Arvustus. D10S ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Asif Kapadia dokumentaalfilm
Asif Kapadia dokumentaalfilm "Diego Maradona" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film kinolevis
"Diego Maradona"
Režissöör Asif Kapadia
Helilooja Antonio Pinto
Osades Diego Armando Maradona, Claudia Villafañe, Diego Maradona jr jt.
Arvustus ilmus Sirbis.

Religiooni piirile ei olda tänapäeval ilmselt kusagil mujal nii lähedal kui popkultuuris ja spordis. Mõelgem kas või katkematuile palverännakuile Jim Morrissoni hauale, siltidele "Tsoi živ" ("Tsoi elab") slaavi kultuurisfääri linnades, ka täiesti ametlikult vormistatud püha John Coltrane'i Aafrika õigeusu kirikule või mitmeile Elvise-nimelistele kogudustele. Jalgpalli flirt religioossete sümbolite ja kujunditega on spordis ilmselt üks kirglikumaid ning jumalateks on eri aegadel saanud nii klubid, koondised kui ka mängijad, Pele ja Beckham, Zlatan ja Messi. Aga mitte ühegi jalgpalluri müüdile pole osaks saanud nii suurt ja kirglikku järgijaskonda kui Diego Maradona omale. See väike, kõigest 165 sentimeetrit pikkune geniaalne maag ja põrguline on olnud ühtaegu saatan kui jumal ning tema elu näitab ilmekalt religioosse ja spordisfääri vastuokslikku ning raskesti sõnastatavat olemust. Ometi need, kes teavad, need teavad ja need, kes ei tea, jõuavad mõistmisele ja tõele lähemale mõne muu vahendaja, näiteks filmi kaudu. Eriti kui see on hea film, nagu kõnealune režissöör Asif Kapadia eluloodraama Diego Maradonast.

Meie Diego, kes Sa oled maa peal!* 

Laias laastus saab religiooni ja jalgpalli seostele läheneda kahel viisil, samamoodi kui muudegi kultuuriväljade puhul rääkida religioonist jalgpallis või jalgpallist kui religioonist. Vahel need väljad ka kattuvad, nagu see on juhtunud katoliiklasest argentiinlase Diego Armando Maradona elus. Vaeses Villa Fiorita slummis kasvanud Maradona on öelnud, et "jalgpall on mu lunastus" ning "Jumal paneb mu hästi mängima. Sellepärast teengi alati väljakule astudes ristimärgi. Ma tunnen, et muidu ma reedan Ta".

Paradoksaalsel kombel on Maradona ise inimesena loonud nii suure müüdi, et temast on sadade tuhandete inimeste silmis saanud maapealne jumal. Tema järgijaskonda, kel on au koos oma Jumalaga maa peal koos elada ning kes kasutab tema sümbolina heebreakeelse tetragrammatoni YHWH eeskujul kombinatsiooni D10S (see on kokku pandud hispaaniakeelsest sõnast "Dios" 'Jumal' ning Maradona särginumbrist 10), on ligi pool miljonit (tagasihoidlikuma hinnangu järgi 200 000 inimest). 1998. aastal asutatud Iglesia Maradoniana't ehk Maradona kirikut võib pidada sünkretistlikuks katoliikluse haruks, mis on oma sümboolika, struktuuri, palved ja käsud laenanud peamiselt kristlusest. Nii on neil kasutusel meie Diego palve kui usutunnistus, sest jalgpall on religioon, igal religioonil on Jumal ning jalgpalli Jumala nimi on Diego Armando Maradona. Kaks suurimat püha on jõulud 30. X ehk Diego Maradona sünnipäev ning ülestõusmine 22. VI – 1986. aasta MMi veerandfinaali päev. Kümne käsu hulgas on näiteks "armasta jalgpalli üle kõige", "kinnita tingimusteta armastust Diego ja jalgpalli ilu vastu", "levita uudist Diego imetegudest üle kogu universumi", "austa templeid, kus ta on mänginud, ja tema pühasid särke" või "nimeta oma esmasündinu Diegoks". Kui ühel kiriku rajajal sündisid järjest tütred, sai probleem lahendatud nimedega Mara ja Dona.

Pühitsetud olgu Sinu vasak jalg. Sinu maagia sündigu. Tee oma väravad meeldejäävaks nii maa peal kui ka taevas. 

Paljud Maradona väravad on meeldejäävad, kuid 1986. aasta 22. juunil Mehhiko MMil veerandfinaalis Inglismaale teise poolaja alguses järjest löödud kaks väravat tegid tema müüdi kõigi teiste andekate pallivõlurite omast vägevamaks. Selle taga on Maradona nahaalne loov temperament koos vasaku käe ning jalaga. Isegi jalgpallikauged inimesed on ilmselt kuulnud "Jumala käest": Maradona ütles mängujärgsel pressikonverentsil oma ilmselgelt käega löödud värava kohta, et "see oli löödud natuke Maradona peaga ja natuke Jumala käega". Mõni minut pärast Jumala käega löödud väravat võttis Maradona aga oma mänguväljaku poolelt üksi ette terve Inglismaa meeskonna ja triblas tohutu kiirusega lenneldes ning ainult vasakut jalga palli puudutamiseks kasutades inglaste karistusalasse ning kõksas järgmise elegantse värava, mis on korduvalt hääletatud jalgpalliajaloo ilusaimaks.

Neil väravail on mitmel põhjusel argentiinlastele tohutu emotsionaalne tähendus. Esiteks peeti matš neli aastat pärast Suurbritanniale haledalt kaotatud Falklandi sõda. Teiseks sai nii Maradona isiku kaudu kehastuda religioosne sakraalsus, mis seostub paljudel argentiinlastel nagu teistelgi ladinaameeriklastel jalgpalliga: see pole lihtsalt mäng, vaid liim, mis hoiab koos riigi identiteeti, patriotismi, ühtekuuluvust ja lojaalsust, ning sellesse panustatakse märkimisväärne hulk emotsionaalset kapitali. Maradona suutis viia ka oma toona tugevalt alahinnatud koondise ihaldatud maailmameistritiitlini, mida uutel Maradonadel, sh Leo Messil pole õnnestunud teha. Müüt oli sellega kehtestunud ning edasine ootas ainult vormistamist. Tänapäevani kordavad Maradona kirikuga liitujad teatraalselt kiriku rüppe astudes ristimisteenistusel üle Inglismaa väravavahi Peter Shiltoni vasaku käega palli väravasse lükkamise rituaali, just nagu tegi nende pisike iidol 22. juunil 1986. aasta kuumal Mehhiko MMil.

Muide, kõik need triblamised, pallipuuted, kukkumised, põrked, muru ja väravavõrgu sahinad, postikolinad ning rusika- või jalalöökide matsud, mida filmis kuuleme, on salvestanud ja lihvinud Eesti filmihelivõlurid Matis Rei ja Ranno Tislar. Selline see filmi- ja dokumentaalse tõe vahekord juba kord on: rõhutatult subjektiivsed helid, mis originaalis hääletule visuaalsele arhiivimaterjalile juurde on kleebitud, pärinevad hoopis meie kodumaa muru­mätastelt.

Meie igapäevast maagiat anna meile täna … 

Argentina koondise kõrval on Maradona klubiliselt säravaimad mängud kodumaise Boca Juniorsi ja Hispaania gigandi FC Barcelona järel peetud aga hoopis vähem tuntud Lõuna-Itaalia klubis SSC Napoli, kus möödunud aastatele ongi kõnealuses dokumentaalis keskendutud. Film algab 5. juulil 1984 pöörase kihutamisega mööda Napoli tänavaid, taustaks tempokas retrohõnguline nu-disco hitt "Delorean Dynamite" Todd Terjelt. Maradonat võttis selles Camorra mõju all linnas vastu 85 000 inimest, kes tervitasid teda kui päästjat, kelle abil loodeti selliste rikaste Põhja-Itaalia klubide nagu Torino Juventus, AC Milan, Milano Inter, AS Roma ja Roma Lazio ülemvõimule vastu astuda. Kiiresti klubi kapteniks tõusnud Diego viiski SSC Napoli esimese lõunast pärit klubina aastal 1987 Itaalia kõrgliigas võiduni ning veel teistki korda 1990. aastal. Temast sai legend ja lunastaja, kes tõstis oma väljakul sooritatud maagiliste etteastetega sotsiaalsete probleemide käes vaevleva Lõuna-Itaalia eneseteadvust.

Kapadia näitab ilmekalt, kuidas üks inimene võib olla ühtaegu petis ja geenius, nautida kordaminekuid spordiväljakul ja kohaliku maffia kaitset, kingitusi ja pidusid ning kahjuks ka aina suuremas koguses tasuta kokaiini …

… ja anna andeks ajakirjanikele, nagu meiegi oleme andeks andnud Napoli maffiale. 

Kõik oligi alul ilus, nii sportlikult kui ka väljaspool seda: soe omaksvõtt, piiritu napollaste imetlus ja võidud jalgpalliväljakutel. Maradona looga saab aga selgeks, et kogu hiilgus saab kord otsa ja iga kulla sära tuhmub ega rõõmusta enam endistviisi. Teine võit pole kunagi sama magus kui esimene ja mesinädalatele võib järgneda talumatu emotsionaalne vangla. Samuti selgub, et tasuta lõunaid (selles loos pigem küll valgeid kokaiinitriipe) ei saa nautida lõputult. Maradona oli harjunud aastaid nädalavahetuse mängu järel Camorra organiseeritud kaunitaride saatel paar päeva pidutsema ja narkootikume tarvitama, et siis end taas uueks mänguks vormi ajada. Seejuures ei jäänud ta mitte kunagi dopingukontrollis vahele. Pärast 1990. aastal Itaalias peetud MMi, kus Maradona aitas Argentinal alistada koduväljakul mänginud Itaalia koondise, kaob Napoli kriitikast puutumata jäetud jumaluselt senine allilma kaitse. Ootamatult tulevad esimesed vahelejäämised ja süüdimõistmised nii dopinguküttide kui ka politsei poolt ning ründavad meediakajastused. Selle kõige krooniks aga 70 000 dollarit trahvi ning kuuekuuline võistluskeeld, mis oli toona pikim maailmas. Kuus aastat pärast maailma kalleima jalgpalluri ja kangelasena saabumist lahkub Maradona linnast üksi ja kiirelt kohvreid pakkides, sporditrofeede kõrval pagasina kaasas segased peresuhted, esimesed rahalised raskused ning jõuliselt süvenenud mõnuainete sõltuvus. Edasisest on otsustanud Kapadia filmis peaaegu vaikides mööda minna, pakkudes järgnevast ainult killukesi epiloogis, ning alustanud ja lõpetanud legendi filmiloo Napolis.

Ära jookse suluseisu … 

Režissöör Asif Kapadia on kujundanud traagilise saatusega üleelusuurustest iidolitest tehtud filmidega vaata et omanimelise kaubamärgi, loonud kolm ajatut eluloolist tõsieludraamat. 2010. aastal valmis radikaalse vormilise värskuse ja tempokusega üllatanud dokumentaal vormelilegend Ayrton Sennast1, viis aastat hiljem Amy Winehouse'i portreteering2 ja viimasena tänavusel Cannes'i festivalil linastunud Diego Maradona lugu. Maradona oli esimene, keda Kapadia sai ka intervjueerida, kuid tema kaubamärgile omaselt ei näe me nn rääkivaid päid, vaid ainult tiheda montaaži abil kokkulõigatud arhiivikaadreid, millele on peale sulatatud mitmed jutustajahääled.

Kõiki neid lugusid ühendab eri elualadele vaatamata vaieldamatult andeka ning keerulise elusaatusega keskne karismaatiline karakter, kes on olnud omadega mingil hetkel selges suluseisus. Kapadia näitab ilmekalt, et Maradona geeniuse suurim vaenlane on ta ise ehk tema pidutsemiskirg koos alkoholi- ja kokaiinilembusega. Lihtne, aga auahne slummipoiss ei suutnud päriselt harjuda meedia aina kasvava tähelepanuga ning stressi peitmiseks maffia käpiknukuna glamuursesse pidutsemisse sukeldumine oli tupiktee, kust eelmise sajandi jalgpalligeeniusel pole õnnestunud välja ujuda seniajani. Maradona õnnetu saatuse on kujundlikult ehk veel tundlikumalt kokku võtnud napollane Paolo Sorrentino oma filmis "Noorus"3, kus kepi najal kõndival ülekaalulisel jalgpallitähel on kanda mõneminutiline valusnukker sümbolroll nooruse, au ja kuulsuse kadumise, aga elukire allesjäämise dihhotoomia kehastajana.

… ja päästa meid Havelange käest.

Nagu ütleb otsekohese karmusega ka Kapadia film, pole kõik Napolile järgnenu Diego Maradona elus muud kui tühisus – ei juhtunud enam midagi head, jäänud on ainult müüt. Kahjuks mäletan ka mina liigagi selgelt üht ebaõnnestunud elustamiskatset 1994. aasta MMil, kui selgelt alavormis Maradona püüdis efedriini ergutaval mõjul endast kõike andes ikka veel Argentina koondist tiitlini viia. Näha sai küll ühte maradonalikult kaunist väravat alagrupiturniiril, kuid enam meenuvad tema hullumeelsusest kilavad agressiivsed silmad, kui tähistamis­joovastuses Maradona karjuvalt ebameeldiva vaatepildina otse kaamera­objektiivi suurde plaani jooksis. Paari päeva pärast jäigi ta taas dopingukontrollis vahele ning saadeti koju. See jäi ka tema viimaseks väravaks ja mänguks Argentina särgis.

Talle omase siirusega väidab Diego, et tal oli efedriini sisaldava kaalulangetava medikamendi tarvitamiseks FIFA-lt eriluba. FIFA, mida juhtis toona brasiillane João Havelange, ei ole loomulikult säärast kokkulepet kinnitanud. Havelange oli FIFA president aastatel 1974–1998. Teda on Maradona järgijatel kerge demoniseerida, sest just tema juhtimisel sai FIFAst maailma mõjuvõimsamaid ning rahaliselt edukamaid organisatsioone, kes dikteerib ja kaupleb oma vägeva tootega "globaalne jalgpall". Selle rahalõhnaline korruptiivne hõng on aga paljudele spordiromantikutele tugevalt vastukarva. 2012. aastal mõistetigi Havelange süüdi rohkem kui 41 miljoni dollari väärtuses tulu omastamises, kusjuures tegu oli nii raha kui ka muude kingitustega. Maradona uskujatele pole loomulikult mingi probleem silm kinni pigistada oma iidoli lugematute pahede, ropendamise ja kaklustesse sattumise ees – tema müüt on temast endast, tegelikkusest ja kõigist teistest suurem.

Diego. 

Film teeb selge vahe, et ühes inimeses on justkui kaks erinevat karakterit: Diego ja Maradona. Diego on heasüdamlik, hooliv, töökas, lahke, usin, ebakindel, aga tore poiss, keda tunnevad seesugusena talle kõige lähedasemad inimesed ning kes pidas juba 15 aastaselt üleval oma vanemaid ja seitset õde-venda. Maradona on aga väljamõeldud tegelane, võimukas, šarlatan, agressiivne ja ülbe maailmavalitseja, keda Diego kehastab avalikus ruumis ja jalgpalliväljakul. Siinkohal meenub irokeesi muinasjutt, kus vanaisa lapselapsele õpetussõnu jagab ja räägib loo kahest hundist, kes inimese sees elavad. Üks on hea ja teine paha ning võidab see, keda inimene ise toidab. Nii on ka selles filmis: on küll olemas hea ja õrn Diego, kuid peale jääb paremini toidetud Maradona.

Kokkuvõttes on see kurb lugu. Režissöör Kapadia on žongleerinud osavalt inimliku draama ja hagiograafia vahel, kinkinud usklikele uue nurga alt pühaku imetegusid võimendava eluloo ja uskmatutele üldmõistetava humaanse dokumentaali keerulise elusaatusega inimesest. Kui need, kelle südametes tuksub kuningale jalgpall, lähevad loodetavasti seda filmi vaatama niigi, siis jalgpalli leigelt suhtuvatele inimestele võiks seda filmi soovitada koos tsitaadiga Paolo Sorrentino tänukõnest, mille ta pidas Oscarite tseremoonial "Kohutava ilu"4 eest kuldmehikest saades. Ta lausus: "Aitäh minu inspiratsiooniallikatele: Federico Fellinile, Talking Headsile, Martin Scorsesele ja Diego Armando Maradonale." See seltskond kinnitab, et Maradona müüti ei õnnestu haritud ilmakodanikul ignoreerida. Kui tahta seda müüti ka mõista, siis võiks selleks valida filmi, mille on loonud režissöör Asif Kapadia.

*Arvustuses poolpaksus kirjas esitatud tekst on Iglesia Maradoniana meie Diego palve.

1 "Senna", Asif Kapadia, 2010.

2 "Amy", Asif Kapadia, 2015.

3 "Youth", Paolo Sorrentino, 2015.

4 "La grande bellezza", Paolo Sorrentino, 2013.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: