MARIBORI NUKUTEATER "LUMEKUNINGANNA"

Sloveenlaste lastelavastus "Lumekuninganna" on visuaalteatrifestivali kontekstis võrdlemisi tavatu juhtum – peaasjalikult seetõttu, et visuaali asemel domineerib lavateoses hoopis audio. Tõepoolest, ilu jätkub silmalegi, kui lavalampide jahedas valguses üks ehitud jõulukuusk püsti pannakse või töölaud hetkeks valge uduga looritatakse. Samamoodi peatub pilk osavalt käsitsetud nukkudel, kelle juhtimiseks näitlejad endagi isiksusi ei tühista, elades emotsionaalselt tegevuskäigule kaasa.

Küll aga kirjeldavad ka loojad enda "Lumekuningannat" hoopis kuuldemängu mõiste kaudu ning just sellele teos pigem lähenebki. Lavastuse keskosas saavad nukud nimelt pikalt puhata, kuna töölaud, mille piirides lugu ette kantakse, kattub erinäoliste vidinatega, igaüks üllatavama kõlaga kui teine. Nõnda pannakse helisema, plärisema ja sahisema nii vedrud, torud, viled kui ka purgid. Laval kujuneb välja uskumatult autentne kõlamaailm ning võib vaid ette kujutada, kui palju eksperimenteerimist selleni jõudmiseks kulus. Kes oleks näiteks võinud arvata, et kummikindaga toore selleri murdmine kõlab otsekui hirve maiustamine puukoore kallal?

Visuaali ja audio vahel tekib niisiis omamoodi dissonants, sest kujutluspilt, mida lavalt kõlanud heli peas käivitab, läheb täiesti lahku pildist, mida silmad registreerivad. Ootamatu hämmastuse tekitamine tõenäoliselt autoritel mõtteis mõlkuski. Lapsi ei paista see aga sugugi häirivat – tuttav kõla leiab muinasjutus kiiresti koha. Nii võis ka pärast vastu plekkpanni põhja käinud mütsakut kuulda saali tagaotsast elevil hüüatust "Kirikukell!". 

Karin Allik 

TEATER BOUFFOU "MERI PUNKTIIRJOONE TAGA"

"Meri punktiirjoone taga": Teater Bouffou loodud lavamaailm üllatab oma detailirohkuses.  

"Klikk!" hüüab rangesse vormi riietunud prantslanna ning käsu korras kustuvad publiku pea kohal tuled. Prožektorite säras avaneb nüüd vaatajate silme ees detailne lavamaailm, mida täidavad pisikesed maanteesillad, tuuleveskid ja valgusfoorid – isegi üks tilluke mudelrong sõidab krabinal üle lava. Traadist, papist ja puidust meisterdatud lavakujundus peidab endas aga kuhjaga üllatusi. Kunagi ei tea ennustada, mis järgmisena kodukootud moega lavakaadervärgi laest välja sõidab, sest vaid mõne sõrmeliigutuse ja niiditõmbega ilmub jälle uus rekvisiit või kujunduselement.

Kogu mängu dirigeerib loomulikult teatri Bouffou näitlejaduo, kes miniatuurse butafooria taustal ka ise veidi elusuuruses mängukanne meenutama hakkavad. Väikeste sammudega mööda lava ringi tatsudes ning väljamõeldud keeles sõnu pomisedes jutustavad nad lihtsa loo, mis tegelikult isegi ühe rindlause sisse võiks mahtuda: idaeurooplane sõidab suure õhinaga ookeani otsima, kuid soolase meretuule asemel tervitab teda läänes hoopis bürokraatiakoll, kes mehe koju tagasi lennutab.

Nagu öeldud, püüeldakse lavastuses universaalse väljenduse poole, kasutades pseudokeelt ja rikkalikku žestimängu. Teisalt on prantslased vaevunud õppima ära ka repliike eesti keeles, mis põriseva r-iga armsalt totaka varjundi omandavad. Iseasi küll, kui paljud lapsed prantslasliku hääldusega tekstist läbi hammustavad.

Õnneks pole aga tekst siin esmane, isegi mitte teisene, sest visuaalteatrile omaselt haaravad võimu stsenograafia ja kineesika. Väljendusvahendeid sünteesides sünnib igati soe ja leidlik lavastus, mis küll kahjuks kohati odavate võtete otsa komistab. Ebaõnnestunud suudlus ja vilgas põiekergenduse skitseerimine võivad küll klounaadi A-sse ja O-sse kuuluda, kuid muus osas nutika lastelavastuse puhul kukuvad nad pildist vaimuvaestena välja. Lavastuse ideega, mis kuulutab kustumatut sihikindlust, ühildus südamlik-siiras huumor kahtlemata paremini.

Karin Allik

TRAIN TEATRI "RÄTSEPATÖÖ" 

"Tailor Made" (foto Dor Kedmi). Ornan Braier puhumas tuult väikese (puu)nuku purjesse.

Selle aasta NuQ Trefil olen võtnud üheks eesmärgiks kinnitada või ümber lükata oma hüpotees, et nuku-, objekti- ja visuaalteatri tegijad suudavad ja oskavad tänapäeval luua palju kaasaegsema teatriesteetika just publiku ja etendajate ühtsuse osas, taandamata vaatajat pelgalt nähtamatu mateeria positsiooni. See ei tähenda osalusteatrit, vaid ruumiloome strateegiat, kus kõigile ruumis olijatele teadvustatakse nende kohalolu (ja kus vaataja tunneb, et just tema on oluline osa lavastusest – isegi kui teda kordagi ei kõnetata).

Ja Train Teatri "Rätsepatöö" annab selleks lootust küll. Pelgalt "tere" etenduse algul annab märku, et siin ei tegeleta "oma asjaga", vaid kutsutakse publikut koos osalema järgneval rännakul. Ja see ei tähenda, et ma ei satu illusoorse maailma kütkeisse – satun küll, väikese nuku mereseiklus või sõit hobusel ei kaota mitte midagi oma fiktsionaalsest jõust. Veel enam, kuna ma näen ning tajun (kasvõi tagantjärele), kuidas illusioon minu ümber tekib, on see kõik seda nauditavam ja huvitavam. Eriti kui tegu on "rikkaliku visuaalse teatrikeelega" nagu antud lavastus ennast õigustatult tutvustab.

Lisaks lopsakale visuaalkeelele ja leidlikule objektikasutusele tuleb mainida terviklikku lugu, mis lavastust veab. Lõpuks jäin veel mõtlema nukkude üksildusest, sest lavastuses figureeriv väike puunukk mõjub kohati nukralt, üksi oma väikses maailmas (kuigi rätsep on kogu aeg ta kõrval, pärineb tema siiski teisest maailmast – ta tuleb meie, inimeste juurest). Nukkude üksildus on samuti teema, mis näib nukuteatri puhul üsna ainukordne – midagi, mida tavateatris üldiselt ei ole (sest näitlejad võivad küll mängida üksindust, kuid üksildust on märksa keerulisem saavutada). Sellepärast ootan ka huviga, kas mõni järgnev lavastus pakub ehk võimalust vaadelda laval hoopis nukkude partnerlust, mis võiks ehk avada veelgi erinäolisi tahke nukuteatri osas.

Oliver Issak