Reisikroonika: Paavo Järvi juhatab Eesti Festivaliorkestrit Jaapanis
Dirigent ja Eesti Festivaliorkestri kunstiline juht Paavo Järvi juhatab aprillikuu viimasel nädalal taas oma Eesti orkestrit: 25. aprillist kuni 30. aprillini antakse kuus sümfoonilise kavaga kontserti Jaapanis. Sellega debüteerib Eesti Festivaliorkester esmakordselt väljaspool Euroopat.
Kevadtormil osaleb Eestis võitlejaid 13 maalt, Eesti Festivaliorkestris mängib seekordsel reisil aga muusikuid kokku 23 riigist. Missugusena näeb kontserdireis välja lava poolt ja orkestri seest vaadatuna, sellest annab põgusalt teada orkestri I viiulite rühmas kaasa mängiv, praegu Bostonis elav viiuldaja Kirsti Kuusk.
Reisikroonika algus, 22. IV
Lennusõit Tallinn - Frankfurt möödus sujuvalt (Tallinnast väljusime 22. aprillil kell 13.50), ooteaeg Frankfurti lennujaamas kaks tunnikest, millest hea osa kulus ära terminali ühest otsast teise marssimiseks, aga tore oli ju jalgu liigutada, mõeldes ette 11- tunnisele istumisele järgmises, Jaapanisse suunduvas lennukis.
Ja siis lennukisse – oh milline suur "elukas", kuidas see küll jaksab üldse õhku tõusta! Aga jaksas! Ja lend läks... tagasi Eesti poole! Nii et kuus ja pool tundi pärast Tallinnast väljalendu olime tagasi koduses Eesti taevas, lennates üle Tartu kandist Peipsi järve poole.
Eesti pole veel maailmakaardile jõudnud, et saaks otse Tallinnast Tokyosse lennata, üks otselend vähemalt kord nädalas. Sõit saaks ju palju lühemaks. Eks ühel heal päeval saab see kindlasti võimalikuks. Ja Eesti Festivaliorkestri roll on selles kindlasti tähelepanuväärne – võib ette kujutada, missugune jaapanlaste voog hakkab Eesti poole tulema pärast meie kontserdireisi seal. Tšaikovski 5. sümfoonia, mis kodulaval meie orkestri 21. aprilli õhtul toimunud lahkumiskontserdil Estonias pani Eesti publiku (külmad, reserveeritud põhjamaalased) braavot hüüdma ja püsti hüppama, siis võib ju ette kujutada jaapanlaste reaktsiooni. Sest nemad on ju tuntud selle poolest, et neil on Tšaikovski suhtes eriline nõrkus. Muusikute seas Moskvas käis omal ajal ringi lõbus anekdoot Gennadi Roždestvenskist, kui too oma orkestriga Jaapanisse kontserdireisile minnes ütles, et "Tšaikovskit pole meil vaja harjutada, pisarad on garanteeritud igal juhul" ("Sljozõ i tak budut"!).
Eestimaale tagasijõudmise ajaks (nüüd ülal, lennukis) oli meile juba toit serveeritud, meeldiva üllatusena jaapani menüü ja mitte plastikust kahvlid-noad-lusikad, isegi turistiklassis. Hea toit, ainult dessert oli küll midagi muud kui "tangerine yogurt".
Meeleolu on kõigil hea. Mõned meist vaatavad filmi, mõni vestleb naabriga-kolleegiga, mõni magab, mina loen Joonas Sildre värsket graafilist romaani Arvo Pärdist (mis nüüd ka mulle Tallinnas kingiti). Edasi läheb lend üle Venemaa. Jah, "natuke" veel sõita päikesetõusumaale, nii umbes 7,5 tundi.
Maandusime Tokyo Haneda lennuväljale kell 6 Eesti aja järgi. Lennujaamas Tokyos kohtusime meie orkestri selle grupiga, kes lendas Tokyosse läbi Helsingi. Nemad olid meid juba umbes viis tundi oodanud!
Vastas olid meil turnee peakorraldajad, Japan Arts Corporationi esindajad ja sõit läks nelja bussiga Hamamatsu linna poole. Bussis ootasid meid söögipakid bento box'id.
Tee läks mööda Jaapani sümbolist Fuji mäest, mis oli pisut pilvede sees, aga mulje temast ikkagi saime. Hamamatsu hotelli oli neli tundi bussisõitu ja kohale jõudsime täpselt 24 tundi pärast Tallinnas Tallinki hotellist väljasõitu. Helsingi grupil läks ju sõit veel paar tundi pikemaks, nii et bussis oli kuulda väsinud muusikute sellist musta huumorit, et "nüüd võiks ju veel ühe viietunnise proovi ka ära teha otsa, näiteks mängida Tšaikovski 5-ndale lisaks veel sümfooniad nr. 4 ja nr. 6, ja miks mitte lõpetada Bruckneri ühe sümfooniaga..."
Autor: Kaupo Kikkas
Meie esimene kodu Jaapanis, Okura ACT City Hotel, on 45-korruseline pilvelõhkuja, ilmselt kõrgeim ehitis kogu linnas - nii paistab see olevat, kui ma oma 40. korrusel asuva toa aknast välja vaatan.
Rohkem pole nagu sellest päevast kirjutada, sest jäi ju lühikeseks, kuna kaotasime tervelt kuus tundi päikesetõusu maa poole sõitmisel.
Reisikroonika 24. IV
Täna oli esimene proov meie solisti Midoriga. Ta mängib huvitavalt ja musikaalselt. Tema Prokofjev oli sada korda fantaasiarikkam ja põnevam kui meie pühapäevasel solistil Tallinnas. Kõla kvaliteedi suhtes on veel raske midagi öelda, sest proovi tegime täna mitte kontserdisaalis, vaid keldris asuvas suures, mitte parima akustikaga proovisaalis. Paavo otsustab pärastlõunast proovi mitte teha, selle asemel pikendame hommikust poole tunni võrra.
Kahjuks keeras ilm ära ja proovi lõppedes sadas vihma, millele järgnes nii paks udu, et minna linna vaatamisväärsusi otsima polnud mingit mõtet. Mina kasutasin aega selleks, et hotellitoas pisut harjutada oma lugusid kammerkava jaoks Buenos Aireses maikuul.
Aga üks suur kamp eestlasi käis pärast proovi koos söömas, nagu teatas mulle Aet Ratassepp, pärast olid nad käinud veel ühes kaamerapoes, mis pidavat olema maailma suurim. Aet on ju minu kaaslane Entel-tenteli päevilt, ja töötab juba pikka aega Soome rahvusooperi orkestris. Nii Aedast õhtusöögikaaslast polnud ja läksin ise hotellis asuvasse sushi-baari sööma. Maksin kahe päeva päevarahad selle õhtusöögi eest (koht osutus väga kalliks), aga ma ei kahetse, sest sushi oli fantastiline.
Reisikroonika 25. IV
Täna on meie esimene kontsert Hamamatsu ACT City kontserdisaalis, mis asus samas hoonekompleksis kui hotell, kus ööbisime. Hamamatsu ACT City kõrghoone ja moodne 2336-kohaline suur saal on ehitatud 1994. aastal.
Suured kohvrid sõitsid ära juba kell 12 järgmisesse hotelli Nagoyas, kuhu sõidame pärast kontserdi lõppu. Proov toimus nüüd juba saalis, pärast seda saime aega ka linna peale minna ja süüa. Jõudsin ära käia Hamamatsu lossis, mille kivialus on pärit umbes 1590. aastast, loss ise aga rekonstrueeritud 2014. Lossi ümber oli ilus park. Ilm läks järsku väga kuumaks, lausa troopiliseks, oli enam kui 27 kraadi sooja. Üks Eesti viiuldajanna sai selle paari tunniga lausa päikesepõletuse, oli punane nagu vähk. Ega jaapanlased ise põhjuseta päikesevarjude all ei käi, päike on tugevam, kui me arvame.
Kuna õhtusööki polnud ette nähtud, pidi igaüks ise midagi bussisõidu ajaks kaasa ostma. Toidupoes käimine oli omaette lõbus kogemus, nii palju põnevaid asju müügis, millest sa tuhkagi aru ei saa, et mis see küll võiks olla. Aga proovida ju tahaks. Nii et tuli riskida. Üks ilmselt merevetikate salat, mille osas ma kahtlesin, aga lõpuks siiski ostsin, oli väga maitsev.
Kella 18-ks pidi suure saali lava tühi olema, sest inimesed lasti saali sisse ja laval toimus kontserdieelne programm, kus publik kohtus õhtu solisti, jaapanlannast viiulikuulsuse Midoriga. Midori esitas seal ka osa Mozarti duost viiulile ja vioolale. Vioolat mängis meie orkestrant, jaapanlanna Mari Adachi.
EFO kavas esimesel kontserdil:
Sibeliuse "Finlandia", Arvo Pärdi "Cantus Benjamin Britteni mälestuseks", Prokofjevi viiulikontsert ning pärast pausi Tšaikovski Sümfoonia nr 5. Midori mängis lisapalana Prelüüdi Bachi E-duur partiitast. Orkester mängis lisapaladena Sibeliuse "Valse triste" ja Alfvéni "Karjusetüdruku tantsu".
Midori Prokofjevi interpretatsioon on tõeliselt põnev ja fantaasiarikas – nii palju karaktereid, detaile, pole ühtegi nooti, mis midagi ei jutustaks, tähendaks. See oli üks huvitavamaid Prokofjevi D-duuri kontserdiesitusi, mida ma olen kuulnud.
Vastuvõtt oli väga hea, kuulati intensiivselt, tähelepanuga ja plaksutati entusiasmiga. Lavalt vaadeldes tundub Jaapani publik lõbusalt "homogeenne" - nagu oleksid nad kõik ühepikkused! Ja nad plaksutavad hästi-hästi kiiresti!
Pärast kontserti läheme bussidesse ja sõidame kohe Nagoya linna, kuhu jääme kaheks ööks.
Aet Ratassepp rääkis täna mulle dramaatilisest sündmusest meie itaallasest timpanimängijaga, kelle Jaapani viisas oli olnud üks number valesti ja teda ei tahetud Jaapanisse sisse lasta. Lõpuks ta siiski lasti maale, tänu Itaalia saatkonna sekkumisele ja kaasabile, aga viis tundi istus seal ja ootas. Vaat, mis võib juhtuda, ja mis meie oleksime teinud ilma timpanimängijata, kui teda poleks sisse lastud? Õnneks kõik lõppes hästi. Üks teine moment: hotelli saunas oli üks jaapanlanna küsinud Aet Ratassepalt, kas ta on Eesti Festivaliorkestrist? Aedale tundus see imelik, et ta niimoodi "ära tunti", tal polnud ju viiulit või midagi saunas kaasas. Aga ju see daam oli siis kursis, et Eesti orkester hotellis viibib. Ta ütles, et oli käinud Eestis paar aastat tagasi ja et Eesti oli nii ilus maa.
Reisikroonika 26. IV
Täna oli raske päev. Eilsest hilisest hotelli jõudmisest veel väsinud, sõitsime täna 2,5 tundi bussiga mereäärsesse Fukuisse, tegime seal 1,5 tundi proovi, siis sõime ja andsime kontserdi, ning pärast kontserti tagasi Nagoya hotelli, st veelkord 2,5 tundi bussisõitu.
Enne kontserti taas: publik kohtub Midoriga, kes seal ka mängib – 2. osa Sergei Prokofjevi Sonaadist kahele viiulile, koos Miina Järviga, ja ühe osa Mozarti duost sellesama vioolamängijaga, nagu eile. Ka Paavo Järviga tehti intervjuu, nüüd publiku ees laval.
Midori mängis sama lisapala, mis eile. Orkestri lisapaladeks olid Lepo Sumera Valss animafilmist "Kevadine kärbes" ning rootsi klassiku Hugo Alfvéni efektne ja särtsakas "Karjusetüdruku tants".
Kontsert läks hästi, vastuvõtt oli entusiastlik. Juba Sibeliuse "Finlandia" pälvis braavo-hüüded! Natuke oli tunda meie väsimust, eriti Prokofjevi mängimisel, aga Tšaikovski sümfooniaks võtsid kõik ennast kokku ja tulemus oli fantastiline. Saal plahvatas sümfoonia lõppedes ovatsioonidega ja "samurailiste" braavo-hüüetega (õigemini röögatustega). Kuulsime üllatusega, et see kena saal on meie kontserdipaikadest mahuliselt kõige väiksem. Ühes ülevaates teatatakse, et Harmony Hall kuuluvat maailma 25 kauneima saali hulka.
Fukui kontserdimaja Harmony Hall (avatud septembris 1997, arhitekt Nikken Sekkei), kus suures saalis on 1456 kohta, on väga huvitav oma arhitektuurilt. Mis kõige toredam - ümberringi polnud näha midagi peale riisipõllulapikeste, mis vihmavee alla uppunud... mingi tramm ka sõitis seal kuskil tagaplaanil, aga üldiselt jäi mulje, et kontserdisaal oli ehitatud in the middle of nowhere. Ehk fotograaf tegi majast pilti. Ma oleksin ka ise teinud, aga ilm keeras nii ära, sadas vihma ja oli külm (kuulsime, et hommikul olnud isegi lumi maas). Meie kõik pärast eilset palavust sandaalides ja suveriietes.
Autor: Kaupo Kikkas
Reisikroonika 27. IV
Täna oli ikka kõigil palju parem enesetunne. Kuigi ka eile jõudsime oma hotelli hilja, saime hommikul välja magada. Tänase kontserdi mängisime Nagoyas kümnekorruselise Aichi Art Centeri kontserdisaalis, mis mahutab ligi 2500 kuulajat. See on väga suur ja hea akustikaga saal. Proov algas kell 14 Tüüri teose läbimängimisega ja siis teosed, mis täna kavas. Sibeliuse "Finlandia" puupillide koraaliga ei olnud Paavo rahul, midagi nagu puudus, hakkasime otsima seda õiget nüanssi ja tunnet. Paavo küsib: "Mis on need esimesed sõnad "Finlandias"? Tekst? Laulge mulle lihtsalt algust!", pöördudes kontrabassigrupi poole, kus kaks soomlast mängimas. Need maigutavad suud, "oi, ei mäleta täpselt, kuidas see nüüd oli...". Orkestril on naeru ja ohtralt lõbu. Siis üks Eesti viiuldaja, kes Soomes elab, aitab soomlased hädast välja, mäletab esimesi sõnu ja tõlgib nad ka inglise keelde. Mängime. Hoopis teine väljendusrikkus! Kõik on õnnelikud.
See on üks Paavo omapära ja suur kvaliteet, et ta ka uue saali n-ö akustikaproove ei kasuta mitte lihtsalt lugude läbimängimiseks, vaid alati leiab mingi uue detaili, mingi ootamatu vaatenurga... alati saab ju veel paremini ja teistmoodi sama muusikat teha!
Tänaõhtune "Finlandia" oli tõesti parim! Üldse, väga hea kontsert. Õigemini: jälle väga hea kontsert. Saalis praktiliselt mitte ühtegi vaba kohta. Vastuvõtt väga entusiastlik. Midori lisapalaks oli täna Bachi "Sarabande" Partitast d-moll sooloviiulile. Orkestri lisapalaks taaskord Sibeliuse "Valse triste".
Pooled kontsertidest, kolm kava, on antud.
Ja siis läksime kohutava kiirusega riideid vahetama, bussidesse ja rongijaama, et jõuda Nagoya-Osaka rongile. See oli päris lõbus elamus, sest meid oli ette hoiatatud, et rong seisab ainult ühe minuti, nii et me peame kõik rongile peale saama, rohkem kui 80-liikmeline orkester ja veel instrumentidega. Aga paistab, et keegi maha ei jäänud. Nii oleme teel Osaka poole, kus pühapäeval on meil lõunane kontsert kell 14.
Toimetaja: Kerttu Kaldoja