Sel korral olete NuQ Trefile tulnud lavastusega "Hamlet. Sirm". Klassikalisest küsimusest alustades: kust tuli impulss "Hamleti" lavaletoomiseks?

Tegu ei ole lihtsalt "Hamletiga", vaid just "Hamlet. Sirmiga". Aga kuna "Hamleti" kogu süžee baseerub vale peal – see on näidend, mis on totaalselt täis valesid – siis sirm kui selline on väga hea kujund, et selle taha varjuda ja valelikkust väljendada. Mulle tundub, et see on väga tugev kujund, sest me elame väga infoküllases maailmas, kus palju informatsiooni on tegelikult vale. Seetõttu toimub suur osa sündmusi nagu kusagil sirmi taga, meile ei anta asjade kohta täit tõde.

Lavakujundusse on sisse toodud sirm. Kui palju süžee selle võrra muutunud on?

Alus on ikkagi sama, aga paljud stseenid sündisid just improvisatsiooni käigus, mida lavastajana koos trupiga tegin. Ise nimetan ma neid anekdootideks: stseenid kui anekdoodid, mis kasvasid alusmaterjalist välja.

Niisiis on "Hamlet" omandanud tänapäevase tähenduse?

"Hamlet" on kaasaegne materjal, sõltumata sellest, kuidas seda lavastada. Shakespeare on väga kaasaegsete teemade käsitleja. Me otseselt ei üritanud teksti ise kaasajastada, vaid tulla reaalselt selle materjali juurde ja seda näha just anekdoodivormi kaudu.

Filosoof Merab Mamardašvili ütles kunagi, et Kristuse agoonia on igavene, ja ma leian, et ka Hamleti tragöödia on igavene. See juhtub inimestega kogu aeg igal pool.

Viimasel ajal on ka Eesti meediast läbi käinud võimumängud ja juhivahetused Venemaa teatrite eesotsades, süüdistused ja meeleavaldused. (Lähemalt võib lugeda siit) Kuidas see lavastus võiks kõnetada neid ühiskondlikke olusid Venemaal?

Konkreetset sotsiaalset teemat ei ole, mille vastu lavastuses ollakse. Oponeeritakse üldiselt totalitaarsusele ühiskonnas. Totalitaarsus võib väljenduda ka paljudes ühiskondades, mis ei ole oma olemuselt totalitaarsed. Kindlasti oponeerib lavastus ka suurele masinavärgile, mida valitsus või muu inimgrupp on loonud.

Põhiline asi, mille vastu me oleme, on vale kui üldine nähtus. Valitsus on justkui oma narratiivi looja, kes paiskab seda narratiivi kogu aeg välja. Meile tundub, et seda valet on lihtsalt juba nii palju, et see hakkab üle pea käima.

Sirm kujundina viitab ka, et valitsuses toimub midagi, paisatakse välja mingeid lugusid, aga rahvas tunneb, et see on vale. Meil on näiteks stseen, kus Ophelia on sirmi taga ja lämbub, sest tema isa valetab ja peeretab seal stseenis. Kogu see lämbumine väljendab valet, teised tegelased elavad aga normaalselt edasi.

Kui oluline on teie jaoks üldse teatri kaudu ühiskondlikke ja poliitilisi teemasid puudutada?

Olemuselt on BTK ikkagi poeetiline, aga kuna viimasel ajal on meie teatriga juhtunud sündmusi, siis ei ole minu võimuses teatud asju kommenteerida.

Kui palju need sündmused teid ennast lavastajana mõjutanud on?

Kuna praegu see sündmus alles käib, toimunud on arreteerimised, siis iga minu sõna võib saada saatuslikuks ning sellepärast ma ei tahaks kommenteerida teatud asju.

Aga milline on teatri roll üldse ühiskondlikus diskussioonis Venemaal?

Venemaal käib teatris üsna vähe inimesi võrreldes ülejäänud maailmaga. Meie põhiline missioon baseerub siiski vabadusel, loomingulisel vabadusel. Kunstnik peab olema vaba. 1990ndatel ja 2000ndatel hoidsime seda eesmärki silmapiiril. Kui ei ole vabadust, siis ei ole ka loomingut.

Vestlust tõlkis Kirill Havanski