Arvustus. Harmoonia ja kaose radadel ({{commentsTotal}})

Inimese identiteedi mitu tahku (Puppets Lab. Sisyphus)
Inimese identiteedi mitu tahku (Puppets Lab. Sisyphus) Autor/allikas: Puppets Lab. Sisyphus

Festivalil NuQ Treff etendunud lavastused "Mina, Sisyphos" ja "Pookh & Prakh" moodustasid põneva vastandite paari: esimeses vaadeldi nuku- ja tantsuteatri stilistiliselt harmoonilise terviku kaudu üht tuntumat müüti, teises kuhjati kokku kõikvõimalikke stiile ja väljendusvahendeid, et uurida mehe ja naise teekonda armastuse keerukatel radadel.

Sisyphose müüt kõneleb teadagi auahnest kuningast, kes oli sunnitud pärast korduvalt surma petmist igavesti kivikamakat mäest üles vinnama, et see tipust taas alla veereks. Bulgaaria Puppet's Labi lavastus "Mina, Sisyphos" tegeleb –nagu nimigi ütleb – põhimõtteliselt sarnase teemaga, kuid on oma fookuse asetanud pigem identiteedi lõputule keerukusele, mis seisneb enese pidevas kordamises, ühe ja sama juurde tagasi jõudmises. Sisyphoslikult üritab inimene pidevalt midagi saavutada, pääseda välja rutiini lõputust kordumisest (see on justkui kivi, mida iga päev uuesti ja uuesti veeretada tuleb) ning isegi kui näib, et see võib õnnestuda, tuleb lõpuks ikkagi tõdeda, et pingutustest hoolimata ollakse ikkagi seal, kust alustati.

Võitlus korduvusega (Puppets Lab "Sisyphus")

Sellist keerulist identiteedimängu esitav Stoyan Doychev on terve lavastuse vältel laval üksi, kaaslasteks vaid (kipsist) peade ning pikkade venivate käte-jalgadega nukud, kes oma neutraalsete valgete nägudega mõjuvad üsna õõvastavalt. Sisyphose müüdiga sarnaselt on laval veel mustad kastid, sümboliseerimaks kive nimikangelase teel. Neid veeretatakse, pööratakse, lohistatakse ja huvitaval kombel ka avatakse, leides sealt seest veelgi väiksema kivi. Taustaks kõlavad aeg-ajalt poeetilised bulgaariakeelsed tekstilõigud inimeseks olemisest ja selle väärtusetusest, tüütavast ja lõputust kordumisest. 

If I knew, that from a stone I come

every morning, every night, and every day

If I knew, that in my eyes I'll feel

The scratching grains of my former self

If I knew. If I only knew...

Lavastaja Veselka Kuncheva on laval kokku toonud nuku-, tantsu- ja visuaalteatri, millest moodustus stilistiliselt harmooniline tervik. Siiski näib, et sellise valiku puhul on kannatanud iga eraldiseisva kunstiliigi kvaliteet ehk nii tants kui ka nukunäitlemine ei olnud alati kõige veenvam. Koreograafia tundus kohati paraku üsna mannetu, pigem liikumise-liigutamise kui tantsuna. Kuigi nukud olid esteetiliselt väga meisterlikult loodud, ei olnud alati usutav nende subjektsus, iseseisvus, olemine. Siiski võib kokkuvõttes möönda, et puudustest hoolimata oli tegu esteetiliselt tervikliku ja mõjuva lavastusega.

Täiesti erinevat stiili viljeles aga festivalil viimasena etendunud lavastus, inseneriteatri AKHE "Pookh & Prakh", mis lähenes kaosele just vastupidisest suunast – laval võis näha peaaegu täielikku kakofooniat, seda nii stiililise kui ka reaalse materiaalse segaduse näol. Absurditeatrile omaselt olid tegijad leidnud köitvaid ning leidlikke kujundeid, mis sulasid pidevalt üksteisega kokku, arenesid üksteise toel uuteks tervikuteks või lagunesid väiksemateks kujudeks.

Mees ja naine aerutamas järvel, pärast halvavate pilkude mängu (Akhe "Pook & Prakh")

Loo keskmes oli üksiku mehe ja naise teekond armastuse keerukatel radadel, mida saatis "keegi kolmas" ehk sümboolne Saatus, Jumal või mõni teine metafüüsiline jõud. Tema oli see, kes asetas pikki puust pulki mehe ja naise vahele, imiteerimaks pilkude halvavat mõju ning tõi lavaruumi tule, mille süütas sõna otseses mõttes omaenda peas.

Täpselt ei olnudki aru saada, mis, kus ja milleks toimub, kuid just ideede leidlikkus ning lavamaailma vabadus tekitasid huvitava, semiootiliselt laetud atmosfääri, milles võis juhtuda kõike ning ühegi sümboli või märgi sünd ei olnud välistatud.

Just see lavaline vabadus, mis kolme näitleja mängus pidevalt läbi kumas, vaba ja piiranguteta mäng, muutis AKHE lavastuse ääretult meeldivaks ning vägagi sobilikuks lõpetama selleaastast NuQ Treff festivali. Sest just paljusus, erinevate stiilide rohkus on kindlasti üks märksõna, mis jääb lõppenud festivali meenutama., lisaks sellele ka julgus ning sihikindlus teostada oma visiooni. Just seetõttu võis nelja festivalipäeva jooksul näha-kogeda väga professionaalseid ning selge sõnumi ja teostusega lavastusi, mis ei jäänud lõngerdama omaenese kahtlustes, vaid mille puhul võis tajuda tugevat kunstnikukätt ning tahet midagi publikule öelda. Loodetavasti jätkub see ka 2021. aasta NuQ Treff festivalil.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: