Arvustus. Tuttav, tuttav, aga uudne / Same, same but different
Iisraeli teatrikompanii WCS on toonud lavastusega "Kõige mustem stsenaarium. 23 mõtet konflikti teemal" festivalile NuQ Treff 23 sageli tragikoomilist konfliktisituatsiooni, mille lahendused on vaatemängulised ja etendamine lustakas. Lavastuse stseenide jada võib võrrelda pildikestega üksi koju jäetud lastest, kes tegevust otsides fantaasial igas suunas lennata lasevad ja tubadesse kaose tekitavad.
"Kõige mustem stsenaarium. 23 mõtet konflikti teemal"
Iisraeli teatrikompanii WCS
Autorid ja lavastajad Danielle Cohen Levy, Namer Golan, lava- ja kostüümikunstnikud Daniel Blankett, Michal Fridman; helikujundaja Gil Lavi; valguskujundaja Yoav Barel.
Laval Danielle Cohen Levy, Gil Lavi, Namer Golan, Tomilio Munz
Stseenide pikkused on erinevad, näiteks "Lihtsalt kiusu pärast" kestab vaid paar sekundit ja koosneb ainsast löögist. Mõni teine stseen võtab aega kümne minuti jagu. Vaataja saab stseeni nime teada enne etenduse algust haaratud lehekeselt või sildilt laval. Vormiliselt on stseenid mitmelaadsed, mõnes on kõik neli etendajat võrdselt olulised, teisal haarab üks võtmepositsiooni. Kombatakse mitme meele vastuvõtuvõimet, ollakse emotsionaalsed ja ratsionaalsed, ühiskonnakriitilised ja koomilised, kannatavad ning otsekohesed.
Neli andekat loojat
"Kõige mustem stsenaarium" seob muretult eri kunstiliike ja leiab ühisosa näiliselt ühendamatutena näivais hetkedes. Kahe naabrinaise vahelist kraaklust esitab Danielle Cohen Levy viieosalise muusikapalana, kus lüürilised osade nimetused nagu "allegro" ja "nocturno" põrkuvad vandesõnadest tulvil tekstiga. Taustal loob rütmi ja meeleolu iseenesele kõrvakiile jagav mees-trio. WCS koosnebki kolmest mehest ja ühest naisest, kes kõik on erinevate oskustega etenduskunstnikud. Eriandeid on lavastuses ka ära kasutatud, särada saab nii virtuoossete akrobaadioskustega tantsija Tomilio Munz kui võrratu tasakaaluga žonglöör Namer Golan.
Lavastus balansseerib füüsilise ja objektiteatri piiril. Neli etendajat on iseseisvad kunstnikud ja neil on võimalus oma isiklikku võimekust demonstreerida, kuid lavastus ei saaks sündida võrratu esemekompotita. Kujutan ette, et kui WCS Eestisse reisides lennujaama turvakontrollis kohvrid avanuks, oleks sealt ametnikule paistnud assortii kõige veidramaid rekvisiite: 15 peopesasuurust punast palli, üks kummikana, kaks penoplastist peakuju, üks kunstlillekimp ning kaks helepruuni mullaga täidetud kotti. See ei ole muidugi ammendav loetelu.
Aus kontakt
WCS ei karda publikuga kontakti leida ja võtta. Vaatajad pannakse pärast eriti närvesöövat stseeni meelerahuharjutust kaasa tegema, kuid see kutsub tasakaalukuse asemel esile pigem turtsatusi ja lõbusust. Oma osa publiku vastutulelikkusest põhineb ka sellel, et etendajad on algusest peale lubanud olla ausad ning taasesitada aasta jooksul tõsielus juhtunud lugusid. Samuti nimetavad nad ennast õigete nimedega ning ei loo rolle. Tõesti, stseenid on ehk argised, kuid siiski tundub, et keskmise eestlasega võrreldes on nende peategelased hulga emotsionaalsemad. Lavastuses on tunda piirkondlikke erisusi: Lähis-Ida probleemikolded võivad olla Põhja-Euroopa publikule küll tuttavad, kuid siiski mitte päris omad. Nagu meie üritame integreerida venekeelseid elanikke, on Iisraelis vähemuseks araablased, kellesse suhtutakse mitmeti. Lisandub põletav Palestiina küsimus, mis ka ilmselt kohalike tavaelanike kõnelustes sageli käsitlemist leiab.
Mitmekülgne helimaastik
Omaette süvenemist nõuab helidisaineri Gil Lavi instrumentide stend. Loo jutustamist hõlbustavad tirinad, kõlad ja kuminad annavad lavastusele unikaalse helipildi, mis meenutab ehk Silver Sepa fantaasiapillide muusikat. Kavalehel ongi Lavi nimetatud muusikuks ja leiutajaks – eksperimentaalne helilooming on talle omane. Osa helitaustast on ka salvestatud. Näiteks stseenis "Hirm" ronib näitlejanna Levy tantsija Munzi õlgadele seisma. Tal õnnestub see peaaegu pingutuseta ja naeratades. Helilindilt kostab aga sama stseen rohkete kiljatuste ja julgustuste saatel. Tundub, et etendajad on lindistanud iseend seda stseeni esimest korda läbi tehes. Publikule antakse võimalus jälgida esinejate arengut. See on südantsoojendavalt usaldav suhtumine. Lavastus pole sündinud õhust ega olnud algusest peale valmis produkt. See on ilmselge, kuid vahel vajab publik väikest meeldetuletust.
Publikule jagatud paberil lühikokkuvõte lavastusest
Lavastust "Kõige mustem stsenaarium. 23 mõtet konflikti teemal" on paslik nimetada lugusid jutustavaks etenduskunstiks just selles esindatud kunstiliikide paljususe tõttu. Ähvardavana kõlav "konfliktisituatsioon" tähendab siinkohal võimalust naerda kord suuremate, kord väiksemate erimeelsuste üle, kuid nii mõnigi kord tuleb ka kaasa tunda. Huvitava teemapüstituse ja mitmekesiste väljendusvahendite koostöös on sündinud värskena mõjuv lavastus, mis pakub lusti nii vähem- kui rohkemkogenud pealtvaatajale.
Toimetaja: Rutt Ernits