Arvustus. Moodymann ajab südamega oma asja edasi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Moodymann
Moodymann Autor/allikas: Spotify

Uus album
Moodymann
"Sinner" (KDJ)
8/10

Kenneth Dixon Jr., paremini tuntud oma artistinimega Moodymann, on unikaalne muusik ning teda peetakse omamoodi geeniuseks. Võiks isegi öelda, et ta on tõeline underground rüütel, kelle suurimaks panuseks tänapäevasesse house-muusikasse loetakse räpakalt laisa ja unistava elemendi sissetoomist. Erilise käekirjaga artist rajas 90ndatel sellele žanrile uue alastiili - sleazy house.

Milline mees ta igapäevaselt päriselus on, seda ei tea tegelikult keegi, sest avalikkuse tähelepanu ta väldib ning intervjuudega on nõus harva. Kindel on see, et tema karakter Moodymann on publiku ette astuv lavategelane. Tegemist on väga produktiivse, loomingulise ja järjekindla isikuga, kellel on pikk ja mahukas diskograafia. Praegune Moodymann ei ole enam see sama kes debüüdil "Silentintroduction" (1997), kus domineerisid sämplite baasil tehtud lihtsad ja kordavad tantsumuusikapalad. Moodymann on ajaga kohandunud ja oskuseid juurde õppinud, ta on stuudios kätte haaranud loomuliku kõlaga instrumendid ja lindistab järjest rohkem kõik muusika ise, nagu tegi ka tema suur eeskuju Prince (Moodymannil on Detroidis Prince'ile pühendatud majamuuseum). Kui vaja, aitavad teda stuudios välja kaaslinlastest muusikud ja mõttekaaslased nagu Amp Fiddler, Andrés või Norma Jean Bell.

Uus kauaoodatud album tehti avalikuks maikuus Moodymanni koduaias korraldatud grillipeol. Samal ajal toimus teisel pool linna Movement Electronic Music Festival. Uudis levis käest-kätte kulutulena ja mitmed fännid paisati mööda linna aja peale võistlusorienteerumist meenutavale tagaajamisele, sest plaat oli saadaval ainult üksikutes plaadipoodides. Vinüüliversioonil on viis lugu, mis vaevu annab täispika albumi mõõtu välja. Seejuures plaadi digitaalversiooniga saab kaasa boonusträkid ja kuulamise kogemus laieneb seitsmele loole. Selline liigutus on toonud tõsiusklikke fännide poolt kriitikat, aga mis teha, Moodymann on alati olnud veidi vembumees.

Kuigi Moodymanni saund on väga mitmekesine, on ta siiski eelkõige house. Aga mitte see tavapärane kraam, mida Youtube'i deep house kanalid mängivad, kus videotaustal poolpaljad bikiinibeibed poseerimas. Moodymann on house'i muutnud väga endanäoliseks, selles kajab läbi keskkond, kus ta igapäevaselt viibib. Detroidi linna ajalugu ja kultuur on talle väga oluline.

Muusikaliselt on teda kõige rohkem mõjutanud jazz, funk, soul, R&B, techno, disko ja eksperimentaalne elektroonika. Tema sulest tulnud helipilt on antikommertslik ja vastandub globaalses muusikaäris toimuvale. Moodymann ei allu kellelegi ning teeb seda, mida ise tahab. Selle tõestuseks on argument, et ta jättis enda valmispressitud 2018. aasta pealkirjata albumi avaldamata ning fännide agooniaks jagab seda ainult üksikutele valitud õnneseentele.

"Ma ei tee muusikat massidele tantsimiseks. Ma teen muusikat neile vähestele, kes tahavad kuulata," ütles Moodymann enda kõige esimeses intervjuus Gilles Petersonile. "Sinner" on album, mille järgi võib tantsida, aga palju mõnusam on seda lihtsalt kodus omaette rahulikult kuulata. Tantsupõrandale sobivad paremini Moodymanni varajased singlid.

Uuel kauamängival on juba tuttavad koostisosad - elektrilised klahvpillid, süntesaatorid, mahedad bassikäigud, poolvaikselt lausutud vokaalfraasid ja seda kõike kokku siduvad tükeldatud sämplid. Helidisainilt on kõik väga hästi paigas, võiks lausa öelda, et lihvitud täiuseni ning seda isegi rohkem kui kunagi varem. Siin pole mingeid kiireid stuudiojämme, vaid hoolikalt läbimõeldud kompositsioonid. Kärisev "I'll Provide", Lonnie Liston Smith'i jälgedes käiv jazzilik "Downtown" ja deep house tunnetusega "Deeper Shadow" on psühhedeelselt jahutava soul-muusika meistriklass. "I Got Werk" live-versioon näitab veelkord, et Moodymann on lummav, tema esitus hüpnotiseeriv ja kaasahaarav. Muusikat kuulates tekivad kujutelmad, kuidas ekstsentriline house'i ebajumalus stuudios lugusid kokku paneb, taustalauljaid juhendab ja pille näpib.

Album on üdini positiivne, ja isegi kui vahepeal kisub melanhoolseks, on tegemist mõnusa kurbusega. Arvestades, kuidas Moodymann 2019. jaanuaris Detroidi politsei poolt arusaamatuse tõttu arreteeriti ja relva ähvardusel politseiautosse eskorditi, oleks oodanud ka mõnda poliitilise sõnumiga vihast lugu, mida siiski ei leidu.

Temaatiliselt võiks albumit läbiv motiiv olla plaadi tiitliloo "Sinner" järgi eneseleidmine ja teiste arvamusest lahti laskmine. Selles loos pöördub Moodymann enda kuulajaskonna poole, kellega on tal alati olnud üle kivide ja kändude suhe: "ma arvasin, et sa oled üks nendest algajatest, aga ma ei teadnud, et sa olid hoopis üks nendest üksildastest tunnistajatest, kes istus enda üksildases pimedas toas kuulates Dillat, mõeldes kas nad mäletavad? Ja kui mitte, siis kuradile nendega". Need lausutud sõnad mõjuvad minusugusele introverdist muusikaarmastajale lausa lõikavalt sügavalt.

Albumit kuulates võib jõuda arusaamiseni, et Moodymann ei ole rajalt kõrvale astunud. Ta sammub muudkui edasi, ajades oma asja. Kui ma igatsen seda, et ta teeks lihtsaid tantsulugusid nagu karjääri alguspäevil, saab see tähendada ainult seda, et mina olen temast maha jäänud. Isegi kui ma ei nõustu iga kord tema uute muusikaliste rännakutega, olen õnnelik, et Moodymann ja tema looming olemas on.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: