NuQ Treff. Metatasandite tulevärk lavastuses "See on Fred" ({{commentsTotal}})

Meet Fred, Fred lahutamas (täiskasvanud) laste meeli
Meet Fred, Fred lahutamas (täiskasvanud) laste meeli Autor/allikas: Holger Rudolph

Hiljuti sattusin lugema Philippe Genty geniaalsest tööst 1973. aastal, kus laval olev marionett Pierrot tajub ühtäkki enda seotust (nuku)meistriga ning otsustab end vabastada teda piiravatest/piinavatest köidikutest. Ükshaaval lõikab ta kääride abil need nöörid läbi, kuni langeb "surnult" põrandale. Seejärel korjab Genty nuku(laiba) maast üles ning lahkub lavalt.

NuQ Trefil etendunud teater Hijinxi ja kompanii Blind Summit lavastus "See on Fred" viib selle suhte aga veelgi keerulisemale tasandile. Seal ei jää autor-meister-looja kõrguma nuku omailma kohale (nii füüsiliselt kui metafoorselt), vaid astub mängu, arutleb eneseteadliku nukuga tolle olukorra üle kuni piirini, mil läheb nukuga tülli, justkui oleks dialoogipartneriks iseseisev olevus, mitte lavastaja ja näitlejate kontrollitud objekt. Ka siin on tegu mõnes mõttes topeldusega – lavastaja on nii nuku kui ka lavamaailma autor, mõlema üle on tal põhimõtteliselt vaikiv kontroll ning mõlemast ta otsekui loobub, "mängib" kaasa, justkui tal seda võimu ei oleks. Näitlikustades on tegu üsna skisofreenilise situatsiooniga – mul on küll totaalne võim enda ees seisva arvuti üle, kuid ometi ma vihastan tema peale, sest "ta ei tee seda, mida ma tahan" (justkui oleks tal valikut).

"See on Fred" ei kõnele siiski subjektiviseeritud arvutikehanditest, vaid Fredist, pehmest, näotust, minimalistlikus stiilis (nagu ta ennast ise kirjeldab) nukust. Fredi tegelaskuju on huvitav just sisuliselt ja sisemiselt – ta on nukk,  kes on teadlik oma nukususest ning peale selle on ta teadlik ka lavasituatsioonist, publikust saalis. Veelgi enam, lõpuks saab ta teadlikuks "reaalsest" maailmast väljaspool teatrisaali, üritades viimaks tühistada igasugust teatri ja "pärismaailma" vahelist distantsi, mis on olemuslikult tema ja maailma vahele kirjutatud – sest ta on ju ikkagi nukk.

Fredi allakäigutrepi esimesel astmel

Sellest hoolimata on Fred teatud hetkil valmis sisenema lavastaja loodud fiktiivsetesse situatsioonidesse, ta otsustab minna kaasa kohtingu ja töötukassa etendamisega, minna tööle laste meelelahutajana ning sooritada viimaks enesetapp, mis tema looja sõnul on võimatu, sest "sa põrkad lihtsalt üles tagasi". Just see pidev erinevate metatasandite vahel hüppamine, ka imaginaarse stseeni keskel situatsioonivälise remargi lausumine, ühelt poolt situatsiooni uskumine, teisalt teadlikkus, et see on vaid mäng, loob geniaalsuse ja koomika piiril laveerivaid hetki, milles polegi ilmselt võimalik lõpuni hoomata, kuidas kõik need erinevad metatasandid üksteisega suhestuvad.

Veel ühe kihi lavastuse keerulisse omailma panustab lava tagaseinas asuv Fredi elu skeem. Etenduse jooksul mängitakse sealt ette "valitud" stseene-hetki, kuid suurem küsimus tekib selle (ette)määravast ja lavamaailma kehtestavast jõust. Teravalt jääb silma, kuidas lavastaja kirjutab kõige alguses sellele tahvlile "riis on vesi" ning hiljem ei kahtle keegi peale Fredi, et riis ongi vesi (keegi ei mõista isegi Fredi protesti, et tegu on riisiga). See annab ka olulise võtme, mõistmaks antud lavailma reegleid – kõik on ette määratud, teadlikult planeeritud-kombineeritud, isegi kõik Fredi kahtlused, pettumused, sõim oma piiratud tegevusvälja ning lõpuks ka oma ettemääratuse suhtes juhatavad ta ikkagi paikapandud teed pidi allakäigutrepi viimasele astmele. Sarnast temaatikat on käsitlenud ka seriaali-hiiu HBO loodud "Westworld", milles tegutsevad robotinimesed jõuavad enda meelest eneseteadvuseni, kuid siis selgub, et ka see on olnud planeeritud ja läbi kalkuleeritud.

Viimaks tuleb mainida taas ühte lavastust läbivat tasandit ehk Hijinxi erivajadustega näitlejate trupi ning Blind Summiti koostööd. Lavastuse tutvustuses mainitakse, et Fredi lavamaailma juhtumised ning erivajadustega näitlejate päriselusündmused on üsna sarnased – nii sotsiaaltoetus, töö otsimine, kohtingud ja armastus kui ka kolm nukunäitlejat, kes Fredi elus hoiavad, on selgelt loetavad kujundlikul tasandil, osutades nende kolme näitleja igapäevaelule väljaspool teatrisaali. Leidlikult pakub lavastus veel ühe nihke – eelmainitud kolm näitlejat on asetatud tavaliselt nende vastas olevate inimeste rollidesse-kingadesse (näiteks töötukassa ametnik).

Kokkuvõtvalt on tegu nauditavalt koomilise ja keerulistest tasand-süsteemidest hoolimata lihtsasti jälgitava tervikuga, kus improvisatoorsed stseenid publikuga loovad vahetu ning autentse atmosfääri. Kohatine liigne lihvitus tekitas küll kerget võõristust, kuid sellest hoolimata oli tegu tervikliku teosega. 

Toimetaja: Rutt Ernits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: