Meditsiiniteaduste doktor Mari Järvelaid kirjutab ERRi artiklis vihkamise anatoomiast ning märgib, et "juba tükk aega manipuleerib meie põhiväärtuste ja uskumistega meedia, mis mängib meie aju nõrkadele kohtadele, kasutades ära primitiivset vastandamist "meie ja nemad". Kõige mürgisem, järeleandmatum ja vägivaldsem vihkamine on tüüpiline olukordades, kus võitlevad pooled asuvad samal territooriumil /---/. Vihkamise ajel tegutsevad inimesed usuvad ikka, et nad ajavad õiget asja."

Artiklit lugedes tundus, et viha vastu pole midagi parata. Siis leidsin aga kokkupuuteid NuQ Trefi tänavusse programmi valitud Iisraeli teatrikompanii WCS lavastusega "Kõige mustem stsenaarium: 23 mõtet konflikti teemal". Nägin lavastust eelmisel kevadel Saksamaal Bochumis FIDENA teatrifestivalil ning see tundus juba tollal kõnetavat meie sotsiaal- ja muidumeediast pärit vihapurskeid. Viimase aja sündmuste valguses tunduvad aga Lähis-Ida igapäevaelust pärit lood kajavat tänases Eestis veelgi aktuaalsemalt kui aasta tagasi.

Lavastuses esitavad osav žonglöör, tantsiv akrobaat, muusik-leiutaja ning vapper sõdalanna laval 23 mõtet konflikti teemal, mis on kogutud ühe aasta jooksul. Iga lugu on tõestisündinud ja vaatleb omapärase nurga alt etendajate endi isiklikke ja igapäevaseid konflikte erinevatel teemadel, nii tõsisemaid kui ka tavalisemaid.

See on omalaadne konfliktianatoomia, mis on edasi antud intellektuaalselt ja artistlikult ning mõnusa distantseeruva huumoriga. Tõsiste teemade käsitlemise lihtsus mõjus üllatavalt ja vabastavalt, suunas diskreetselt, kuid täpselt otsima konflikti algpõhjuseid tavalistest argisituatsioonidest ja inimestevahelisest suhtlusest või täpsemalt suhtlemisoskuse puudumisest. Puudub õel ärategemine, sest mis peeglit ikka mõnitada.

Rahvuslikus mõtlemises, sealhulgas rahvuslikus huumoris, peitub ka kõige loomupärasem lahendus selle rahva probleemidele. Äkki on aga eesti huumorile omane iroonia ja sarkasm liiga kihvtised kõigi konfliktide lahendamiseks? Järvelaidi sõnul minetab vihkamisest juhitud inimene võime oma käitumist kontrollida – ratsionaalne mõtlemine ei saa sellest jagu. Äkki aitabki argise vihkamise vastu enda emotsioonide kõrvaltvaatamine, need lavastuse kakskümmend kolm lugu, mis juhivad osalised vääramatult konfliktini? Kolleeg Taavi Tõnisson ütles, et "lavastuse konfliktisituatsioonides on äratundmist ja koomikat, aga ka valusalt lõikavat arusaamist, et keegi ei ole täiuslik. Me kõik võime vahel olla kitsarinnalised, pealiskaudsed, ülekohtused, teha kellelegi haiget ja ise haiget saada."

Meid festivali korraldajatena huvitavad eesti publiku reaktsioonid. Kui Järvelaid kinnitab, et vihkamine võib positiivse emotsiooni negatiivseks muuta, sest ka naer võib olla kuri ja julm, siis kas meie publik suudab lavastuse peeglit uurides enda üle naerda või hoopis solvub?

"Vihkamine on mõistuse tuumarelv," kirjutab Järvelaid. Me loodame, et teatrikunst ja julgus naerda suudab iga relva kahjutuks teha. Teatripeegel aitab korraks kõrvale astuda ja eelkõige enda üle muiata, väiksem võimalus midagi muuta on üksteise üle naermisel.

Leino Rei on visuaalteatrifestivali NuQ Treff kunstiline juht, näitleja ja lavastaja