"Eesti filmi 100 aastat" autor Kristiina Davidjants: ootused Eesti filmile on normaliseerunud ({{commentsTotal}})

Eesti Filmi Päev, Kristiina Davidjantsi raamatu esitlus Filmimuuseumis
Eesti Filmi Päev, Kristiina Davidjantsi raamatu esitlus Filmimuuseumis Autor/allikas: Ken Mürk / ERR

EV100 raamatusarjas ilmus Kristiina Davidjantsi kirjutatud "Eesti filmi 100 aastat", mida võib pidada ka esimeseks laiapõhjalisemaks Eesti filmi ülevaateks. Intervjuus kinnitas autor, et tegemist ei ole kõikehõlmava Eesti filmiajaloo kokkuvõttega, vaid pigem teose, mis on mõeldud n-ö võhikule.

Küsin alustuseks kohe provotseerivalt: kirjutasid pea 200 lehekülge, et võtta kokku 100 aastat Eesti filmi. Kui aga peaksid tooma ühe märksõna või lause, mis kogu selle aja kokku võtaks – on see üldse võimalik?

Ega vist, lähim vastus oleks ilmselt "lõputu ponnistus".

Ja jätkan provokatsiooniga: öeldakse, et praegu on Eesti filmi kõige ilusamad ajad. Kas sa oled sellega nõus?

Ma arvan, et see vastab suures osas tõele küll, vähemalt publiku poolt vaadatuna, ja eks mingis mõttes ilmselt ka tegijate vaatenurgast. Eesti filmi esilinastusest on heas mõttes saanud tavaline asi, st ootused Eesti filmile on normaliseerunud. Ei ole enam seda painet, mis valitses mõnikümmend aastat tagasi, et igast vähesest aasta jooksul linastunud filmist oodati korraga nii rahva- ja kassafilmi kui ka festivalide menukit, arthouse´i avangardi ja soovitatavalt Oscari võitjat.

On loomulik, et erinevad publikusegmendid leiavad üles endale sobivad lood ja südamelähedaste loovisikute käekirjad ning nii see peabki olema. Iseasi muidugi, et selleks kõigeks on vaja mingit kvalitatiivset kriitilist massi, mille garantiiks on omakorda piisav rahastus.

Oled olnud filmindusega läbi ja lõhki seotud juba pikka aega. Kas raamatu koostamise ajal tuli sulle üldse midagi üllatusena? Mõni film, millest varem ei teadnud, või täiesti ootamatu fakt?

Midagi erakordselt üllatavat ma ei avastanud, küll aga kinnistusid mõned senised arusaamad, mille peale ehk enamasti igapäevaselt ei mõelda. Neist peamisena vast see, kui suur osa oli tegelikult professionaalsel stuudiol paljude filmide õnnestumise taga. Eesti filmiajaloos on olnud hiilgavaid esimesi filme, mis justkui kuulutaksid uute võimsate tegijate tulekut, kuid ometigi on nende filmitegijate edasine loometee – just alates üheksakümnendatest – olnud eeldatavast märksa kahvatum.

Filmi ei tee ainult režissöör, operaator või näitlejad. Selleks, et lugu ekraanil jookseks, on vaja määratut hulka kaadritaguseid jõude, kelle panust kõrvaline isik ehk hinnata ei oska, kuid kes summa-summarum panevadki tolle esialgse visiooni elama. Mõnes mõttes resoneerub minu vastus ehk praeguse Nolani filmi pudutava poleemikaga, et kodumaise filmitööstuse tööle rakendamiseks on meil vaja elementaarset käsitööoskust nii alal hoida kui ka omandada.

Raamatut lugedes jäi silma palju filme, mis on tegelikult nägemata. Riiulis on mul küll kogu Eesti Ekspressi filmiklassika sari ja mingid lüngad täidab ka ERRi arhiiv, aga suur osa filme on tegelikult kadunud, neid ei saagi kusagilt kätte. Oled sa nõus? Kuidas seda probleemi võiks lahendada?

Ega minagi oska välja pakkuda head vastust sinu küsimusele. Tean, et osa filme on võimalik Eesti Filmi Andmebaasi kodulehelt kas osta või vaadata, aga see on ka kõik. Teisalt ongi säärane küsimus raske, sest isegi nõukogude ajal olid meil erinevad tootjad, autoriõigused jne. Või mis, sellesama raamatu jaoks oli päris keeruline mõnede teoste fotosid saada, nii et mis me veel filmidest endist räägime...

Meil on Eestis hulk hinnatud režissööre, kelle nimi pole kellelegi võõras, alates Kaljo Kiisast ja Arvo Kruusemendist ning lõpetades Veiko Õunpuuga. Kas on mõni selline lavastaja, kes on sinu arvates põhjendamatult tähelepanuta jäänud?

Ei, ega vist. Mõned nimed on justkui ajas jäänud kahvatumaks kui teised, kuid enam-vähem kõik on pjedestaalil endale väärilise koha leidnud. Pigem on küsimus selles, kui palju üldse eesti filmist ja selle tegijatest teatakse.

Kuidas sa – täiesti subjektiivselt – hindaksid Eesti inimeste teadmisi kodumaisest filmist? Ma mäletan, et kui gümnaasiumis küsiti, kes on näinud "Viimset reliikviat", siis tõstis peale minu käe veel kaks inimest. Kas noored üldse peaksid neid filme vaatama?

Pakun huupi, et ega need teadmised väga suured ei ole ja miks nad peaksidki olema, kui kasvõi seesama raamat on esimene, kus on kaante vahele jõudnud midagigi Eesti filmiajaloo kokkuvõtte sarnast. Kust too noor huviline ikka selle info kuidagi süsteemselt kätte saab, et mida on tehtud ja mida võiks vaadata? Ühest küljest on mingist üldisemat laadi filmiharidusest koolidele räägitud nii kaua, kui mina ennast antud valdkonnas mäletan, aga suures osas sumbuvad kõik algatused ja projektid kuidagi iseendasse.

Muidugi väga suur asi on Filmimuuseumi rajamine Tallinnas Maarjamäele, kus juba lasteaiaealised lapsed endale tegevust leiavad. Eks maast madalast huvi kasvatamine ongi õige tee.

Kas noored peaksid üldse neid filme vaatama? Ei pea, aga võiksid, nii nagu on mingid raamatud, muusikapalad, lavastused, ilma milleta on võimalik oma elu päris mõnusalt ära elada, kuid mille kogemine avardab inimese maailmapilti ja lõppkokkuvõttes rikastab elu.

Viimased aastad on toonud Eesti filmi suure tendentsimuutuse, sest riiklikult rahastatud linateoste kõrval on üha rohkem ka nn sõltumatut, erarahadega tehtud kino. Kas sa arvad, et näiteks viie aasta pärast on see tendents veel valdavam?

 See on teine teema, mida mäletan justkui aegade algusest saati – kuidas tuua eraraha eesti filmitootmisesse. Loomulikult on rõõmustav, et nüüd lõpuks on see eraraha ka reaalselt eesti filmi voolanud, aga mul on väga keeruline ennustada, kuidas on lood viie aasta pärast. Eraraha on ka mitmesugust – kas me räägime mõne ärimehest filmihuvilise lootusest investeering tagasi teenida, mis on väga riskantne, või lihtsalt metseenlusest või kinoketist, kes on saanud aru, et Eesti filmiga on võimalik kassat teha ning parem siis juba ise midagi toota ja hoida oma kinodes maksimaalselt kaua ekraanil, ilma et peaks sissetulekut tootjaga jagama.

Pika jutu lõpuks ma muidugi tervitan igasugust lisarahastust, sest mida rohkem sünnib filme või Eesti publik neid vaatamas käib, seda parem meile kõigile. Nagu ma eespool ütlesin, igasuguseid vaatemänge peab olema ja kui ma ise ehk ei lähe kinno näiteks "Svingereid" või "Neljandat õde" vaatama, siis kui need filmid pakuvad rõõmu oma publikule ja süvendavad eesti inimese harjumust käia kinos, võidame pikas plaanis me kõik – no näiteks ka "Põrgu Jaani" tegijad.

Raamatus räägid üldiselt ikkagi Eesti filmi headest külgedest, aga kas on praegu midagi, mida võiks kodumaise filmile ette heita?

Keeruline öelda ja ma ei tahakski hetkel mingeid hinnanguid anda. Kui millestki rääkida, siis pigem sellest, kuidas publik neid filme näeks, ehk ma pean problemaatiliseks Eesti filmide levi, eriti seda, mis puudutab dokumentaalfilme. Aga see on juba ühe teise intervjuu teema...

Tegemist on esimese eestikeelse suurema kokkuvõttega Eesti filmist. Miks see nii on? Taasiseseisvunud Eestis on üldse piinlikult vähe ilmunud filmiteemalist kirjandust, või mulle vaid tundub nii?

Olgu kohe alguses öeldud, et kõnealust raamatut ei saa kuidagi pidada mingiks kõikehõlmavaks Eesti filmiajaloo kokkuvõtteks, sest sellele seadis piirid ette juba antud raamatusarja formaat koos tähemärkide arvuga. Ometigi on see tõesti seni ainus teos, kus on mingil moel ühtede kaante vahele koondunud seni paljud olulised tehtud filmid ja tegijad.

Minule teadaolevalt oli plaan erinevatel inimestel Eesti filmi ajalugu kirja panna juba nõukogude ajal ning hiljem on kirjutama hakkajaid veelgi olnud. Kõik nad on kahtlemata väga pädevad professionaalid, kuid see on valest otsast tulnud algatus. Autoril võivad olla parimad kavatsused, kuid materjal on mahukas ja teemasse n-ö uppumine absoluutselt garanteeritud. Taoline teos saab sündida väga konkreetse algatuse või tellimuse vahendusel, koos kõige selle juurde kuuluva organisatoorse poolega.

Küll aga on selge, et ilmselt ei ole meil institutsionaalsetel tasanditel filmi kui teema vastu olnud piisavat huvi, et taolise algatusega pihta hakata, rääkimata vajaminevate ressursside garanteerimisest.

Minul oli "Eesti filmi 100 aastat" väga huvitav lugeda, kulges nagu põnevik omade tõusude ja mõõnadega. Keda sa seda raamatut kirjutades ette kujutasid? Spetsialisti, võhikut, kedagi kolmandat?

"Eesti filmi 100 aastat" on kirjutatud ennekõike ikka n-ö võhikule ehk teisisõnu inimesele, kellel on juba olemas algne filmihuvi ja kes sooviks nüüd veidi juhatust selles metsas. Samas teeb mind väga rõõmsaks kui juba n-ö edasijõudnud raamatust midagi loetavat leiavad ning eks endalegi kulub aeg-ajalt mäluvärskendus ära.

Kas midagi jäi ka raamatust välja, mis nüüd pärast avaldamist kripeldab?

Kripeldavad kõik need filmid, tegijad ja teemad, mis siiski välja jäid. Dokumentaalfilmist on häbiväärselt vähe, sest see oli žanr, mis poolsurnud mängufilmi kõrvalt sajandivahetusel jõudsalt juured alla ajas.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: