Piret Kriivan: ka inglise keele eelistamine eesti keele sees on kadaklus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Piret Kriivan
Piret Kriivan Autor/allikas: Allan Rajavee/ERR

Rahvusraamatukogus oli emakeelepäeval konverents "Kas me häbeneme oma keelt?" Kadakad häbenevad. Ka tänapäeval. Kas valehäbist või eksiarvamustest või veel millestki muust. Kas uueaegne kadaklus on uutmoodi ja kuidagi teistmoodi kui vanaaegne kadaklus? Kas need on vastandlikud nähtused, nagu uus ja vana, või on tänapäevane kadaklus oma olemuselt ikka seesama, mis August Kitzbergi ja Kniks-Mariiheni ajal.

Kadaklus, kadaklik elulaad koos kadaklike vaadetega käib ühe rahvusega kaasas vist rahvuse sünnist saati. Meil Eestis on kadakasakslasteks nimetatud enamasti sünnilt eesti päritolu talupoegi või linnaelanikke, kes üritasid käituda ja rääkida kõrgemaid seisusi jäljendades. Kuna vanal ajal oli kõrgema seisuse keel saksa keel, tekkis kadakasakslik keelekasutus. Oleme nimetanud ka pajuvenelasi ja maltsainglasi. Kõik on väga visad taimed ja ükski neist pole muidugi süüdi selles nähtuses endas. Selleks et vältida oskussõnalist segadust ja häma, panen ette nimetada kõiki, kes üritavad mistaheskeelseid  kõrgemaid seisusi jäljendada, kadakateks. Nimetagem asju õigete nimedega. Ka inglise keele eelistamine eesti keele sees on kadaklus.

Nagu ütleb Anton Hansen Tammsaare:

"Sest kadaklus pole ju ometi mitte erihaigus, mis tuleb ainult sakslusest."

1940. aasta alguses kirjutas Tammsaare: 

"... kogu kadaklus on sündinud "hästimineku" lipu all. Kadaklus pole idee ega kultuuriküsimus, vaid tema taotleb ainult elumugavust, kergemat läbisaamist. Kadaklus ei alga ega lõpe sellega, et keegi unustab oma vere, keele ja rahvuse või selle kasud sooja ilusa pesa, naise ilusate silmade või millegi muu pärast. Kadaklusse võib peagi kuulda seegi, kui nii väga riputakse võõrsilt laenatud mõtete, maitsete, arusaamiste, püüete, moodide, kommete ja eluviiside küljes. Seegi on kergema ja mugavama äraelamise küsimus. Nõnda pole vaja iseseisvalt mõtelda ei süües, juues, riietudes, kodu sisustades, lõbutsedes, õppides, ühiskonnakorda luues, romaani kirjutades, laulu luuletades, pilti maalides, helindeid luues või neid arvustades, vaid igal alal võime tarvitada vaid välismaa mustreid, igaüks sellel vastavalt, kus ta on õppinud, reisinud või elanud ja kellega seisab või kaubavahetuses." 

Kas pole nii, et praegu, 80 aastat hiljem meil läheb hästi, aga me tunneme, et peab olema veel mugavam, veel lihtsam ära elada. Kniks-Mariiheni üle võib ju lõbustatult naerda, aga kui saksa keele asemele mõelda inglise keel, kas pole siis hoopis kurb.

Kadaklus võib tänapäeval väljenduda päris mitmel moel: võõraga (võõra keelega) argikeeles eputades, nüüd juba täitsa sageli ka avalikus ruumis ühiskeeles, firmadele ja lastele nimesid pannes, väliskülalisele tarbetuid eeliseid pakkudes, teiskeelse kaasmaalasega suheldes, ametlikke teateid koostades, Brüsseli poliitikast kõneldes jne.

Minu jaoks ongi kõige märgilisem see, kuidas suhtutakse meie nimedesse. Sageli olen kuulnud, et lapsele tuleb panna nimi, millega saab maailmas läbi lüüa; nimi, millest teised aru saavad, mida hääldada oskavad.

Aga need täppidega tähed – meie kõige ägedamad tähed -- neid ei oska ju keegi ei hääldada ega ole neid võimalik kirjutada. Eestlase nimega ei saa maailmas hakkama, arvavad mõned meist ekslikult valehäbist. Tuleb tunnistada, et selles asjas  peavad jällegi teised meist rohkem kui meie ise.

Katrina Kalda on eestlannast prantsuse kirjanik. Tema esikromaan "Eesti romaan" ilmus 2010. Prantsusmaal prantsuse keeles, 2011. aastal eesti keeles. 2013. aastal pälvis ta Prantsuse Akadeemia keelepreemia prantsuse keele hea käsitlemise eest oma romaanides "Eesti romaan" ja "Jumalate aritmeetika" ja panuse eest prantsuse kirjandusse. 

Katrina Kalda raamatuid annab Prantsusmaal välja mainekas Gallimardi kirjastus. Tänu sellele kirjastusele ja Katrina Kaldale on meie täppidega tähed  andnud panuse prantsuse kirjandusse. Nagu Katrina Kalda "Keelesaates" kinnitas, nõudis kirjastus temalt, et romaanis  kasutatavates nimedes oleks midagi Eestile iseloomulikku, eripärast, põnevat ehk et eesti täpidega tähed oleksid Eestist kõnelevas romaanis sees. Nii toimub "Eesti romaani" tegevus mitte ainult Tallinnas ja Haapsalus vaid ka Märjamaal ja Pärnus ja Tänapäeva toimetuses.

Veel üks näide. Ameerika Ühendriikide menukirjaniku Tom Clancy viimaseks jäänud teoses "Käsuõigus" algab Venemaa - Ameerika Ühendriikide sõda sissetungiga Eestisse. Missugusest linnast sõda algab? Põlvast. Ja Põlva haigla taga kraavis kükitab eesti mees Edgar Nõlvak ja mõtleb, mida paganat need NATO lennukid ootavad, et nad juba ei tule.

On eksiarvamus, et meie täppidega tähed meid takistavad milleski, pigem vastupidi, nad on meie uhkuseasi. Ja täpitähed ei riku meest, kui mees ise austamisvääriline on. Nimetan ainult ühe nime: Pärt.

Veelkord tagasi minevikku ja sellest, kui erineval moel võib kadaklus väljenduda. Postimees õpetab 1927. aastal: "Käänatagu perekonnanimesid eestipäraselt."

"Vaadeldes mõnd meie saksapäraseks üldtunnustatud perekonnanimede rühma, wõime märkida mõnesuguse algupärase ümberhinnangu wõimaluse. Nii näiteks ei tarwitse sugugi wald lõpulised perekonnanimed olla saksapärased, waid eestipärased, liiategi kui nime esimene osa on eestipärane. Näiteks nimel "Soonwald" ei peaks olema midagi ühist Saksa "Wald'iga", waid enam Eesti "Wallaga" (wald-walla). Seepärast käänatagu wald-lõpulisi Eesti perekonnanimesid eestipäraselt: Siis Soonwald: Soonwalla: Soonwallale jne. (Mitte Soonwaldi. See oleks kadaklus)".

Ligi 100 aasta tagune õpetus on see.

Peaks ehk õppust võtma selles mõttes, et vale käänamise mudel või täpsemalt käänamata jätmine, on tulnud valedel põhjustel tänapäeva kaasa. Käänamata jätmine on kuidagi soliidsem. Kask: Kaski, märkasin sellist nimevormi Kask: Kase asemel. Kas käänamata jätmine teeb inimesest  soliidsema inimese - vaevalt. Ja eesti nimi, nagu eesti keel üldse, tahab käänamist.

Inglise keel tänavapildis. Ärinimed on meil ikka mureks olnud.

Miks mitte Õlletuba Beerhouse'i asemel? Võibolla oleks just õ-täht see, mida  õllesõbrast turist tundma õpib? Mall of Tallinn, üks uuematest näidetest.

Ingliskeelsed ärisildid on selge kadaklus. Valehäbist, eksiarvamusest, aga ka ülipüüdlikkusest, alaväärsus - või hoopis üleväärsuskompleksist – meie oskame võõrast keelt, aga sina väliskülaline oled ju rumal, sina ei saa aru, kui ühistranspordi rada Tallinnas ja Tartus on märgistatud sõnaga buss või lihtsalt tähega B.

TalTech – eriti kahetsusväärne, kui võõrkeelse nime peale lähevad üle isikud või institutsioonid, kel on ühiskonnas oluline koht ja kelle poole vaadatakse üles.

Nimevahetuse põhjenduseks oli välissuhtlus, aga juba ilutseb see lühend igal pool ka eestikeelsetes tekstides, pressiteadetes, raamatukogu andmebaasis on kõrvuti lühenditega RR, TLÜAR ka TalTechi hoidla. Me võiksime selle TalTechi sinna välismaale jätta.

Weplay —Tallinna äärelinnas kutsutakse lapsi inglise keeles mängima. Otsustasin järele pärida, kas ei võiks olla mänguasjade poel eestikeelne nimi. Näiteks "Mängime". Sain üsna oodatud vastuse.

"Tänan Teid ettepaneku eest.

WePlay nimeline kaubamärk sai registreeritud inglise keelsena kuna

ettevõttel on plaanis selle kaubamärgiga sisenenda ka välisturgudele."

Aga palun minge välisturgudele. Ja mingu teil hästi, tõesti.

Juba maast madalast lastele inglise keelt peale suruda on suisa kurjast. Meie legendaarse Kalevi kommivabriku ja armastatud Nurri-šokolaadi veebilehel kasutatakse mängulises keskkonnas  selliseid teemaviiteid nagu likecat, weekend, friday, groove, badhairday jms.

Inglise keele hoogne pealetung meie sõnavaras on üle võlli minemas. 

Mõni näide: see mõte hakkas mind drive'ima, refresh'ima, friend'ima, rebrand'ing, see on fine või fake, värske presens laval, kirjanik osutus lapsepõlves olevat rebel, good job, ütleb eesti ema lapsele kiituseks.

Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi noored on näitlikustanud tuleviku võimaliku eesti keele, kus üks ingliskeelne sõna järgneb teisele.

Poska-kooli noored sellist segast keelt ei taha ja sellepärast algatasid nad kampaania "Omasõnad2019" üleskutsega kasutada ainult omi sõnu mitte võõraid. See kampaania võiks küll jätkuda.

Me oleme alati teistest keeltest võtnud sõnu vene, saksa, rootsi, läti, soome ja ka inglise keelest. Eesti keel ei ole mingi suletud sekti salakeel.  On normaalne, kui keel võtab omaks kultuurilaenud. Kui kultuuriruumi tuleb uus nähtus, siis sellega koos võib tulla ka keeleruumi uus sõna selle jaoks. Teine asi on, kui kasutame võõrkeelseid sõnu ja väljendeid olukorras, kus selleks  vajadust pole. Pitsale jäägu tõesti ikka nimeks pitsa, aga pitsa slice pitsa viilu asemel – see ei lähe mitte (elust enesest).

Võõrapärased sõnad ja nimed paistvad silma, aga on paraku alles jäämäe tipp.  Pärast taasiseseisvumist tõusis plahvatuslik motivatsioon inglise keelt õppida. Sellest ajast alates on inglise keele mõjutused olnud nii vilkad, et tänapäevaks on välja kujunenud keel, mida Tallinna Ülikooli keeleõpetaja Tuuli Oder nimetab estinglish'iks. Tuuli Oder on aastakümneid jälginud inglise keele mõju eesti keele arengule ja sellest ka "Keelesaates" rääkinud.

Tuuli Odra hinnangul kujunes 10-12 aastaga välja eesti-inglise segakeel estinglish, milles lisaks sõnavara vahetumisele on inglise keel hakanud mõjutama meie keele lauseehitust, on hakanud mõjutama sõnajärge, grammatiliste seoste moodustamist, abisõnade kasutamist jms. 

Mõned näited ajakirjandusest:

evakueeriti lennuk (tegelikult muidugi reisijad lennuki pardalt);

lasteaedades tehti algust mahetoiduga;

ma ei suuda briti poliitikutele Brexiti eest andestada;

britid väljendasid rahulolematust Corbinisse.

Kui ka, ja ilmselt mitte, ei ole nende lausete väljaütlejad teadlikult inglise keelt jäljendanud, siis igatahes on see märk sellest, et eesti keele kõneleja keeletaju on kannatada saanud.

Kadaklus hiilib salamahti sügavamale: mõnikord me lihtsalt tõstame inglise keelest sõnad eesti keelde üle.  See on nagu sõnapesu – sõna võetakse lihtsalt üle ja seadustatakse eesti keelde. Obsession'ist saab obsessioon, ingliskeelsest mõjuisikust influencer saab influentser või subversive' ist subversiivne, mille tähendusi tuleb eestikeelse teksti lugejal otsida inglise-eesti sõnaraamatust või tõlkeprogrammidest. Need on võõrad sõnad, mitte võõrsõnad, millele on tähelepanu pööranud ka Riina Eentalu ühes "Keelesäutsus".

Mugav äraelamine, kas pole?

Eesti keel arvutites ja muudes masinates. Oleme õigustatult uhked meie teadlaste tööle ja sellele et meie keel on arvutis ja masinates. Aga kui meie ise eesti keelt selles uues ruumis ei kasuta? Külmkapp võib ju minuga eesti keeles tahta rääkida ja kohvimasin ka, aga nad ei hakka minuga rääkima eesti keeles, kui mina valin suhtlemiseks inglise keele.   

Meie kolmas kohalik keel – vene keel. "Palun räägi minuga eesti keeles!"

See on venelaste üleskutse eestlastele, mitte vastupidi. Viisakalt öeldes oleme keelevastutulelik rahvas, aga olgem ausad: sageli on kiirem, kergem ja mugavam minna üle vene keelele ehk nagu Tammsaare ütles: "kergema ja mugavama äraelamise küsimus". Iseseisvuspäeva - eelsel pidulikul kooliõpetajate üritusel Tallinnas rääkis tuntud eestlasest meelelelahutaja pool juttu vene keeles, alates teretuse tõlkmisest. Kui see pole kadaklus, siis mis see on? Vene rahvusest ürituse korraldaja rääkis ainult eesti keeles. 

Kampaania eestvedaja Natalja Kiitam kutsus "Keelesaates" üles: "Eestimaal olgu eesti keel lingua franca!"

Põhjusi ja ettekäändeid, miks me aeg-ajalt kadakateks muutume, on vist rohkem kui kahel käel sõrmi: valehäbist, eksiarvamustest, mugavusest, harimatusest, usaldamatusest, upsakusest, laiskusest, ükskõiksusest  ja millest kõigest veel.

Mida teha?

Ma ei kutsu üles malakate või kumminuiadega vehkima, aga lokku tuleks lüüa küll, et märgataks tarbetut võõrast meie ühises keelekasutuses ja selleks, et  kummutada eksiarvamus, et "eesti keeles ju ei saa". Saab küll ja palju saab eesti keeles ära öelda. Ja iga päevaga saab üha rohkemastest ja keerulisematest nähtustest eesti keeles rääkida.

Ja alustada tuleb endast ja küsida, mida mina saan teha. Kes kasutavad arvutis kirjutusprogramme? Kellel on need programmid eestikeelsed? Minul on. Nüüd. Jaanuarist alates. Tõesti, mõned oskussõnad on küll arusaamatud, aga veel arusaamatud oleksid nad minu jaoks inglise keeles. Ikka tuleb järele vaadata sõnaraamatust.

Jaan Tõnisson kirjutas 100 aastat tagasi Postimehes mõtteid, mis kehtivad ka eesti kirjakeele sajanda aasta tähistamise ajal:

"Meie tahame läbi katsuda kõik väärtused, mida pakuvad võõrad kulturid.
Meie omandame kultuuriväärtused, mis meie vaimu nõuetele vastavad ja meie hingele tarvilikud meie sisemise arenemise teel. Kuid meie ei anna seejuures võõra mõju all midagi käest, mis meile seesmiselt tarvilik. Meie ei võta ka midagi vastu, mis meile vähemalt meie ajalise hingeolu seisukohalt võõras ja tarbetu." 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: