Reisikroonika 2. osa: Paavo Järvi juhatab Eesti Festivaliorkestrit Jaapanis
Viiuldaja Kirsti Kuusk jätkab Jaapanis tuuritava Eesti festivaliorkestri reisikroonikat.
Reisikroonika 28. IV
Täna mängisime Osaka Festival Hallis. Lava taga seinal oli fotokroonika esinejatest aastast 1958, kes siin kõik pole mänginud, dirigeerinud! Igor Stravinski, Herbert von Karajan, Rostropovitš, Marta Argerich, Isaac Stern... kui nimetada vaid mõnesid neist. Muuseas, ka meie oma Paavo Järvi oli ilusti seal seina peal.
Suur vahva saal on neil, aga mängida on seal raske, sest ei kuule kolleege, pole kontakti, kõik on üksteisest nii kaugel. Kes proovi saalist kuulasid, nentisid, et puhkpillid kõlavad hästi välja, aga keelpillid ei ole piisavalt artikuleeritud, on nagu mingi üldine suma, et ei ole nagu päris täpselt koos jne. Harjumine selle akustikaga võttis aega. Eks väsimust oli ka tunda proovis: juba neljas kontserdipäev, ja viimasest kontserdist on selle proovi ajaks möödunud vaevalt 16 tundi.
Täna oli ka kava muutus: Pärt, Sibeliuse Viiulikontsert / Tüür, Sibeliuse 2. sümfoonia. Kontsert algas kell 15.
Pean rääkima Midori Sibeliusest. See on hämmastav, kuidas ta oskab maalida helipilte oma mänguga, kuidas ta hoiab kuulaja tähelepanu pinges iga sekundi, iga minuti. Need ei ole mitte noodid, vaid rohkem sõnad, üks muusikaline jutustus, kus sooloviiulil on loogiline osa orkestri helimaastikus, aga samas ikka juhtiv osa. Sealjuures võib ta mängustiil lava poolt vaadatuna tunduda miniatuurne, eriti ta poognatehnika, aga proovi ajal saalis istunud viiuldaja-kolleeg ütles, et ei mingil momendil polnud ohtu, et orkester ta üle mängiks, või et teda kuulda ei oleks. Ta täitis selle suure saali oma kõlaga. Ta teadis täpselt, mida ta tahab, ja kuidas seda teha. Erakordne küpsus ja musikaalsus. Suur elamus!
Mõlemad Eesti teosed, Pärt ja Tüür, võeti publiku poolt hästi vastu, aga õhtu tõmbenumber oli siiski Sibelius. Sümfoonia lõppedes juba tuttavaks saanud nn samurailikud vaimustusehüüded. Lisapaladena "Valse triste" ja Alfvén.
Pärast kontserti sama protseduur nagu eilegi: kiiresti-kiiresti riidesse, bussiga rongijaama ja edasi rongiga Hiroshimasse. Noh, kui eile oli rongilesaamise n-ä peaproov, siis täna oli rongile pealesaamise n-ö kontsert, ja see läks õnnelikult. Hiroshimasse jõudsime vägagi "inimlikul" kellaajal, kell 20. Hotell oli kohe jaama kõrval, nii võib öelda, et meil oli täna vaba õhtu.
Reisikroonika 29. IV
Jaapani-reisil on jäänud mängida veel kaks kontserti kokku kuuest. Täna mängisime Hiroshimas. Hiroshima oli natuke kurb ja vihmane, aga eriline tunne oli mängida selles linnas. Paljud meist käisid Peace Memoriali pargis, kes juba saabumispäeva hilisõhtul, kes järgmisel päeval, proovi ja kontserdi vahel. Memorial Place on püstitatud aatomipommi ohvrite mälestuseks. Seal on ka säilitatud hoone, mis asus 160m kaugusel aatomipommi lõhkemise epitsentrist. Mõtted läksid sellele, kui mängisime Pärdi "Cantust ...". See teos kõlas kuidagi eriliselt siin, nagu pühendus kõigile neile, kes kaotasid oma elu selles kohutavas kuritöös inimkonna vastu.
Tänane kava: "Finlandia", Pärt, Prokofjev, Tšaikovski. Saali akustika on võib-olla pisut terav ja torkiv, aga meil viiuligrupis mõnus kodune tunne, et oleme jälle koos, lähedal üksteisele. "Finlandia" läheb, nagu tavaliselt, "hurraa" peale. Prokofjevis juhtub pisiasju – solist üllatab tempodega, mis erinevad proovi omadest, võtab paar sekundit aega, et temaga kokku saada. Üldse mängib ta täna erakordselt vabalt. Kogumuljet see loomulikult ei riku, see on ju live- kontsert, ka mitte lindistus. Lisapalana esitab Midori täna 3. osa Bachi soolosonaadist nr. 3. Maagiline. Kuulates selle üksiku viiuli häält on tunne, nagu oleksime äkitselt üle kandunud Bachi aega ja tema kodukirikusse Leipzigis. Selles esituses võlub absoluutne lihtsus ja igavik. Aeg ei eksisteeri enam...
Kolleeg 2 .viiulirühmast ütles hiljem, et esimeses reas istuvatel jaapanlastel olid olnud pisarad silmas...
Õhtu teises osas on meie turnee viimane Tšaikovski viienda ettekanne. Tundub, et see üks päev vahel (eile), kus me seda sümfooniat ei mänginud, on andnud paraja puhkuse ja värskuse momendi: mängime, nagu mängiksime seda esimest korda. Ja missugune esitus sellest tuli! Paavo eksperimenteerib, ta teab, et täna võib teha orkestriga ükskõik mida – me oleme nagu "käsi kindas" ja reageerime igale tema mõttele ja soovile. Erakordselt loominguline Tšaikovski. Kas kõige parem meie neljast esitusest? Aga milleks üldse võrrelda, nad kõik olid parimad, ainult erinevad, igaüks isemoodi. Ei mingit rutiinset "nühkimist" ja "ära mängimist", see pole võimalik Paavoga dirigendipuldis.
Autor: Kaupo Kikkas
Publik on vaimustuses. Mängime lisapalana Sibeliuse "Valse triste". Ja siis veel "Karjusetüdruku" esimese kiire osa ja publik hakkab plaksutama nii entusiastlikult, et Paavo otsustab tol hetkel Alfvéniga lõpetada ja edasi mitte mängida. Orkester väljendab leigelt oma pettumust, aga nii jääbki. Publik plaksutab, kuni viimane orkestrant lahkub lavalt. Ja nad ootavad meid veel kontserdimaja ees, kui bussidega sealt ära sõidame, et meile lehvitada. Vaatamata tugevale vihmale. Nii südamlik!
Olemegi jälle teel, ees peaaegu neljatunnine rongisõit Tokyosse. Homme Grand Finale.
Reisikroonika 30. IV
Ja ongi käes viimane kontsert. Tokyo Suntory Hall on fantastiline. Minu jaoks on see kogu reisi parim saal. Meeldiv oli seal mängida, kõiki pillirühmasid kuuled hästi, näed hästi, mingi positiivne aura on selles saalis.
Autor: Kaupo Kikkas
Olime küll peaaegu kokkuvarisemise piiril, just füüsilises mõttes. Eelmisel õhtul jõudsime hotelli kell 23, pärast peaaegu neljatunnist rongireisi, hommikul väljasõit hotellist proovile juba kell 9.30, sest kontsert on päevane, kell 14. Kavas on Pärt, Sibeliuse viiulikontsert, teises pooles Tüür, Sibeliuse 2. sümfoonia. Kõik heliloojad põhjamaalased. EFO direktori Andres Siitani arvates oli see tervikuna meie parim kontsert. Ise ei oskagi enam öelda – suur ponnistus, annad endast kõik, ja kui läbi, siis on selline peaaegu tühjusetunne...
Aga ilus oli ta kindlasti, see viimane kontsert. Pärdi "Cantusel" on menu, Paavo tuleb tagasi teist korda kummardama. Sibeliuse kontsert Midoriga on väga hea, orkestri ja solisti koosmäng on täna hästi paigas. Elamuslik muusikaline jutustus! Ja Sibeliuse sümfoonia grandioosne finaal pani meie kontserditurneele ilusa punkti.
Pärast kontserti tulid kallistused laval, pildistamine, iga pillirühm tahtis grupipilti mälestuseks ja fotograaf Kaupol oli küllaga jooksmist ja tegemist. See küll pahandas pisut jaapanlastest lavatöölisi, kes tahtsid kiiresti lava korda seada, aga mis teha. Eraldi tahaksid ära märkida meie fantastilised puhkpillimängijad, kes on kõik ju ka solistid – missugune professionaalsus, vastupidavus, et igal päeval mängida sellisel kõrgel tasemel. Tõesti, müts maha nende ees!
Autor: Kaupo Kikkas
Üldse, meie orkestri unikaalsus seisneb selles, et siin pole ühtegi inimest, kes oleks laval vastu oma tahtmist: me mängime, sest me tahame mängida! Ei ühtegi n-ö statisti, kõik mängivad sajaprotsendiliselt. Sellisel orkestril on hoopis teine energia ja hoopis teine kõla. Lisapaladeks on ka viimasel õhtul Sumera ja Alfvén. Pärast kontserti toimus Eesti saatkonna organiseeritud vastuvõtt Arks Hill Cafe's, mis on kohe kontserdisaali kõrval. Eesti suursaadik kõneles, Paavo tänas orkestrit, kõiki korraldajaid ja rääkis sellest, miks see festivaliorkestri projekt talle nii tähtis on. See oli väga südamlik.
Autor: Kaupo Kikkas
Orkestris kaasamänginud jaapanlanna, vioolamängija Mari Adachi oli organiseerinud ka õhtuks järelpeo ühes kohvikus-baaris päris hotelli lähedal. Sinna mina kahjuks enam ei jaksanud minna. 1. mai on kojusõidu päev, ja me kohtume taas suvel festivalil Pärnus.
Toimetaja: Kerttu Kaldoja