Lugesin, et õppisite Pariisis, kõigepealt lihtsalt näitlejaks ja seejärel nukunäitlejaks. Kuidas leidsite tee nukuteatri juurde? Kas see on teid alati huvitanud?

Asjade valmistamine on mind alati huvitanud. Ma olen alati õmmelnud ja modelleerinud. Näitlejaks õppima asudes jätsin selle veidi kõrvale ja õpingute käigus tuli see tagasi. Õppisin Pariisis École Jacques Lecoq'is, kus tegime palju tööd maskidega, lõime olendeid, töötasime kehaga ja ma nautisin seda väga. Mind huvitas oma kätega millegi valmistamise ja näitlejatöö kokkupuutepunkt. Jätkasin õpinguid Prantsuse Rahvuslikus Nukuteatrikunsti Koolis (ENSAM) Charleville-Mézières'is, kus spetsialiseerusin nukuteatrile. Õppisin seal nii nukkude loomise kunsti kui ka nendega näitlemist. Minu jaoks on nukuteater nende kahe kokkupuutepunkt ja see tundub mulle väga loogiline.

Kas teete oma nukke ise või kasutate teiste abi?

Ma teen nukud ise, aga ka koostöös teiste meistritega. Modelleerin alati ise näod ja üldise välimuse. Määran ära, millised nad peavad olema ja mida tegema. Seejärel teen koostööd teiste nukumeistritega, kes on tehniliselt minust osavamad. Nad teevad nukud kindlamaks ja tõhusamaks. Näiteks töötan tihedalt koos nukumeister Polina Borissovaga. Viimase lavastuse juures aitas mind prantsuse nukumeister Pascale Blaison.

Teil on teatrikompanii Plexus Polaire. Kas võiksite selgitada selle nime? Mida see tähendab ja kust tuleb?

Nimi kuidagi alati lihtsalt jõuab sinuni, eks ole. See sümboliseerib polaarsust, millega ma sageli töötan. Näiteks fakti ja fiktsiooni, terve mõistuse ja hulluse, edu ja ebaedu vahekorda. Need on kõik piiripealsed alad. Minu töö keskmes on ka elusuuruses nukkude ja näitlejate suhe. Mind huvitab mänguruum, mis tekib kahe erineva kohalolutasandi vahel. Polaarsus on olemas, kuid samas on minu uurimuse keskmes inimolend.

Millised on nukuteatri eelised sõnateatri ees? Kas midagi saab nukuteatriga paremini edasi anda?

Nukuteater on loo rääkimiseks tugev vahend. Selle abil saab visualiseerida ja mõnikord ideid abstraktsemaks muuta. Kui midagi on raske haarata, võib nukuteater selle käegakatsutavaks muuta. Lugu saab rääkida teisel tasemel, osalt näitlejate kohalolu, teisalt nukumängu kaudu. Ma töötan palju ka video, muusika, valguse ja ruumiga ning uurin, kuidas need kunstilised väljendusvahendid koos töötavad. Sel moel ei ole nukuteatrikunst ainult meetod, vaid ka loo jutustamise ja maailma ning selle võimaluste nägemise viis.

Nukuteatrikunsti seostatakse sageli mängulisuse ja rõõmsa energiaga, kuid teie olete tegelenud väga tumedate teemadega nagu kuritegevus, prostitutsioon, vaimsed haigused. Kas siin on teie jaoks vastuolu? Kuidas olete seda endale selgitanud?

Ma arvan, et nukuteatrikunsti seostatakse sageli lastelavastustega, kuid minu lavastused on täiskasvanutele. See ei ole niisiis otseselt seotud nukkudega, vaid lavastustega, mis on lihtsalt vormiliselt sarnased. Nukuteatris on alati võimalus minna mõlemas suunas. Minu jaoks on loo jutustamiseks oluline kasutada just nukke ja nende kasutamine on tihedalt seotud ka dramaturgiliste valikutega. Ma luban endal kaevuda inimmeele tumedamatesse teemadesse.

Eesti publik mõistab nukuteatri all enamasti teatrit noorele vaatajale. Kuidas on olukord Norras ning Prantsusmaal, kus te peamiselt töötate?

Töötan mõlemas riigis, kuna olen norrakas, kuid õppisin Prantsusmaal. Mulle tundub, et nukuteatrikunstil on endisel palju sidemeid lasteteatriga, kuid see areneb pidevalt ja leiab üha rohkem kasutust ka täiskasvanutele suunatud lavastustes. Ma arvan, et nii Norras kui Prantsusmaal on see üha levinum. Eriti Prantsusmaal suunatakse juba suur osa nukuteatrist täiskasvanutele.

Kuidas teile tundub, kas nukuteater Euroopas või maailmas üldiselt on praegu populaarne? Kas võiks olla veel populaarsem?

Nukuteatril on pidevalt arenev vorm, aina liikuv ja muutuv väljendusviis, millel pole vana hirmu sulanduda teiste teatrivormidega. Selles mõttes nukuteater vabastab. Võib öelda, et see on üha populaarsem, kuid samas on see ka üha integreeritum teiste teatriliikidega, ka tantsu ja muusikaga. Nukuteater võib võtta palju eri vorme ja on seeläbi üha rohkem esil.

Kas teil on inimesi, kellele vaatate alt üles? Olgu teatrimaailmas või mujal.

Ma imetlen paljusid inimesi. Saan inspiratsiooni mitte ainult teatrist, vaid ka muusikast, kunstist, tantsust, kirjandusest. Kõik tugevad kunstnikud inspireerivad mind. Keeruline on konkreetseid inimesi nimetada, see sõltub ka olukorrast ja ajast. Loeb ka see, millal ja kus ma nendega kohtun.

Märkasin, et mitmed teie lavastused põhinevad romaanidel. Kuidas leiate raamatu, mis sobib lavastuse alusmaterjaliks? Mille järgi te oma otsuse teete?

Tihti on mul mingi teema, millega tahan töötada või mille suhtes olen kaua tundnud, et see oleks vaja ära teha. Ma loen palju ja ühel hetkel tekib teemal, mille kallal tahan töötada, kokkupuutepunkt looga, mis võiks seda kanda. See võib võtta aastaid. Mingil moel need kaks eri vormi kohtuvad. Sageli armun ma autori keelde või loo jutustamise viisi, kirjeldustesse. Raamat on visuaalse teatri jaoks väga hea tõukepunkt.

Teie värskeim lavastus põhineb Herman Melville'i "Moby Dickil" (esietendub järgmisel aastal – toim.). Seega toetute nii klassikalistele kirjandusteostele kui ka modernsetele?

Siiani olen lähtunud nüüdiskirjanikest, kes on enamasti olnud ka Skandinaaviast. "Moby Dick" on ameerika kirjandusklassika. Nii et see võib erineda. "Moby Dickiga" töö on uus kogemus, aga arvan, et teen seda samuti oma vaatenurga kaudu nagu siiani. Mu eelistused ei ole kindlalt paigas.

Kui kaua läheb aega uue lavastuse ideest esietenduseni?

Hetkest, kui otsustan idee ellu viia, kulub esietenduseni sageli kolm aastat. Üks aasta kulub mõtlemisele ja avalduste kirjutamisele, partnerite leidmisele. Proovid toimuvad kahe aasta jooksul lühikeste perioodide kaupa, näiteks kaks nädalat järjest ja millalgi hiljem kolm nädalat. Proovid kestavad kokku võib-olla kolm kuud, umbes sama kaua kulub nukkude ja kujunduse valmimiseks. Peab jääma aega asja seedimiseks.

Räägime veidi teie Eestis etenduvast lavastusest "Pime ruum". Miks on see eriline ning miks on seda lugu oluline lavastada?

See lugu baseerub rootsi autori Sara Stridsbergi romaanil. Ta on loonud kirjandusliku fantaasia ameerika feministi ja kirjaniku Valerie Solanase elust. Solanas on tuntud kui "SCUM Manifesto" autor ja Andy Warholi tulistaja. Ma avastasin selle karakteri – inimese – Stridsbergi romaani lugedes. See on üks neid rääkimata lugusid, mis on kuidagi ära kadunud. Mulle tundub oluline kasutada erinevaid viise, kuidas lugu rääkida, ning anda ruumi ka erinevatele häältele, narratiivitüüpidele.

Alati ei ole ainult üks viis loo edastamiseks, üks vaatenurk. Tuleb anda ruumi ka teistele perspektiividele. Mulle on Valerie Solanase lugu oluline ka selle poolest, et tema võitlus oma koha eest ühiskonnas, elu ja identiteedi eest avab suuremaid küsimusi näiteks seksuaalsusest, naise keha objektistamisest, võimu kuritarvitamise eri viisidest. Need teemad on kahjuks igavesti ja alati päevakajalised.

Kas feministlikud teemad kajastuvad ka teie teistes töödes?

Mitte nii selgelt kui "Pimedas ruumis". Muidugi on mu vaatepunkt alati naise oma, sest ma olen naine. Minu loojutustamise viis on naiselik, kui seda saab nii nimetada. See peegeldub pigem jutustamise vormis, mitte niivõrd teemades. Minu eelmised lavastused on inspireeritud meesautorite töödest, seal on peategelasteks mehed ja võiks öelda, et ka mehelikud teemad. Kuid minu jaoks ei ole oluline meeste ja naiste vahel vahet tegemine. Kõik teemad puudutavad mõlemaid sugupooli. Olulisem on loo jutustamine ja vaatepunkt, millest lähtuvalt seda räägitakse. Nii et vastus küsimusele on: jah ja ei.

Mul on veel viimane küsimus. Kas teil on varasemaid kogemusi Eestiga? Olete te siin varem käinud ning kas plaanite pärast seda festivali naasta?

Olen NuQ Treff festivalist juba kaks korda osa võtnud – lavastustega "Opera Opaque" ("Hämar ooper") ja "Cendres" ("Tuhk"). See on suurepärane festival paljude põnevate lavastustega. Siin on palju inspireerivaid kunstnikke ja see on hea koht, kus olla. Tallinn on ülimalt ilus linn ja ma ootan juba "Pimeda ruumi" Eesti esietendust.

"Pime ruum", Plexus Polaire, Prantsusmaa-Norra. 23. mail kl 20 ning 24. mail kl 13 ja kl 19 Vaba Laval. Lavastus osaleb NuQ Treff festivalil koostöös Vaba Lava kuraatorprogrammiga.

Lavastajad Yngvild Aspeli, Paola Rizza, näitleja ja nukujuht Yngvild Aspeli, live-muusik Ane Marthe Sørlien Holen, valguskunstnik Xavier Lescat, videokunstnik David Lejard-Ruffet.

Inglise keeles, eestikeelsete subtiitritega.