Johanna Rannula pani kokku näituse lapsepõlve Siberis veetnud eestlaste lugudest
Esmaspäeval möödub 70 aastat märtsiküüditamisest. Kunstnik Johanna Rannula pani selle puhul kokku foto- ja esemenäituse "Siberi suveniirid" inimeste lugudest, kelle lapsepõlv möödus Siberis.
Rannula enda jaoks räägivad olulise loo tema perekonnaloost leivatükid, millel on sees näpujälg. "See on minu kuueaastase vanaisa näpujälg. Ta ema palus sinna vajutada ja see leib saadeti Siberisse ema õele. Tädi oli sinna saadetud, kuna ta oli kaasatud Haukka luuregruppi ja poliitilistel põhjustel saadeti vangilaagrisse. Aga seal ta sai imekombel terveks tuberkuloosist ja kümne aasta pärast, kui ta Eestisse naasis, olid tal just need leivakooriku tükikesed kaasas." See on side, mis hoiab reaalsust tema juures, lisas ta.
"Mäletan seda, et hommiku vara aeti üles. Ema nuttis, mida tavaliselt ei ole olnud. Sõdurid olid ümberringi ja käisid kogu aeg mööda tube ning kiirustasid ja siis kui me olime juba riidesse saanud, viidi meid autosse. Seal me pidime veoauto kastis kaua ootama, kuna millegipärast nad pidid veel 86aastasele vanaisale Valga linna järgi minema. Ilmselt neil oli norm puudu," rääkis küüditatu Raivo Mihkelsoo.
Pärast seda viidi nad Keeni raudteejaama ja paigutati loomavagunisse, kus ei olnud aknaid. "Seal me olime umbes kolm päeva. Ootasime, kuni see ešelon kokku saab ja häda teha ka ei tohtinud minna tegema. On jäänud selline pilt, et üks tahtis minna nagu eestlased käivad ja tema pihta lasti. Sinna ta pikali jäi," lisas Mihkelsoo.
"See oli tõesti õuduste öö kolme-nelja paiku hommikul, kui sõdurid ukse taga olid. Me ärkasime üles ja nad kamandasid muidugi, et hakake riidesse panema, et teil on ärasõit. Seda ma ei mäleta, kaua ma seal vallamajas olin, aga siis juba viidi meid Haapsallu vagunisse," meenutas küüditatu Saima Lillefriede Sõlg.
"See oli muidugi kole, aga ma olin niivõrd mamma ja papa laps. Kui olid nemad, siis ma olin rahulik. Ma ei tundnud, et "jummal, nüüd ma pean minema Venemaale" või kuskile kohta," lisas Lillefriede Sõlg.
Rannula märkis, et küüditatud laste jaoks ei olnud need mured sellised nagu täiskasvanute jaoks. Lillefriede Sõlg tõdes, et kõige kaunimad aastad möödusid tõesti Siberis. "Aga üldiselt selline lustiline. Ma ei tundnud muresid, et ma olen siin välja saadetud."
Mihkelsoo perekonnast tulid Siberist tagasi kõik peale vanaisa, kes on sinna ka maetud ja keda Mihkelsoo on kaks korda seal ka juba ka vaatamas käinud. "Ma ei tea kedagi, kes oleks seal ära käinud ja ei oleks heaks inimeseks saanud. Võib-olla need, kes ei olekski saanud, jäidki sinna. Aga kõik on edasi jõudnud ja on endaga hakkama saanud. On olemas pered ja järglased ning nad on ehitanud omale absoluutselt normaalse elu. Aga hingeliselt on nad ära rikutud küll."
Näitus "Siberi suveniirid" on avatud Rae Kultuurikeskuses (Aruküla tee 9, Jüri, Rae, 75301 Harju maakond) 25. aprillini.
Toimetaja: Merit Maarits