Tarmo Soomere. Riik kui õiguse ja teaduse ühine hool
Eestis on kõik eeldused selleks, et meie paindliku, edumeelse ja eduka riigi nägu saaks ka läbi riigiõiguse prisma Eesti rahvusvahelise kuvandi osaks, kirjutab Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere Sirbis.
igusteadus Eestis, eelkõige Tartu ülikoolis, on teiste Eestis viljeldavate teadusharude seas väärikal kohal, olles jõudnud ka vastavate bibliomeetriliste edetabelite väärikate seltskonda. Jätkub nii publikatsioone kui ka kolleegide töödest viiteid neile. Teisisõnu, paljude meie õigusteadlaste mõtteid loetakse, peetakse huvitavaks ja väärtuslikuks ning kasutatakse.
Millegipärast pidas aga (eks)justiitsminister Reinsalu 2018. a vajalikuks riigiõigus distsipliinina teistest õigusteaduse harudest eraldi esile tõsta ja selle arendamiseks omaette sihtkapital luua.* Pealegi veel teaduste akadeemia juurde, millel riigiõigusega kuigi palju puutumust ei ole. Vaevalt et selle taga olid süvariigi agendid. Küllap ikka pragmaatilised argumendid ja vajadus edasi liikuda.
Küsimustele "miks?" ja "mis suunas minna?" vastuse otsimisel kasutab teaduste akadeemia sageli meie seast lahkunud kirjaniku ja mõtleja Nikolai Baturini mõtet: kui tahad teada, kuhu edasi minna, pead teadma, kus sa oled. Teadmisest, kus oled, võrsub sageli selge siht, mida mööda edasi minna.
Kallutatus faktipõhisuse ja kvaliteedikontrolli poole
Akadeemia on oma olemuselt teaduse kants ja sellisena olemuslikult ja vältimatult kallutatud faktipõhise mõtlemise poole. Teaduse kvintessents seisneb ju uute oluliste faktide teadasaamises ja nende edastamises teistele.
Teaduse põhiosas toimub praegu kommunikatsioon oma valdkonna spetsialistidegale publikatsioonide kaudu. Enamasti on selleks teadusartiklid ülemaailmse levikuga ajakirjades. Mõnes valdkonnass on tähtsal kohal monograafiad või (nt arvutiteaduses) väike arv tipptasemel konverentse.
Valdkonna spetsialistid (kui välja jätta rahvusteadused, nt eesti filoloogia jms) paiknevad lõviosas teistes keeleruumides. See tingib – pigem õnneks kui õnnetuseks – vajaduse oma mõtteid võõrkeeles väljendada. Vanasti ladina või saksa keeles, nüüd üha enam inglise keeles.
Teaduse orgaaniline osa on kvaliteedikontroll. See toimub käsikirjade eelretsenseerimise kaudu. Maailmateaduses peljatakse väga seda, et hea sõber või kiusakas naaber satub kvaliteeti kontrollima. Eesti kui väikese ühiskonna sellealaseid probleeme on analüüsinud akadeemik Tiina Randma-Liiv. Ühest küljest välditakse väikestes riikides üksteise kritiseerimist. Nagu olevat öelnud Bill Gates: ole kena nohikute vastu. Võib juhtuda, et kunagi on keegi nendest sinu tööandja. Või valija. Teisest küljest, kui aga kritiseerida saab karistamatult ja anonüümselt, siis tagajärgi näeme ajalehtede veebiportaalidest.
Seetõttu on väikeriikides sageli vältimatu (eriti kitsama laia kandepinnaga teadusharude puhul) korraldada kvaliteedikontroll teistmoodi. Teaduskogukonnas rakendatakse selleks rahvusvahelist eelretsenseerimist. Majandusterminiga ja moodsas eestiinglise keeles tähendab see, et kvaliteedikontrolliks vajatakse outsource'i (ee väljasttellimine) – viiakse omade seast välja või tellitakse järelevalve. Selles kontekstis on võõrkeeles kirjutamine märksa olulisem kui lihtsalt oma tulemuste esitlemine kogu maailmale. See on vahend, mitte eesmärk. Eesmärk on põhjalik kvaliteedikontroll. Ilma selleta ei saa üheski valdkonnas, kaasa arvatud riigiõigus, üldse rääkida teadusest või teaduspõhisest käsitlusviisist.
Uurimuste, analüüside ja mõttekäikude tõlkimine inglise keelde ei tähenda veel teadusmaastikule astumist. Selle äärealal varitsevad kümned puukkirjastused, publitseerimispetturid ja sajad rämpsajakirjad neid, kel soov endale kergesti ja kiiresti teadlase oreool tekitada.
Kvaliteedikontrolli mitte läbinud teadustulemused võivad, aga ei pruugi olla õiged. Nii nagu internetis. Põnevaid fakte on palju, aga pole teada, millised neist vastavad tõele. Kui aga pole kindlalt teada, et järeldused ja soovitused on hetkel maailmas olemasoleva parima teadmise valguses õiged, pole riigimehelik neid riigi toimimise alusena või juhtlõngadena kasutada.
Teisisõnu, vaid meie endi ringis formuleeritud ja rahvusvahelise (riigiõiguse) teadlaskonna poolt üle vaatamata ja kommenteerimata järeldused ja soovitused võivad, aga ei pruugi olla adekvaatsed.
Väärtuslik funktsionaalne lugemisoskus
Rahvusvahelise teadlaskonnaga publikatsioonide ja nende retsenseerimise kaudu suhtlemine on oluline veel ühes delikaatses aspektis. Need, kes on avaldanud juhtautorina või vastutava autorina vähemalt pool tosinat teadusartiklit soliidsetes rahvusvahelistes teadusajakirjades, hakkavad märkama, kui tohutult palju musta materjali publikatsioonidesse ei mahu. Kuidas tuleb välja visata kõik, mis ammu teada ja üldtuntud. Kui täpselt ja kompaktselt tuleb metoodikat ja materjali kirjeldada. Kui tugevasti tuleb mõttekäigud lihvida, täpsustada ja kokku suruda. Kui peenest filtrist peavad läbi mahtuma need järeldused, mida retsensendid ja toimetaja lõpuks kõlblikuks peavad. Selles mõttes, et need ühemõtteliselt järelduvad esitatud andmetest ja olemasolevatest teadmistest.
Üks pool on siin on oma mõtete kaugetele kolleegidele sõnastamise tehnoloogia õppimine. See on nagu jalgrattaga sõitmine. Ükskõik kui hea on kasutusjuhend, tuleb tasakaalu hoidmine endal ära õppida. Teisisõnu, paar artiklit avaldada, et end kord tõestada ja siis spetsialistina edasi tegeleda. Nii toimivad paljud. Selles ei ole midagi valesti. Iga õpitud oskus teeb tugevamaks.
Sellega ei tohiks leppida siis, kui tahetakse teadusele kasulik olla. Veel vähem siis, kui on soov või mõte rahvusvahelisest teadmiste varasalvest midagi olulist endale või oma riigile välja õngitseda. Üldiselt märkavad vaid need, kes ise palju sellesse varasalve kirjutanud, kui hästi on teiste publikatsioonides argumendid faktidega kaetud, kas autor on konservatiivne või provokatiivne ning kui usaldusväärsed või vintsked (moodsa sõnaga säilenõtked) on järeldused ja kas neid sobib kasutada ka meie riigis.
Teisisõnu, teadusartiklite kirjutamise suurim mõte on teiste kirjutatud artiklite lugemiseks funktsionaalse lugemisoskuse omandamine.
Reeglid ja erandid
Ühest küljest ei garanteeri isegi kilomeetripikkune rahvusvaheliste publikatsioonide nimistu, et keegi on tippteadlane või ekspert, kes teemat valdab. On küllalt erandlikke suurvaime, kes pole eales kirjutanud ühtki tõsiseltvõetavat rahvusvahelist publikatsiooni, aga on raudselt usaldatavad teadmiste ja kogemuste ilmasambad. Sellised on sageli riikide sünni katalüsaatorid, nende esmase arengu vedajad ja vardjad. Seetõttu on järelduste tegemine pelgalt bibliomeetria ja saientomeetria alusel libe tee, mida mööda akadeemia ei lähe. Riigiõiguse sihtkapital samuti mitte – vähemalt seni, kuni on akadeemiaga seotud.
Teisest küljest on kogemus lausa lõpmata arv kordi näidanud, et tõenäosus leida häid spetsialiste mis tahes teadusvaldkonnas, ka riigiõiguses, on tugevas korrelatsioonis nende spetsialistide rahvusvaheliste publikatsioonide nimistu pikkusega ja eriti sellega, kui palju nende artikleid kasutatakse. Seda viimast saab osaliselt mõõta tsiteerimise kaudu.
Siit on loogiline järeldada, et kuigi riigi rajamisel on sageli kandev roll erandlikel suurvaimudel, ei ole riigimehelik rajada riigi jätkusuutlikkust või riigi(õigusteaduse) tugevust eranditele.
Kus me oleme
Riigiõiguse vallas avaldatud rahvusvaheliste publikatsioonide analüüs ei paku kuigivõrd häid sõnumeid. Olen kuulnud kurtmisi, nagu diskrimineeriks (kuri)kuulus Web of Science (nüüd Clarivate Analytics) ehk "siisikeste" või "üks-üks" artiklite andmebaas humanitaarteadust. See pole tõsi. Kontrollimisel on sellised kurtmised seni alati osutunud viigileheks, olgu siis ülekoormuse maskeerimiseks või (harvemini) saamatuse või küündimatuse varjamiseks.
Õigusteaduse ajakirju on selles andmebaasis praegu kajastatud 150 ehk sama palju kui arvutitehnika omi (148). Tõsi, matemaatika omi on kaks rohkem, 310 ja maateadusi kajastab 190 ajakirja. Eks need on ka natuke suuremad ja laiemad valdkonnad. Laiema pildi tegelikkusest annab ehk teadmine, et 235st andmebaasis Clarivate Analytics kajastatud teadusvaldkonnast on vaid 28s rohkem ajakirju kui õigusteaduses. Teisisõnu, õigusteadus on selle andmebaasis peaaegu 10% enim kajastatud valdkonna piirimail. Pealegi mahuvad head artiklid ära ka naabervaldkondadele orienteeritud ajakirjadesse.
Eestis riigiõiguse vallas tegutsevad teadlased on kõiki neid sadade ajakirjade pakutud võimalusi kasutanud tagasihoidlikult. Võib isegi öelda, et avanev pilt ei meeldi üldse. Ligi 40 aasta vältel (1980–2019) kõnesolevas andmebaasis avaldatud Eesti aadressiga artikleid, milles esineb märksõna riigiõigus (otsisõnad constitution* ja law; tärn näitab, et sõna võib esineda mis tahes pikemas vormis) on selles nimistus kokku 13. Neist vaid üks on teiste teadlaste töödes arvestatavat kasutust leidnud. See on riigiteadlase Ringa Raudla artikkel riigi eelarve teooriast.
Võib-olla see ongi maailma või Euroopa standard? Nii väikeste artiklite arvu ja nii suure ajakirjade arvu taustal on see kahtlane. Võrdleksime mõne riigiga, mille teaduse kvantiteedile ja kvaliteedile (ning ka elustandardile) oleme harjunud ülalt alla vaatama. Näiteks Rumeenia. Seal tuleb vastuseks 173. Sportlased ütleksid selle kohta, et vahet mõõdetakse mitte stopperi, vaid kalendriga.
Kindlasti on riigiõiguse vallas publitseeritud ka väga häid teadusartikleid, milles kasutatud otsisõnu ei ole mainitud. Kindlasti on neid üsna palju saksakeelses teaduskirjanduses ja mujalgi. On mõistlik oletada, et selliste artiklite osakaal kõigis riigiõiguse alastes artiklites on enam-vähem sama neis riikides, mille teadusmaastik meie omale sarnaneb. Ka Rumeenias.
Siit tuleneb kriipiv resümee. Ükskõik, kui head, uudsed, adekvaatsed on Eestis riigiõiguse vallas tehtud tööd ja saadud järeldused, ei ole selge, kas need on läbinud rahvusvahelise kvaliteedikontrolli. Tegelikult on veel valusam, et neid ei ole arvestataval määral eksporditud teistele eeskujuks ja kasutamiseks.
Arvud näitavad valdavalt ühesuunalist teadmiste-ideede voogu ja minimaalset panustamist maailma riigiõigusteaduse varasalve – erinevalt Eesti teaduse lipulaevadest ja isegi erinevalt õigusteaduse mitmest muust harust.
Kõnesolev lünk näitab ka, et oleme vististi maha maganud ühe võimaluse Eesti kaubamärki rändrahnu asemel atraktiivsemalt ja teisi paremini kõnetavalt esitleda. Kuna pidime üles ehitama täiesti uue riigi, polnud vaja (ega me tohtinudki) üle võtta ühtki ajalooliselt kujunenud kohmakat struktuuri. Seetõttu oleme paljudes aspektides ajakohase ja paindliku riigi ülesehitamisel (sh e-riigi arendamisel) pioneeriks kogu maailmas. See kogemus on kindlasti väärt olla süstemaatiliselt ja professionaalselt mõtestatud. Vastav alusmaterjal on hoolega kogutud ja talletatud, nt põhiseaduse kommentaarid, aga süntees meie endi teadmiste varasalve täienduseks, järgmisele põlvkonnale sihiseadmiseks ning teistele eeskujuks ja rakendamiseks ootab veel tegemist.
Lapsekingadest parketile
Sõnastades olukorda veel kolmandat moodi ja kindlasti soovimata kellelegi näpuga näidata või kedagi solvata, on raske lahti saada tundest, et riigiõigus teadusena on Eestis astunud (või sattunud) lapsekingadesse. Vaja on palju hoolt, suurt pingutust ja rohkelt aega, et see teadusharu jõuaks täisikka – kohale ja seisundisse, mis adekvaatselt vastaks selle potentsiaalile Eesti riikluse arengus ja selle kaudu Eesti kui kaubamärgi esitlemise võimalustele.
Nende mõne kuu vältel, mis riigiõiguse sihtkapitali käivitamiseks on kulunud, olen ehmatavalt teravalt tõdenud, et üks suur takistus seisab sel teel ees. Selle on tekitanud erinevad väitlemise arhetüübid. Need, mida rakendatakse teadusmaastikul ja selles osas teaduse universumist, millega kursis olen, erinevad märgatavalt neist, mida kasutab osa õigusteaduse arendajatest, hoidjatest ja rakendajatest.
Akadeemilises arvamusvahetuses üldjuhul ei seata küsimust, kellel on õigus ja kellel mitte. Need ajad, mil teadus pakkus lõplikku tõde, on ammu minevikku vajunud. Teadus ei paku isegi enam lihtsalt tõde. Teadus pakub parimal moel organiseeritud ja hetkeseisuga maailma parimat tarkust. Seetõttu on mõjukad ajakirjad teinud publitseerimispoliitikas põhimõttelise muudatuse. Järjest enam loobutakse selle väljaselgitamisest, kas avaldamisele saadetud käsikirjas esitatud tulemused on kooskõlas selle valdkonna teaduse peavooluga. Kontrollitakse hoopis seda, kas tulemused on originaalsed ja olulised ning kas nende tõestus on korrektne.
Selline loogika erineb täielikult õigusteaduse mõnest rakendusvaldkonnast. Nii näiteks tuleb kohtuvaidluses või arbitraažiprotsessis üldjuhul otsustada, kellel on õigus. Sama lugu on seaduste tõlgendamisega. Paljudes õigusruumi ja avaliku ruumi aspektides viib eri tõlgenduste võimaldamine kaose või anarhiani. Protsessi võit või kaotus võib aga sõltuda ühest juuksekarvast. Seetõttu on igati mõistetav, miks võideldakse – mitte ainult võimu pärast, vaid ka (vande)kohtuniku veenmise nimel – viimase hingetõmbeni ja vahel isegi valitakse isegi demoniseerimise libe tee.
Teadusse ei sobi võistleva kohtuvaidluse tüüpi diskussioon. Pigem on selle koht (ka õigusteaduse arendamisel) ajaloo kolikambris. Erinevalt riigis kehtivatest seadustest ja isegi põhiseadusest ei saa loodusseadusi kehtestada või muuta hääletamise teel. Isegi siis mitte, kui vastav säte põhiseadusesse kirjutada. Kohtunikku, keda veenda, pole olemaski. Enamgi veel, suurt osa teaduslikke küsimusi ei saa põhimõtteliselt lahendada või otsustada must-valgel skaalal.
Teaduse orgaaniline osa on tõdemus, et erinevad (kuid piisavalt põhjendatud) arvamused ja järeldused on kogu aeg päevakorral. Nende esitajaid või pooldajaid ei peeta vastasteks (veel vähem opositsiooni esindajateks), vaid headeks kaasteelisteks, panustajateks teel maailma parema mõistmise poole. Isegi kui teaduse finantseerimise kitsikuses tuleb teha valusaid otsuseid selle kohta, kelle taotlus rahastatakse ja kelle oma mitte, ei tähenda eitav finantseerimisotsus ammu enam seda, et taotlus oli kehv. Veel vähem on selles vaenulikkust või sõnumit, nagu oleks ühel õigus ja teisel mitte.
Eestis on kõik eeldused selleks, et meie paindliku, edumeelse ja eduka riigi nägu saaks ka läbi riigiõiguse prisma meie rahvusvahelise kuvandi osaks. Selle ülesande lahendamist peab teaduste akadeemia riigiõiguse sihtkapitali üheks prioriteediks.
Riigiõiguse sihtkapitali teabepäeval 31. V 2019 peetud ettekande alusel.
* http://www.akadeemia.ee/et/tegevus/uudised/teated/20190513113731
20. detsembril 2018 allkirjastasid justiitsminister Urmas Reinsalu ja akadeemia president Tarmo Soomere koostöölepingu, millega ministeerium toetab riigiõiguse sihtkapitali moodustamist.
Sihtkapitali eesmärgiks on edendada riigiõiguse õpetamist ja teaduslikku uurimist. Lepingu ja sihtkapitali tegevuskava järgi toetab sihtkapital muu hulgas riigiõiguse õpiku koostamist ja väljaandmist. Selleks kuulutab sihtkapital välja konkursi eestikeelse riigiõiguse õpiku koostamiseks.
Riigieelarveline tegevustoetus sihtkapitalile on iga-aastaselt perioodil 2018–2021 300 000 eurot.
Sihtkapitali tegevust suunab nõukoda, mida juhib endine riigikohtu esimees dr Uno Lõhmus. Nõukotta kuuluvad õigusteadlane, akadeemik Lauri Mälksoo, Euroopa kohtu kohtujurist, endine riigikohtu esimees dr Priit Pikamäe, riigikohtunik, endine riigisekretär Heiki Loot, Tartu ringkonnakohtu halduskohtunik Madis Ernits, Euroopa Kohtu kohtunik Küllike Jürimäe, Tartu ülikooli õiguse ajaloo professor Marju Luts-Sootak, endine riigikohtu esimees ja endine Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik dr Rait Maruste, justiitsministeeriumi kantsler Tõnis Saar ja ex officioEesti teaduste akadeemia president.
Riigiõiguse sihtkapital annab võimaluse toetada mitte ainult kõrgetasemeliste teadusartiklite avaldamist ja rahvusvahelist teaduskoostööd, vaid ka nende vundamendiks olevate asjade tegemist, nagu riigiõiguse õpikute jt õppevahendite väljaandmist, riigiõiguse aastaraamatu väljaandmist, analüüside koostamist, loengute, diskussioonide, konverentside või teadustööde konkursside korraldamist.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Sirp