NuQ Trefi viimane päev tõi helged koguperelavastused ({{commentsTotal}})

Kolja teos.
Kolja teos. Autor/allikas: Anton Ivanov

Noored kriitikud heitsid pilgu peale NuQ Treffi viimasele päevale.

Poola teatrite Chorea ja Figur Kraków "Virmaliste vennad"

Karin Allik

Viis muusikut, kuus etendajat ja seitse lugu – suure trupiga jutustab lavastus "Virmaliste vennad" võimsaid tekste Läänemere kaldailt. Toonud nimelt kokku episoode eesti, läti, leedu, poola ja soome pärimusest, äratab poolakate varjuteater tunnikeseks ellu mereäärsete rahvaste muinasmõtlemise. Lood on küll igati erinäolised, mõni kuulub muistendi, mõni hällilaulu mõiste alla, kuid ühtselt maagiline maailmapilt liidab nad igatahes tervikuks. Varjukeelde tõlgitud esivanemate hääl kütkestab publikus nii lapsed kui täiskasvanud.

Esimesest hetkest saati võtab saalis võimust unenäoline atmosfäär, saadetuna trobikonna instrumentide rahustavast kõlast. Mütoloogiline ambient, mis keel- ja klahvpillide, aga ka veepudelite harmoonias sünnib, saadab rännule ja ärgitab unistama. Naishäälte polüfoonia joonistab laulusõnadega raja rännakuks ette – ehkki iga kord eri keeles, ei eksita see vaatajat teelt. Ainsa takistuse tekitab vast ainult üks proosaline probleem: lava küljel toimetavad muusikud vajavad töölauale valgust, kuid hämaras varjuteatris, kus valgusega ei priisata, mõjub see tehniline lahendus mõnevõrra võõritavalt.

 

"Virmaliste vennad": Varjudega jutustavad poolakad seitse lugu Läänemere kallastelt.

Samal ajal jooksevad tagaseinale tõmmatud valgel linal järjepanu kirevad pildid ja müstilised stseenid. Poolakate varjuesteetikat iseloomustab filmilikkus, kohati võib lausa ununeda, et nähtu siin ja praegu väheste vahenditega nullist luuakse. "Virmaliste vennad" paistab ülejäänud festivalikogemuse foonil silma just oma konventsionaalsuse poolest – rolle täidavad valmis varjunukud ning uusi lahendusi leiutada pole tarvis. Leidlikkuse puudumise asemel räägib see asjaolu aga hoopis professionaalsusest ja detailitäpsusest, mis lavastust iseloomustama jäävad.

 

Produktsioonikeskuse ContArt "Kolja teos"

Hanna Marrandi

Jana Tumina "Kolja teos" on heasüdamlik portree väikse Downi sündroomiga poisi kasvamisest ja elus toime tulekust tema enda silme läbi. Koljat kehastab armsalt pontsakas nukk, tema vanemaid näitlejad-nukujuhid Anna Somkina ja Aleksander Balsanov.

"Kolja teose" maailma loomisel on abiks mitmemeetrisele ribakardinale kuvatud videoprojektsioon, mis paneb tegevuse taustal langema lumehelbed ja viib vaataja atmosfäärilisele rännakule. Ribakardin täidab lisaks ekraanina toimimisele veel üht eesmärki. Selle vahelt vaid käsi välja pistes saavad näitlejad nukku animeerida nii, et jääb peaaegu mulje nagu nukku ei aitakski keegi. Pärismaailma paralleelina tegutsevad ka vaimse puudega inimesed tihti küll pealtnäha ise, kuid tegelikult valvab neid keegi heatahtlikult ja delikaatselt. Antakse võimalus iseseisvumiseks, kuid samas jääb alles turvatunne. "Kolja teos" kiikab puudega lapse vaimuilma, mis on täpselt sama värvikas kui tavalisel lapsel. Lavastus töötab stereotüüpide kummutajana ja tõestab vaatajale, et Downi sündroomiga laps areneb ja õpib samuti, kuigi kurjad keeled võivad väita, et ta isegi pakiteed tegema ei õpi. 

Lavatöö pealkirjas nimetatud teos viitab Kolja luuletusele, mis on väidetavalt lavastuse keskmes. Tegelikult aga sulanduvad muinasjutulised stseenid Kolja kujutletud lumisest teekonnast sõbra Varja juurde ning kohtumised põhjapõdraga kokku argieluga. Põhjamaised kujundid ja teelolek tuletavad meelde NuQ Trefi esimesel päeval etendunud Maribori Nukuteatri "Lumekuningannat", loo poeetiline jutustamine loob sarnasusi ka poolakate "Virmaliste vendadega". Lisaks on nii "Kolja teose" kui ka paar päeva varem festivalil mängitud Teater Hijinxi ning kompanii Blind Summiti nukulavastuse "See on Fred" keskmes puuetega inimesed. Seega haakus "Kolja teos" suurepäraselt mitmete teiste festivalilavastustega.

"Kolja teos" loob meelerahu ja laseb paista lootuskiirtel. Pisike Kolja küsib eksistentsiaalseid küsimusi, kuid lavastuse taustaks kõlav biitlite "Across The Universe" annab mõista, et kokkuvõttes on iga inimlapse olemasolu ime ja selles pole mõtet kahelda. Tuleb lihtsalt olemas olla.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: