Meelis Oidsalu: Vene Teater ei peaks kartma olla poliitiline

Meelis Oidsalu kõne Vene Teatri aastakonverentsil.
Mul on tegelikult ainult üks mõte või soovitus, mida Vene Teatrile Eestis tahaksin anda, aga ma jõuan selle juurde oma lühikese ettekande lõpus. Enne räägin lihtsalt ja muljetan isiklikust kogemusest ja kokkupuudetest eestivene teatriga. Olen kindel, et mõnigi mu märkus võib olla lahtisest uksest sisse murdmine. Aga ju siis need uksed on mu jaoks nii olulised, et ma eriti ei hooli originaalsusest.
Minu üks ägedamaid elamusi Vene Teatrist oli ühislavastus Tallinna Linnateatriga, "Teisest silmapilgust". Seal oli nii, et inimesi sõidutati tavalise liinibussiga kesklinnast Lasnamäele ja bussis rääkis vene näitleja oma elulugu ja kuidas ta end siin tunneb ja kuidas eestlasi näeb. See läks väga hinge, läinuks hinge ka siis, kui rääkija poleks olnud venelane, aga nii oli veel huvitavam, et rääkis just venelane. Aleksandr Žilenko on ta nimi. Inimene, kes oli siia äsja Peterburist kolinud, aga juba oskas eesti keelt. See võttis jalutuks kõik eestlased bussis.
Selle lavastuse probleem oli, et seal tutvustati venelasi-eestlasi liiga programmiliselt üksteisele. Mul tekkis tunne, et ma olen loomaaias karupuuri ees ja mulle öeldakse, et näe, vaata nüüd hoolega, kohe pistab venelane pea ukseavast välja. Ja siis ma vaatan, kuidas venelane tuleb ja käib seal puuris, nuhutab mu poole heasoovlikult ja läheb oma kambrisse tagasi. Ja mina lähen edasi jäätist ostma. Ma ei kirjelda oma kujutelma venelasest, vaid kujutelma sellest, kuidas eestivene teatraal ja Eesti teater omavahel ühenduvad. Ebaloomulikult, punnitatult, programmilise positiivsuse keeles.
Ma loodan, et kontaktid eestlaste ja venelaste kultuuri vahel ka teatris saavad üha loomulikumaks, et eestlase ja venelase kohtumised poleks sellised loomaaiaekskursioonid, vaid kahe vaba looma kohtumised jagatud kultuurimaastikul. Et me näeksime üksteist rohkem oma loomulikus elukeskkonnas. Ja et me ei kohtuks seal juhuslikult ja episoodiliselt, vaid meil oleks ka mingid ühised rajad, mida mööda seda kohalikku kultuurimaastikku ühiselt avastada ja avardada. Ma ei väida, et neid ühisradu juba pole tekkinud mõnes teises kunstivaldkonnas, aga ma näen, et neid võiks olla rohkem just nimelt teatris.
Ma arvan, et see oleks võimalik ainult siis, kui näeksime Vene Teatri tegijate osalusel lavastusi Eesti teatrites rohkem. Ma tahaks näha sellist dramaturgiat, mis räägiks näiteks vene-eesti segaperest või lihtsalt tänapäeva vene perest, aga see võiks olla lavale toodud Tallinna Linnateatris või Eesti Draamateatris ja seal räägitaks sundimatult ja läbisegi eesti ja vene keelt ja et lavastus oleks puhtalt eluline, et seal poleks mingit pingutatud poliitilist positiivsust. Draamateatris juba sellise lähenemisega katsetati hiljuti Ivan Võrõpajevi "Päikesetriipu" lavastades. Aga seda võiks olla rohkem.
Ja venelase toomine eesti teatri lavale ei peaks olema laadaetendus, et näe, me kodustasime venelase ja venelased on tegelikult taltsad. Natuke selline tunne oli mul vaadates lavastust "Väljaheitmine: ühe õuna lugu" Draamateatris, kus mulle tundus, et vene näitlejal, kes sai täiesti põhjendatult sooja vastuvõtu publikult ja minu jaoks vähem arusaadavatel põhjustel teatri aastaauhinna, lasti etendada sellist eestlase jaoks turvalist stereotüüpset nägemust eestivenelasest.
Kindlasti tasub jätkata eesti dramaturgia lavastamisega Vene Teatris. Võibolla ei olnud hiljuti Vene Teatris esietendunud "Eesti matus" kõige õnnestunum ja ehk on selles tõesti liigset vene publiku suunas asjatult põlve nõksutamist. Aga mulle meeldis, et vene publiku jaoks ebameeldiv teema (küüditamise üle naljaviskamine) Vene Teatris lavale toodi. Ja et eestlasi seal just nimelt venepärastati. See tekitas minu, eestlasest vaataja jaoks huvitava teraapilise võõrituse.
Seda, kuidas vene näitleja eesti inimest näeb ja kehastab, oli põnev vaadata. Juba see, millistesse riietesse eestlased olid riietatud lavastuses. Eestlane ei paneks elu sees endale selliseid riideid selga. Aga just sellist nö ümberriietamist on eestlasele vaja, et ta oskaks end näha ka kõrvalt. Ma julgen öelda, et eestlane ei oska ennast täna hästi kõrvalt vaadata. Vene Teatril on suurepärane võimalus panna eestlane end kõrvalt vaatama. Ja see ei pea üldsegi olema poliitiliselt korrektne kõrvalpilk.
Kõrvalpilk ei peaks tekkima ainult eesti dramaturgia programmilise venepärastamise teel, aga see võiks tekkida algupärase eestivene dramaturgia kaudu. Tunnen igatsust kohaliku venelase kirjutatud algupärase näitekirjanduse järele. Meil on silmapaistvaid eestivene ja baltivene kirjanikke, aga oleks tore, kui loodaks mingi lisarahastusega näidendikonkurss ja Vene Teater võtaks kohustuse näiteks üle aasta tuua kohaliku venekeelse inimese kirjutatud näidendi lavale. Ma saan aru, et pelgalt Eesti kohta oleks kirjutajate hulk liiga väike, aga miks mitte teha seda koostöös Lätiga, kus on ju veel arvukam vene kogukond?
Algupärasest baltivene dramaturgiast oleks rõõmu kõigil rahvusgruppidel. Ja siin ei tohiks karta minna ka poliitiliseks. Mu üks ja peamine mõte ja soovitus ongi, et Vene teater, ärge kartke minna poliitiliseks oma lavastustega. Ärge olge poliitkorrektsed. Eesti on demokraatlik riik ja siin on täiesti vastuvõetav olla teatrilaval poliitiliselt ebakorrektne, tingimatult, ohtlikult aus. Ärge arvake, et eestivene kogukonnal pole eestlastele midagi õpetada, muuhulgas ka selle kohta, mida tähendab olla eurooplane. Olge julged, olge avatud, olge kriitilised, andke ka Vene teatri lavastuste kaudu eestlastele tagasisidet selle kohta, kuidas siin maal on elada vene inimesel, isegi kui see kriitika on ebameeldiv.
See oligi kõik, mida ma oskan oma vähese kogemuse põhjal igatseda.
Aitäh ja palju edu, Vene Teater!
Toimetaja: Valner Valme