Viimasel ajal oodatakse EKRE retoorika mahenemist. Eestis on varem oodatud ka valget laeva. Valge laeva ootus väljendab ebatõenäolist pääsemist rängast olukorrast, prohvet Maltsveti aegu 1860ndatel pidi see tulema ja viima usklikud paremale maale. Pärast Teist maailmasõda tähistas mõiste vabanemist Nõukogude režiimi alt. Valge laev tuligi, selle pardal olid rahva tahe, mõningate nõukogude Eesti poliitikute tõhus töö ja asjaolude soodne kokkulangemine lagunevas Nõukogude Liidus.

Kuna EKRE retoorika veel ei näita malbumise märke, hakkab avalikus ruumis ununema ka sõna "retoorika" tähendus. Laiemalt tähendab retoorika kõnekunsti, sealhulgas oskust avalikult kõnelda, mõjutada ja veenda kuulajaid sõnadega. Retoorika teine tähendus ei lahkne esimesest: see on ilukõne. Kõnekeeles on ilukõnel ka negatiivne tähendus: tühjad sõnad. Ilukõne ehk tühjad sõnad poliitikas ongi see pinnas, mis võimaldas võrsuda populistidel nii Eestis kui Euroopas, sest paljudel valijatel sai demagoogiast kõrini ja populistid kasutasid poliitvõõrandumise jõuga ära.

Retoorika mõiste võeti kasutusele Vanas Kreekas: ρητορικός ja ῥητορική τέχνη. 'Rhētorikós' tähendab avalikku veenvat kõnet, 'rhētorikē tekhnē' kõnekunsti. Täiuseni, samas kohati mõttelageduseni ehk musta valgeks rääkimiseni viisid selle sofistid. Platon kritiseeris sofiste, kuna need tema järgi kasutasid retoorikat tõe varjamiseks, mitte selle ilmsiks toomiseks. Juba Platoni õpetaja Sokrates väitles sofistidega, Sokrates eelistas dialektilist retoorikat. Dialektika (kreeka keeles διαλεκτική) tähendas Vana-Kreekas väitluskunsti, mis taotles tõde vastandlike arvamuste kokkupõrke ning vasturääkivuste avastamise kaudu.

Ameerika kirjandusteoreetik Kenneth Burke on väitnud, et maailmas ei leidu absoluutseid tõdesid, vaid kõik olukorrad omandavad tähenduse vastavalt tõlgendusraamistikule, mida ühiskonnas määravad ka retoorilised normid.

Retoorilisi norme kirjeldanud sotsioloog James L. Cherney on nimetanud nende tunnuseks tõekspidamisi, mis muutuvad üldkasutatavateks ehk käibetõdedeks (common sense), millele vastu vaidlemist ei pruugita kuulda võtta. Üheks retooriliseks normiks on Cherney järgi seostada kõrvalekallet pahe või kurjusega. Tema tõi kasutusele ka mõiste 'habilism' (ableism), mille puhul vaadeldakse inimest võimekuse järgi ning kuigi algselt pidas silmas puudega inimeste tõrjumist ühiskonnast, haarab mõiste hinnangulist kõnepruuki ja teistsuguste põlastamist.

EKRE retoorikas näeme habilismi ilminguid, ainult et tõrjetule all on õnneks mitte puudega inimesed, aga kõigest inimõiguslased, kultuuriinimesed, (peavoolu) ajakirjanikud, homod, kadunud Teater NO99, mustanahalised, lastetud naised, arstid, feministid, ühiskonnaaktivistid, pagulased, kohtunikud, raadioteatri näitlejad, ametnikud, juudid, poliitilised oponendid, avangardkunstnikud, kohalikud venelased, islamistid, Eesti president, Ukraina töölised, Kaja Kallas.

Kui oponendid, kolumnistid või lihtsalt kodanikud välistamise vastu sõna võtavad, saavad nad nimetatud erakonna liikmete poolt külge sildid nagu hüsteerikud, liberastid ja "jälgid" vasakpoolsed, ehkki on selge, et näiteks Eesti populaarseim partei Reformierakond ja nende toetajad on paremliberaalid.

Kolekõnel ongi kombeks kitsendada nähtusi. 31. märtsil aset leidnud meeleavaldust "Jah vabadusele, ei valedele" nimetas Riigikogu spiiker Henn Põlluaas geiparaadiks. EKRE retoorika aga ei mahene, vaid selle normid laienevad. Tallinna TV saates "Meedia Keskpunkt" ütles keskerakondlane Mart Ummelas, et meeleavaldusel osalejad võitlevad näiliste vabaduste eest (loe: inimõigused, sõnavabadus, õigus avaldada rahumeelselt meelt). Puid pani alla kesk-ajakirjanik Urmi Reinde, öeldes: "Mina tean, mis vabaduste eest nad võitlevad. Seksuaalsete vabaduste eest nad võitlevad seal väljakul…. /.../ Nendel inimestel ei ole peret, nendel ei ole lapsi, nendel ei ole kodu, nendel ei ole perekonda."

Mitte et geiparaad oleks halb, aga see on kitsendus, sest poldud väljas ainult homoõiguste eest, vaid igaühe isikuvabaduste eest ja seega on sündmuse geiparaadiks nimetamine vale levitamine. Rongkäigus osalesid inimõiguslased, kultuuriinimesed ja isikud, kes tundsid vajadust avaldada meelt eelmainitud osa inimesi halvustava ja tasalülitava kõnepruugi vastu. Nende seas oli peresid lastega, noorpaare, isasid ja poegi (seda mitmekesisust näeb igast fotogaleriist või videost), kindlasti ka geisid, aga ei ole minu ega isegi mitte (eriti mitte) riigikogu spiikri või ka kallutatud meediakanali asi üldse oletada kellegi seksuaalset sättumust.

Ükski EKRE retoorika kritiseerija pole öelnud, et poliitmaastikul ei tohiks olla konservatiivseid jõude. Vastupidi, neid on kindlasti vaja, et ühiskond püsiks tasakaalus. Ainult et konservatiivsust ei peaks segi ajama radikalismiga, mis lubab endale lõhkuda ühiskonda ja solvata terveid inimgruppe.

Kui EKRE tunnustaks Eesti ühiskonda tervikuna, mitte ei etendaks efektset retoorikaetendust oma valijaile, võtaks ühiskond paremini omaks ka EKREt. Seni ootab üüratu hulk Eesti inimesi, keda osa uuest valitsusest ei pea rahvaks, pelgalt EKRE retoorika mahenemist nagu valget laeva.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil[email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.