Nuq Trefi teine päev. Vormimänge teatri ja füüsika piirimailt ({{commentsTotal}})

„Akvaariumi” peategelaseks on muna, kes trotsib nii lehti kui ka laineid
„Akvaariumi” peategelaseks on muna, kes trotsib nii lehti kui ka laineid Autor/allikas: Akvaarium_Ljubljana

NuQ Trefi teist festivalipäeva lasteteatri lainel jätkates jäi huvitaval kombel kõlama kummaline paar: teater ja füüsika. Pedagoogilist teadusteatrit mängukava küll ette ei näinud, kuid harivat uudishimu suudeti minus tingimata tekitada. Nimelt võttis Ljubljana Nukuteater sedapuhku luubi alla vee kõigis oma olekutes, prantslaste Non Nova aga keskendus aerodünaamikale.

Veel enne, kui sloveenlaste teatrietendus pihta jõudis hakata, pandi paika mängureeglid – kuna lavastus oli sõnadeta, võisid noored ja agarad publikuliikmed selle tühimiku ise täita. Tavapärast manitsemist väiksemagi piuksu peale lapsed niisiis pelgama ei pidanud, sõbralik pinnas noorele vaatajale oli loodud. Nagu arvatagi võib, kattis lavastuse sihtgrupp selle pinnase järgmise 40 minuti jooksul rohkete kommentaaride ja küsimustega, üks filosoofilisem kui teine.

Isemoodi filosoofia hakkas lahti hargnema minugi peas, eeskätt lavastuse liigitamise ja defineerimise teemal. Paar tundi varem toimunud seminari valguses, kus visuaalteatri mõistestikku kaardistati, tundus "Akvaarium" küll žanripiire proovile panevat. Ühte sulasid nii materjali-, objekti- kui ka mõne mööndusega nukuteater. Materjaliteatri mõiste alla suunab lavastuse just tema mängulisus vee, jää ja auruga. Objektiteatriks teeb lavateose seevastu tema peategelane: muna. Kui munast kord kummipart koorub, hüppab põgusalt sisse nukuteatri mõistegi.

Nagu aga tõdes seminaril festivali kunstiline juht Leino Rei, siis põnevate vormimääratlustega publikut tavaliselt saali ei too. Teatrivaatajat köidab esmajoones sisu, ent "Akvaariumi" puhul näis see kohati vormist hõredamana ning lugu esile ei pääsenud. Tähelepanu ja uudishimu õnnestus etendajatel publikus niisiis tänu vaatemängulisusele äratada, mõttele võis sel korral veidi puhkust anda.

NON NOVA "FÖÖNI PÄRASTLÕUNA"

Jean-Louis Ouvrard kilekotimehikeste keskel

Pole just sage juhus, kui istun teatrisaalis, silmad hämmeldusest suured, kuid "Fööni pärastlõuna" puhul teisiti justkui ei saagi. Non-novalaste viimistletud täpsus ja lummav leidlikkus võivad kaasa haarata igaüht, kes vähegi teatri sümbioosi füüsikaga hinnata oskavad – vanus ei mängi siinkohal rolli.

Laval alustavad etteastet kaks kilekotti, tühja ja elutut. Etendaja Jean-Louis Ouvrard'i võimuses on neile aga elu anda: vaid paar lõiget kääridega ning mõni riba teipi ning esimene kilekotimehike ongi sündinud. Lülitades siis lavarõnga ääres ettevaatlikult sisse ventilaatorid, läheb lahti mäng, mis võiks kuuluda pigem maagia kui teatrikunsti valda. Millimeetri täpsusega üles seatud tuulemasinad puhuvad kilekotile sõna otseses mõttes elu sisse.

Claude Debussy' surematult suurejoonelise "Fauni pärastlõuna" saatel hiilib taolisi mehikesi lavale veel ja veel, kuni õhk lõpuks kirjust kilest paks saab. Selles uhkes tohuvabohus moodustuvad justkui duod ja triod, keerutatakse käsi ja jalgu, tantsitakse tangot ja valssi. Ouvrard istub samal ajal saali ääres hämaras ning jälgib elluäratatud vaatemängu kui demiurg, kes pärast uue maailma loomist hetkeks hinge tõmbab.

Hüpnotiseeriv kilede pillerkaar kaua kesta ei saa – demiurg tuleb hinguselt tagasi ning pöörab endise korra kaoseks. Halastamatult rebitakse kotikesed ribadeks, õhk täitub peaaegu et mikroplastiga. Illustreerides kilekoti teekonda tarbeesemest ruumireostajaks, muundub lennukas vormimäng järsku keskkonnateemaliseks ohudraamaks ning annab teed võrdselt võimsale sisule. Uued reaalsused loodud, suubub maagiline lavamaailm niisiis tagasi argiellu. Ring peal vaid 25 minutiga. 

Toimetaja: Rutt Ernits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: