksa. Minu argipäev on õnneks palju helgem kui Howletti ja Flinti oma, seega saan vihaste deemonite asemel ka rõõmsaid tundeid nautida.

Pealkirjas räägin küll luigelaulust, aga kes teab? 49-aastane liikuv aatompomm Keith Flint lahkus meie seast, aga äkki leiab Liam Howlett kuskilt samasuguse hullu tüübi, kes sööb hommikusöögiks kausitäie kokaiini ja kihutab siis kogu päeva ringi nagu steroididel Duracelli-jänes. See on aga ülimalt vähetõenäoline, seega "No Tourists" jääb mälestuseks ühest tüübist, kes tegi 49-aastasena ikka veel 20-aastaste trikke.

Võiks ju öelda, et see on guilty pleasure, aga misasja - tegelt see meeldib mulle ikka täitsa päriselt. Ajuvaba ja napakas, aga vajalik vastulause igavalt konservatiivsele popmuusikale.