Amelia Earhart oli tarmukas naine, kes 1937. aastal üritas esimese naisena lennata ümber maailma. Õnnetuseks jäi tema lennuk Vaikse ookeani kohal kadunuks. "Igatsedes Amelia Earharti" on Merja Pöyhöneni soololavastus, mille sünnile aitas kaasa fakt, et lendur ja näitleja näevad sarnased välja. Lavastust võib võtta kui omalaadset austusavaldust hulljulgele naisele, kes üritas teha midagi enneolematut.

Kahe teadvuse vahekord

Mu ootused olid etenduse eel kõrged, kuna pean tugevate ning iseseisvate naiste lugude meeldetuletamist ja meeleshoidmist oluliseks. Paraku ei vastanud "Igatsedes Amelia Earharti" sellele, milleks end ette olin valmistanud. Pöyhönen ei võtnud selget seisukohta, kas ta on vaid loo edasiandja või kehastub tõepoolest Earhartiks. Näitleja juhtis nukku, kuid ei olnud selgelt paigas, kus on nende ühise teadvuse piirid. Amelia puuderroosas kleidis keha kuulus nukule, kuid tema teadlikkus iseendast ja mälu kuulusid kord n-ö niiditõmbajale, kord talle endale. Keeruline oli tabada, millal näitleja on kohal iseendana ning millal vaataja peaks tema kohalolu eirama. Mõnel korral "küsis" nukk etendajalt nõu ja korra palus isegi iseennast kehastada, et ta ise puhata saaks. Iseenesest ei ole nuku ja tema isanda/emanda omavaheline suhtlus teisteski NuQ Trefi lavastustes midagi erandlikku, kuid kõne all olevas lavastuses ei saanud täpselt aru, kui palju iseseisvust nukule antakse. Segadust tekitas just eba(järje)kindlus. Narratiivi oli võimalik jälgida vaid kohati. Lavastus ei suutnud kahjuks mõtteerksust ärgitada ega üleval hoida.

Liiga palju soove

"Igatsedes Amelia Earharti" on visuaalse teatri lavastus, kuhu on põimitud nii nuku-, objekti- kui materjaliteatrit. Hammustada on võetud aga liiga suur tükk ning ükski alažanr ei õigusta end ära. Praegu tekib mõte, et sama lugu oleks võinud edukamalt ja haaravamalt jutustada ilma nukkudeta, võttes abiks vaid mudellennukid, mis lavastuses vaid mõneks hetkeks vaatajate ette ilmuvad. Laval oli ka liivakarva plastiliin, mida etendaja kasutas skemaatiliste inimkujude vormimiseks. See olnuks hea võimalus materjaliteatri suuna edasiarendamiseks, publiku fantaasia äratamiseks, kuid jäi vaid episoodiliseks ning ei sobinud kokku teiste stseenidega, kus valdavalt olid laval pooleteisemeetrised nukud. Korraks lõi Pöyhönen liivast noore Earharti ning tema õe Murieli. Samas ei omanud õde loo seisukohast erilist tähtsust ja seda liini lõpuni ei arendatud.

Tantsivate näpunukkude stseen oli üks lavastuse lõbusamaid

Amelia Earharti varjutasid laval rämedavõitu George Putnam (kellest sai Earharti abikaasa) ning navigaator Fred Noonan, kelle tegelaskuju jäi ähmaseks. Meelde jäid vaid Noonani pidevad luksatused, kuid karakteri ilmumine oli pooljuhuslik ja kohalolu tundus üldse ebaoluline ning mõjus kohatäitena. Kiita tuleb nukkude põnevat näodisaini: nende pead on inimpeade suurused ning suud peaaegu ühest kõrvast teiseni, muutes üllatuse väljendamise kergeks. Samuti on meeldiv lavastuse üldine lüüriline ja rahumeelne toon. Olin positiivselt üllatunud, et Pöyhönen suutis vältida traagikasse langemist. Amelia Earharti lennuõnnetus oli ju tegelikult tragöödia, kuid lavastus toob esile sellele eelnenud helged aastad täis unistuste täitumist. Lava kohale tõmmatud traadid valgete vatipilvedega mõjuvad armsalt naiivsena ja viivad vaatajagii koos Ameliaga kõrgustesse.

Vähem on rohkem

Kuigi stsenograafilises plaanis puhas ja läbi mõeldud, tekib lavastuse vaatamise järel siiski tahtmine lavastajale tutvustada minimalismi põhimõtteid ning seda just sisuliste puuduste tõttu. Žanrite ja tegelaste kuhjamine muudab naislenduri loo kahjuks liiga segaseks. Oma osa on siin kindlasti ka sellel, et lugu etendab Merja Pöyhönen üksinda. Kui kampa oleks võetud lisaks vähemalt veel üks näitleja, oleks olnud hoopis teine tera. Inimvõimetel on piirid ja ülesannete jagamisest oleks sellel lavastusel vaid võita. Kuigi kunstis piire ei tunta, oleksin soovinud, et lavastuses "Igatsedes Amelia Earharti" oleksid olnud paigas konkreetsemad piirjooned, mis nukku ja tema näitlejat eraldavad. Nuku ja inimese sümbioos võib olla eraldi eesmärk, kuid sel korral mõjub see ebamäärase ja juhuslikuna.