Ta oli kahes mõttes represseeritud isiksus: naine, kes keeldus allumast meeste reeglitele ning kuulus lisaks (või ehk just seetõttu!) ka ühiskonna põhjakihti: lavastuses nimetab ta ennast ise kodutuks ja Ameerika esimeseks intellektuaalseks hooraks. "Pimedas ruumis" on Solanas mängitud sümpaatseks ja tahes tahtmata tekib küsimus, miks juhtuvad heade inimestega halvad asjad. Kuidas saab valges kleidis väikesest tüdrukust tulistaja?

Neoonglamuur

"Pime ruum" põhineb rootslanna Sara Stridsbergi romaanil "Drömfakulteten" ("Unistuste fakulteet"), kuid lavastusel ei ole ühtset narratiivi. Pigem on tegu hinge vaakuva Valerie Solanase sonimistega, milles korduvateks teemadeks on rõõmutu lapsepõlv, suhe emaga ja naise kohtuprotsess, mis järgnes Andy Warholi tulistamisele. Metsikuks hobuseks kutsutud naise sünget sisemist ruumi annab edasi hingekriipiv muusika ning üldine mõrkjas esteetika. Lavastus ongi eelkõige näitleja Yngvild Aspeli ja muusiku Ane Marthe Sørlien Horleni hoolikalt lihvitud duett. Aspeli lavakeel on tume ja ähvardav, kuid kujutatud elu varjuküljed ei ole välja mängitud otse, vaid kergelt looritatud kujul. Laval läbivalt rippuvad mustad narmaread lisavad nukrusele glamuuri, ent teisalt peidavad valgustkartvaid teemasid. Kui otse vaadata ei tihka, võib narmaid filtrina kasutada.

Kuid "Pimedas ruumis" on ka teistsugust glamuuri. Sellist, mis peegeldub päevinäinud odavate hotellide neoonsiltides, väikelinna baaridaami sulgboas või tõdemuses, et kui Marilyn Monroe on surnud, siis pole elul enam mõtet. Seda võiks kokkuvõtvalt nimetada neoon- või võltsglamuuriks. See on omane Valerie Solanase emale Dorothyle, kes püüab kuuluda teise reaalsusesse, mis erineks argipäevast. Valerie ise on läbinisti realist. Ta on natuke paadunud ja jämedakoeline, kuid läbinisti aus. Ta tunnistab, et vihkab end, kuid kardab surma. Eelkõige on ta inimlik – ja see on suur saavutus, kuna tegu on elusuuruses nukuga, kelle Yngvild Aspeli liikuma paneb. Nukku meenutab pigem lumivalget lokkis parukat kandev Dorothy, keda Aspeli ise kehastab.

Üllatavalt realistlik

Yngvild Aspeli momentaanset ümberkehastumisvõimet on suurepärane jälgida. Ühel hetkel laenab ta käheda hääle elus pettunud Valerie'le, järgmisel kehastab juba naiivselt lapseliku häälekõlaga ema Dorothyt. Vahele mahub ka jutustajaroll. Erinevas vanuses ja vaimses seisundis Valerie'sid on lavastuses kokku vähemalt kolm. Pisarakiskujaks on stseenid ema külge klammerduvast lapseeas tüdrukust, kuid publik näeb ka enesekindlat ja uhket kirjanikku, kes lubab kõik mehed kuule saata, ning viimaks voodis vaevlevat poolalasti naist. Läheb meelest, keda kujutab nukk ja kelle keha kuulub inimesele, sest kõik mõjub realistlikult.

Ema ja lapse suhe on lavastuse keskmes, kuid nende rollid on vahetuses. Ema ei paku lapsele turvatunnet, mida ta nii väga vajab. Küll ütleb ta korduvalt, et Valerie ju teab, et ema teda armastab. Kuid kas ikka teab, kui ema seda oma tegudega ei näita? Mis oli armastusest siis kasu, kui Valerie lapsena iga päev pidi koos ahistajast isaga kodus olema, kui ema öösel tööl oli? Vastupidiselt emale on täiskasvanud Valerie tegudeinimene, mitte vaid sõnadelausuja. Ema on aga senini jäänud koketseks lillekeseks, kes ei ole nõus vastutust võtma.

Tumedad teemad

Kui Valerie Solanas 1968. aastal Andy Warholi tulistas, puhusid Euroopas vabadusetuuled ja Ameerikaski valitses hipikümnend, kuid võrdsuse fassaadist hoolimata oli tegu siiski meestemaailmaga. Võimu kuritarvitamist ja n-ö väikese inimese võitlust illustreerib hästi stseen, kus Andy Warholi nukk istub Valerie Solanase seljas. Outsider'ist naise loomingulised püüded ei jõua kuskile, kui ta ei tee koostööd nimekate meestega ja ei lase neil enda arvel tegutseda. Tahaks loota, et tänaseks päevaks on see muutunud, kuid päris kindel ei saa olla. "Pime ruum"  käsitleb ka seksuaalse vabaduse teemat, tõstatades näiteks küsimuse, kas feministi ja prostituudi rollid saavad eksisteerida ühes isikus. Meeldejääv on "armuämbliku" stseen, kus Yngvild Aspeli küljes on kaheksa siredat jalga, mida ta igal moel vaatajaile esitleb. See illustreerib Solanase ema Dorothy argipäeva, kuid lavastuse lõpuosas jääb stseen veidi üksikuks. Kuigi efektne, ei haaku see stseen täielikult tervikuga. Meeleolu on selleks hetkeks juba morbiidne: on saanud selgeks, et õnnelikku lõppu sel lool ei ole.

"Pime ruum" vastab hästi pealkirjale: nii laval kujutatu visuaalne esteetika kui käsitletavad teemad on tumedad. Lavastus suudab hästi põimida nukud ja näitleja ning annab mõista, et seksuaalsete stseenide ja psüühe süngete sügavuste edasiandmine nukuteatri teel on täiesti võimalik, kuigi võib mõjuda ebakonventsionaalsena. Yngvild Aspeli teatrikeel on Eesti publikule veel võõras, kuid NuQ Treff pakub siin head võimalust oma horisondi avardamiseks.