Peegeldusi "Kaitsealast": Kogukondlikkuse uurimise instituut ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Kaitseala Autor/allikas: Pressimaterjalid

Teater. Muusika. Kino aprillinumbris räägivad Jan Teevet ja Oliver Issak Paide teatri "Kaitsealast" ja Kogukondlikkuse Uurimise Instituudist.

JAN TEEVET (Paide teatri avalavastuse "Kaitseala" lavastaja),

OLIVER ISSAK ("Kaitseala" lavastusdramaturg)

Kuna järgnev mõtisklus-arutelu tõukub suuresti Paide teatri lavastusest "Kaitseala", siis olgu sissejuhatava remargi korras mainitud, et lavastuse esimene proov toimus 2018. aasta 1. augustil, esietendus 21. novembril ja seni viimane etendus 2019. aasta 17. veebruaril.

Oliver Issak (O. I.): Kuigi teatri(kunsti) üle arutletakse siin-seal kuluaarides agaralt, kultuuriministeeriumi hämarates kabinettides lepitakse parajasti kokku teatri rahastamissüsteemi aluspõhimõtetes ja teatrikriitikatki ilmub järjepidevalt, on mulle siiski arusaamatu, miks Eesti teatritegijad-praktikud teatrist nii vähe avalikult kõnelevad. Praegune poliitiline kliima on küll mitmeid teatritegijaid elavdanud (ja jõudu neile selles võitluses!), kuid teatri rolli, võimaluste, tähenduse, väljavaadete ja olemuse üle aktiivset keskustelu ei toimu. Ja seda olukorras, kus eesti teatriteaduse grand (old) lady, tühistest spekulatsioonidest ja sõnadest hoiduvaim teatrivaatleja Luule Epner poetab vaikselt ühe intervjuu lõpus, et Eesti teatripilt on natuke kriisi poole kaldu.1

Eriti mõistetamatu on mulle teatritegijate vaikimine omaenda lavastuste osas. Loomulikult ei pea ma silmas autorite-lavastajate-tegijate selgitusi ja juhiseid, kuidas peaks midagi tõlgendama, või märkusi selle kohta, kuidas kriitikud-vaatajad on teost valesti mõistnud — see diskussioon leidis oma lõpu juba 1960-ndatel ühes Roland Barthes'i "Autori surmaga" —, vaid mõtteid lavastuse teemal laiemalt. Olen hämmeldusega kuulanud-lugenud teatriloo loengutes Milo Rau või Rimini Protokolli lavastusprojektidest, mille minimaalseks valmimisajaks on peaaegu alati märgitud kaks aastat. Minimaalseks! Sellisel juhul tõuseb fookusesse rohkem protsess, uurimistöö, teekond kui lõpp-produktina valmiv lavastus. Olulisemaks kui lavastus ise saavad lavastuses käsitletavad teemad.

Eesti teatris on selline suhtumine-tegutsemine peaaegu olematu. Vähe on neid, kes tegeleksid järjepidevalt ühe teemaga (teemaga, mis on spetsiifilisem kui "inimese hing" või "ruum"), veel vähem neid, kes suudaksid käsitletaval teemal ka teatriväliselt midagi öelda. Või tahaksid seda teha.

Kuna mul oli viimase poole aasta jooksul õnn ja rõõm liigitada ennast teatripraktikute kategooriasse, siis puudutab eelnev kriitika ka mind. Käesoleva arutelu võtsimegi Janiga ette, et oma põhimõtete ja üleskutsete vaimus tegutseda. Seega ärgu peetagu järgnevat enesekeskseks kelkimiseks, vaid üleskutseks arutelule ja kaasamõtlemisele ning avalikuks teetähiseks meie tulevase töö künnisel.

Jan Teevet (J. T.): Me võtame kirbule teatri ja teatritegijate funktsiooni või rolli ühiskonnas. See on aus ja õige küsimus, sest nagu sa, Oliver, mainisid, toimub kõik see tants, trall ja tagaajamine suuresti riiklikult paika pandud ja laiali jagatud raha eest, ühiskonnaliikmete ühisel, kuid umbisikulisel käendusel. Kui täidetakse riiklikku tellimust, milleks siis sellest enam kõnelda? Teater pakub toodet, mille turg varmalt vastu võtab. Toode aga ei eelda midagi muud kui tarbimist. Mõtlemine ja analüüs võivad moe pärast ju tarbimisahelas iluleda, aga reaalset vajadust nende järele pole. Teatripilet peab garanteerima kvaliteedi, peab garanteerima turvalise ja testitud liha, mis ei sisalda ei lai- ega paelussi ega ühtegi hirmuäratavat bakterit. Publik on rohkem tarbija kui partner. Mäletan teater NO99 plakateid pärast seda, kui neile anti Euroopa teatriauhind New Theatrical Realities: "Publik on pool teatrit!". See on ja oli aus ja ilus. Aga ehk sobiks Kristiine keskuse kõrvale ka "Tarbija on pool toodet!"?

Kõige suurem häda on ehk selles, et teater kummardab kolme isandat — ta on korraga osa kunstist, kultuurist ja meelelahutusest. Kultuuri juhib ajaloo, möödaniku piits. Meelelahutust kannustab vajadus meeldida. Aga kunst ei talu õieti kumbagi, ei kohustust olla meeldiv ja pakkuda naudingut ega nõuet suhestuda (rahvusliku) kultuuripärandiga.

"Kaitseala", millest siin enamasti kõneleme, ei ole kuidagi sellest patust puhas. Ta kummardab kõiki neid isandaid, aga ehk on see kirja pandud kõnelus samm kuhugi. Edasi või tagasi või kõrvale.

O. I.: Kui nüüd alustadagi "Kaitsealast", siis minule oli selles lavastuses kõige olulisem vorm ehk teatavad etenduskunstilised postmodernistlikud põhimõtted, milles alguses kokku leppisime: algteksti puudumine, teadlik otsus teksti mitte fikseerida, improvisatoorsus, keskse sõnumi puudumine või sellest hoidumine, selle tühistamine, pidev eneserefleksioon, vabadus, mäng. Ja mis kõige olulisem: püüd olla publikuga samal tasandil. See ei tähenda ainult neljanda seina lõhkumist. Olen nii mitmelgi korral kohanud teatris näitlejaid, kes mind teretavad, minuga suhestuvad ja suhtlevad-kõnetavad-kõnelevad, aga ma mõistan, et näitleja mängib. Ta mängib, et ta on minuga samal tasandil, et "teatrit (veel/nüüd) ei ole". Ja küsimus ei ole näitlejatehnikas, vaid põhimõttelises lähenemises, suhtumises, strateegias.

Kuidas teha nii, et etenduse alguses, kell 19.00, mil saali uksed suletakse, ei kohtuks mitte (rollis) näitleja ja (rollis) publik, vaid inimesed? Inimesed, kellest keegi on haldusjuht, keegi kultuurimaja direktor, keegi kohalik poemüüja, keegi õpetaja koos kahekümne varateismelisega, keegi teatrimaja valvur, keegi kohalik külahull, keegi tegus linnainimene, keegi kriitik ja keegi näitleja? Kuidas teha nii, et kõik need sada kakskümmend viis saalis olijat kohtuksid (esmalt) inimestena? Kuidas teha laval mitteteatrit? Kuidas teha lavast mitteteater?

"Kuid "Nafta!" tahtis samuti sellesse tsooni. Ta tahtis olla osa "tegelikkusena" tajutavast ruumist. Selle nimel tehti mitmeid samme. Ühel hetkel väljus näiteks Kristjan Sarv Mängust, jooksis teatrist minema ja sisenes Reaalsusesse. Muidugi oli ka see hetk lavastatud. Kaamera käigud olid kokku lepitud. Õigel hetkel astus lavamees Anton välja Eesti Panga nurga tagant ning sõitis Sarvele pasunasse. Lavakunstikoolis õpitud nõtkusega kukkus Sarv efektselt asfaldile. Tema nina alla tekkis kunstvere punane rõngas. Vahel õnnestus see hetk paremini, vahel halvemini. Vahel mõjus reaalsena, vahel mängituna."2

Ja ma usun, et alles ilma sellise kunstlikkuseta, ainult siis, kui mõlemad kõnelejad on "tegelikkusena tajutavas ruumis", on võimalik kahel inimesel tõeliselt kohtuda. Kui üks pool mängib või mängitseb — labaselt öeldes lihtsalt valetab — ei ole inimlik kontakt, kohtumine, kokkusaamine, mõistmine, märkamine, side võimalik. Vähemalt mitte inimlikul tasandil (ja see on ainus tasand, mis loeb).

Just tänapäeval (ja jäägu kogu see meie kaasaegne klišeelik fekalism siin üles lugemata) on (inimliku) kohtumise enese funktsioon ja olemus midagi palju enamat, sisukamat, tähenduslikumat kui puhtalt füüsilis-praktiline akt. Kohtumine. Ja kohalolu. Nii banaalselt, kui see ka ei kõla, on täpselt see kogu teatrikunsti (kande)pind; ilma selleta taandub kogu tegevus põhimõtteliselt filmiks või mõneks teiseks vahendatud multimeediumlikuks suhteks. Ilma kohaloluta. Ilma kohtumiseta. Võiks isegi öelda, et kui varem on kohalolu olnud teatris nii-öelda (varjatud) eelduseks, siis "Kaitseala" puhul esines püüd teha sellest eeldusest põhieesmärk — mitte läbi kohtumise midagi edastada/jutustada, vaid kohtudagi. Sest "Kaitseala" struktuuris-mudelis, nimetagem seda edaspidi isegi meetodiks, on kohtumine ise fookuses. Jah, "Kaitseala" jääbki ainult sellele vormi tasandile, ta ei arene edasi, ei taha midagi öelda, ei jõua üldiste sisuliste sõnumiteni, aga ta manifesteerib oma vormi. Ja see vorm, see meetod ongi "Kaitseala" suurim saavutus või võit. Meetod kohtumiseks. Täpsemalt meetod, mille abil korraldada struktureeritud, võrdsetel alustel toimuvaid kohtumisi teatri(kunsti) raamides. Kohtumisi etendajate ja publiku vahel. Kohtumisi, mis toimuvad võrdsetel alustel, võrdsetelt positsioonidelt, kus mõlemad kohtujad pakuvad midagi endast, olgu see siis oma kultuuri etteaste, tüvitekst, isiklik mõte-lugu või lihtsalt kohalolu, emotsioon, presence.

Eugenio Barba arendas 1970-ndatel välja oma kuulsa barter'i kontseptsiooni (ingl k "võrdne vahetus"), mille kaudu korraldati kohtumisi kahe kultuuri vahel. Barba trupp rändas kohta, mis oli neile võõras, kutsus seal kokku kohalikud ja etendas neile midagi oma repertuaarist või harjutusplaanist. Ja piletiraha maksmise asemel paluti kohalikel etendada midagi oma kultuurist. Neid kohtumisi vaadates (üksikud lõigud on siin-seal internetiavarustes nähtavad) vaimustab kõige rohkem nende elulisus. Inimesed naeravad, tantsivad, kuulavad ja on (või vähemalt näivad) õnnelikud. Kuid miks? Kas sellepärast, et nad saavad kogeda-teada midagi lääne kultuurist? Vaevalt. Oluline on kohtumine ise. Sest teater ongi kohtumine. Vahel liiga struktureeritud, liiga ette planeeritud, paika pandud ja määratletud, kuid alati (elus) kohtumine. Olgu siis teatrimajas, heinaküünis, vabaõhumuuseumis, lõkkeplatsil, rabas või maa-aluses kaevanduses, olgu kahe, nelja, saja, tuhande või kümne tuhande inimesega, kestku see kümme või sada kümme minutit — see on alati kohtumine. Kuid näib, et seda tõika kiputakse tihti unustama.

Loomulikult esitatakse teatris pidevalt komöödiaid ja draamasid, pakutakse võimalust nutta ja naerda, võimalust istuda ja vaadelda, võimalust kaasa mõelda või minema minna. Aga just sellises teatris, kus ei püüta mulle kui vaatajale aina midagi pakkuda, kus mind ei taandata üheks teenuse saajaks (kelle raha tuleb "välja teenida"), kus etendaja ei tea vahel ka ise, kuhu ta jõuab (ja kas ta üldse kuhugi jõuab), kus on alati õhus võimalus ebaõnnestumiseks, läbikukkumiseks, loobumiseks, väsimuseks — sellises teatris on paradoksaalselt palju enam ehedust, ausust, sisukust, tähendust, rõõmu. Sest sellises teatris tullakse kokku võrdsel alusel, tullakse kokku inimestena. Tullakse kokku, et kohtuda ja üksteisele midagi anda, midagi vahetada. "Kaitseala" ongi üks meetod, mis võimaldab kohtuda ja vahetada.

J. T.: Bioloogias kõneldakse parveteadvusest. Lõplikult selle olemasolu tõestatud ei ole, aga selle järgi on näiteks kalaparv võimsam organism kui hulk juhuslikult kokku sattunud üksikuid kalu. Parvel on "kõrgem teadvus" kui üksikutel kaladel. Niisamuti on mets midagi enamat kui lihtsalt üksikute puude summa. Teadlased on teinud katse, kus ühes akvaariumi nurgas anti kalaparvele elektrit — ebameeldiv šokk, hirmu- ja valukogemus. Parv õppis õige pea seda akvaariumi ohtlikku osa vältima. Mõne aja pärast vahetati pooled kalad välja — nüüd ei olnud viiskümmend protsenti kalaparve liikmetest negatiivset kogemust saanud. Ometi vältis parv jätkuvalt seda akvaariuminurka, mis nüüd ei kujutanud endast enam mingit reaalset ohtu. Lõpuks vahetasid teadlased uute vastu ka ülejäänud elektrišokki kogenud kalad, aga olukord jäi muutumatuks.

Ehk räägime kogukondlikkusest nii palju just seetõttu, et kardame seda kaotada või olemegi juba kaotanud. Ajas loomulikul moel kujunenud ja ühises reaalses ruumis elavaid inimkooslusi, kelle elud on põimunud nagu männiriisikate niidid ja männijuured palumetsa liivases mullas, on aina vähem. Samas on virtuaalne niidistik üha rohkem globaliseeruvas maailmas sedavõrd harali, et toitained (pateetiline küll, aga ma pean silmas inimlikku soojust, turva- ja kaastunnet, empaatiat) ei jõua kriisihetkedel pärale. Kogukondlikkuse kadumine ei ole aga miski, millega inimene ja inimkond võiks niisama lihtsalt ära harjuda. Kriis tekitab hirmu, põhjustab ebaadekvaatset käitumist. Bioloogia ja kalade juurde tagasi tulles — Vladislav Koržets kõneleb "Ööülikooli" loengus "Loodus meis ja meie looduses"3 sellest, kuidas üksik heeringas kalaparvest eraldatuna erutub, hakkab ülemäära kiiresti hingama, loobub söömisest ja sureb kahe kuni viieteistkümne päeva jooksul.

Kino ja televisiooni, virtuaalreaalsuse, sotsiaalmeedia, arvutimängude, podcast'ide ja muu kõrval tundub teater 21. sajandil olevat tohutus segaduses. Teater justkui ei mõista, kuhu ta peaks vaatama, mida ütlema — peegeldama või kirjeldama, kokku võtma või ennustama, vahest hoopis meelt lahutama ja pakkuma mälupildikesi vanast heast ajast enne Trumpi ja kliimasoojenemise paanikat. Ent ehk peitub just kirjeldatud kogukondlikkuse kadumises, inimeste kaugenemises üksteisest, teatri võimalus?

Jacques Rancière kõneleb nüüdiskunstist, mis püüab teavitada oma vaatajaid või kogejaid üha vähenevast inimestevahelisest suhtlusest ühiskonnas ja panna publikut sellele teadlikult reageerima. See on kunst, mis "ei taha enam vastata (vastanduda) kaupade ja märkide üleküllusele, vaid ühenduste puudumisele" ja "tahab seega luua mitte ainult objekte, vaid olukordi ja kohtumisi".4

Teater saab olla inimsuhete kaitseala, ruum tõeliseks kohtumiseks. Siiski, et muutuda kohtumispaigaks, ei ole teatril võimalik olla optimistlik ja loota, et jätkates astumist juba tuttaval rajal, tulevad inimesed ikka ja aina sinna inimlikku lähedust otsima. Aega ei ole ka pessimismiks, lootusetuks tõdemuseks, et virtuaalsed naeratused ja kõrvakiilud on ausa silmast silma suhtluse lõplikult kõrvale tõrjunud. Nii optimism kui pessimism oleksid vabandused paigalseisuks, vanaviisi jätkamiseks.

Seega sai "Kaitseala" ettevalmistamisel eesmärgiks aktiivse kohtumissituatsiooni loomine. Kusjuures ei ole oluline, kas see situatsioon oma teatrile omases paratamatus korduvuses on huvitav või mitte. Oluline on, et situatsioonis viibijad võiksid loodud tingimustes üksteisele tõeliselt huvitavaks muutuda.

O. I.: Kogukondlikkus ongi teine märksõna, mis on "Kaitseala" puhul (mulle) oluline. See on ka mingis mõttes "Kaitseala" vastus küsimusele, miks kokku tulla — et uurida kogukondlikkust. Mis see on? Kuidas see tekib? Kuidas seda tekitada? Kuidas tekitada ühes saja kahekümne viie inimesega teatrisaalis kolme tunni jooksul tunne-kogemus kogukondlikkusest? Sest võib tundide kaupa rääkida kunsti mõjust inimes(t)ele, ilma et sellel oleks inimes(t)ele mingisugustki mõju. Ja näib, et "Kaitseala" puhul (mille eesmärk oli rääkida kogukonnast) kadus ühel hetkel ära vajadus mainida laval midagi kogukonna kohta, kõnelda selle kujunemisest või näidata kogukondade tekkimise mehhaanikat. Sest pole ju üheski kogukonnas peateemaks kogukond ise, kogukondlikkus.

Kuna "Kaitseala" puhul sattusid lavale viis noort, äsja kooli lõpetanud näitlejat, kujuneski lõpuks nii, et väga palju räägiti teatrist, näitlemisest, kunstist. Ja mõnes mõttes on see ka üks "Kaitseala" puudusi, et kohtusid viis näitlejat ja sada kakskümmend viis publiku liiget, mitte sada kolmkümmend inimest. Kuid mingil abstraktsel, tunnetuslikul, nähtamatul metatasandil oli kogu asi siiski kogukondlikkusele väga lähedal. Kuigi me ei rääkinud kogukonnast otsesõnu, oli see ruumis kogu aeg jõuliselt olemas. Läbi kohtumis(t)e.

Kogukondlikkus. Me oleme ilmselt mõlemad algusest peale olnud arusaamisel, et see on üks märksõnu, mis võtab hästi kokku ühe tahu tänapäeva ühiskonnast. Sellest on laiemalt palju räägitud — kõik need kodanikualgatused, ümarlauad, mõttekojad, idufirmad, metsaülikoolid, arvamusfestivalid, Uus Maailm, Vabakund jne kätkevad enese mingis tahus kogukondlikkust. Ka kõige enam kära tekitanud probleemid on (paha)tihti seotud kogukondade ja kogukondlikku­sega: vaadakem kas või Kohtla-Järve kooli ümber toimuvat või meenutagem Emajõe barrikaade.

Ka teater on kogukondlikkusele väga lähedal, eeskätt läbi kohtumiste, mis on kogukondlikkuse üks aluseid. Aet Annist kirjeldab oma doktoritöös tabavalt, kuidas sotsialismijärgsetes keskuskülades on taasiseseisvumise järel vaid kümne kuni viieteistkümne aastaga kadunud peaaegu igasugune kogukondlikkus, sest (radikaalsete) ühiskondlike muutuste tuules on hakanud hääbuma inimeste omavaheline kontakt. Olgu selle põhjuseks siis häbi oma varalise seisukorra pärast või ühise töö(koha) puudumine, aga kui ei ole kohtumisi, kokkusaamisi, ei ole ka puhtformaalsest paberipealsest märkmest ("küla") mitte mingit kasu.

Teater asetseb justkui kogukonna tekkimise lävel. Kuigi teater ei suuda oma ajaliste piirangute tõttu kestvat kogukonda luua, on kogukonna tekkimise võimalus, kogukondlikkuse aktualiseerimine võimalik ainult teatris. Mitte üheski teises kunstivormis ei toimu nii fundamentaalseid kohtumisi inimeste vahel. See kogukonna tekkimise lävi on ühtlasi kõige produktiivsem, sisulisem, pinevam hetk. Juri Lotman kõneleb kultuuri plahvatushetkedest, mil on võimalikud kõik erinevad tulevikud. See on suurte kujutluste ja ärksate visioonide aeg. Nii seisavad ka inimesed igal õhtul teatrisaalis kõigi võimalike kogukondade lävepakul. Teatri võimuses on neid variante katsetada, uurida, ette näidata ja läbi proovida.

"Kuidas leida inimliku kooselu vorme, kui inimene on osutunud väetiks ja vägivaldseks? Võimalik, et neid vorme ei olegi, kuid enne, kui teater pole neid intensiivselt otsima hakanud, ei ole teatril ka õigust piirduda enesepõlgusega. Vastuseks ei saa kindlasti olla ka lihtsalt põhjendamatu lootmine ja harmoonilise elumudeli põlistamine olukorras, kus alandatud roomavad kurva massina mööda Tallinna, Londoni või Müncheni tänavaid.

Ja veel. Nüüdisteater peaks olema valmis, et need uute kooseluvormide otsingud kestavad kaks tuhat aastat."5

Uurida läbi kogukondlikkuse inimest, meie kaasaegset inimest, inimkooslusi. Küsida, kes on need, kes meie ümber elavad, kuidas ja miks nad seda just sel viisil teevad. Kes on need, kes meile tänaval vastu tulevad? Kuidas nad elavad? Kuidas nad koos toimivad? Kuidas me koos toimime? Või kas üldse enam toimimegi? Ja mis võiks kõiges selles olla kunstniku roll? Kunsti/teatri roll ühiskonnas? Kogukonnas? Need ei ole küsimused, mida saaks esitada vaid teatrikunsti kaitsvate müüride taga. Need on küsimused, mis vajavad ja ootavad vastuseid ka siin, "tegelikkusena tajutavas ruumis". Nüüd ehk rohkemgi kui kunagi varem.

Lõpetuseks. (Kujutagu lugeja nüüd ette, et Teevet ja Issak kõnelevad kooris): Meil on au ja rõõm Teater. Muusika. Kino veergudel välja hüüda, et maailma ja teatri hetkeolukorda ja lähemat tulevikku silmas pidades ning "Kaitseala" lavastusprotsessist tõukudes oleme otsustanud luua organisatsiooni, mis koondaks endasse nii "Kaitseala" eelkirjeldatud meetodi-mudeli kui ka laiema uurimistöö meie kaasaegse (teatri)kunsti ja kogukonna kohtumisvõimalustest, ennekõike aga kogukondlikkusest enesest.

Milo Rau Rahvusvahelise Poliitmõrva Instituudi (International Institute of Political Murder) eeskujul saab sellest platvorm tulevasteks lavastusprojektideks ja "Kaitseala" mudeli rakendamiseks kogukonnakeskustes üle Eesti, aga ka konverentside, seminaride ja muus vormis mõttevahetuste korraldamiseks, artiklite kirjutamiseks ja vahendamiseks. Ühesõnaga, kogukondlikkuse ja (teatri)kunsti kokkupuutepunktide otsimiseks. Nimetame selle platvormi, ruumi või organi (kuidas teile meeldib) Kogukondlikkuse Uurimise Instituudiks (KUI).

KUI on katse laiendada teatrikunsti tavapärase toimimise struktuure, siduda jõuliselt teatrit ja ühiskonda, jätkata lavastusprotsessides tekkinud mõtete ja küsimustega tegelemist ka väljaspool teatrimaja. Milo Rau ütleb oma Genti manifesti ("NTGent") esimeses punktis: "Ei piisa enam maailma portreteerimisest — seda tuleb muuta." Me nõustume Rauga ja liitume tema üleskutsega.

Praegu on see kõik alles visioon, idee, kujutlus, alge. Palju on veel teha, paljugi on veel lahtine. Ent kutsume kõiki (ja tõesti kõiki), keda eelkirjutatu vähegi kõnetas, ärgitas (või hoopis ärritas), innustas, tiivustas, kannustas meiega ühendust võtma, meiega oma mõtteid jagama.

Huige on huigatud, hääl ruumi lubatud, jääme kaja ootama.

Elagu Kogukondlikkuse Uurimise Instituut!

 

Viited:

1 Kirjanduspreemia võitja Luule Epner: teatripilt on praegu natuke kriisi poole kaldu. — ERRi kultuuriportaal, 14. III 2019 — https://kultuur.err.ee/915601/kirjanduspreemia-voitja-luule-epner-teatripilt-on-praegu-natuke-kriisi-poole-kaldu

2 Eero Epner. "The Rise and Fall of Estonia" kavaleht. — https://issuu.com/teaterno99/docs/no72_kava

Toimetaja: Rutt Ernits

Allikas: Teater. Muusika. Kino.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: