Reede õhtul jõudis oma praeguse Euroopa tuuri käigus Tallinna USA eksperimentaalse popmuusika üksus Xiu Xiu. Soojendusartistiks oli valitud Mart Avi, kes võib loomingulises lähenemises olla nii üle võlli kontseptrooniline kui rõhutada oma unikaalse vokaali sisendusjõudu. Sveta Baari kontserdil võis märgata viimast.

Avi etteaste sisaldas läbilõiget paarist viimasest autoriplaadist "Rogue Wave" (2016) ja eelmise aasta kriitikute lemmikuks kujunenud "Otherworld". Etenduslikud elemendid olid seekord pigem minimiseeritud, Avi toetumine ainult vokaalile, sämplerile ja visuaalile oli heas mõttes - eriti toimis just kava algupooles - minimalistlikult teostatud.

Kontrastiks oli teisenenud tuurikoosseisus Xiu Xiu jõutrio kui orkester. Lavalise seadistuse puhul üllatas vibrafon trummikomplekti kõrval. Selgus, et bändiliider Jamie Stewartiga on liitunud Swansi trummar ja multiinstrumentalist Thor Harris. Kontserdi avapala tõi meeleolu poolest meelde Chicago 1990ndate lõpu põrandaalust koolkonda, Stewart kitarril ja Harris vaheldumisi vibrafoni ja metallklarnetiga manasid meeleolusid mõnelt tolle perioodi Thrill Jockey või Drag City väljaandelt.

Järgnev power-trio andmine, bassil müristamas veel üks Swansi taustaga mees Christopher Pravdica, postpungilik dekonstruktiivsus ja teatraalsusega flirtiv avangarditsemine andis juba esimese nelja-viie loo jooksul Xiu Xiu repertuaari laiahaardelisusest hea ülevaate. Thor Harris mängis kolme pilli vaheldumisi, aga ka Jamie Stewart võis kitarri maha pannes opereerida sämplerit ja hoida käes kõristeid, vilesid ja isegi suupilli. Haaras isegi kääride järgi ja juhatas perkussiivset ansambliosa ühes loos.

Siiski hakkas etteaste keskel tekkima tunne, et kogu kompott võib laiali valguda ja tarduda etteaimamatusse, mis on pigem ikkagi etteaimatavalt etteaimamatu. Siis üllatas Xiu Xiu klassikalise pillivahetuse trikiga. Tegelikult küll lavapositsioonide vahetusega, Stewart laamendas Harrise komplekti taga, Pravdica sõrmitses Stewarti sämplit ja Harris oli eesliinimees oma lausumisvokaaliga.

Tulemus oli aga efektiivne, õhk sai lõbusa absurdi abil klaariks löödud ja ülejäänud kavas keskendus Swansi rütmigrupiga mehitatud Xiu Xiu kollektiivsetele tugevustele, kus eriti tuli esile Stewarti jõuline, ent nüansseeritud kitarrimäng. Vahest rohkemgi kui mistahes muu koosseisuga kõlab peaegu tuuritav Xiu Xiu heas mõttes uue aja postpungi grupina. Pigem just vaimus kui manerismides. On teatraalsust, piisab atitüüdi ja ängi, leidub sisendusjõulist eksperimentalismi, on vilistamist kõikvõimalikule normatiivsusele. Jätkub rahuldust nõudlikule maitsele.