Janika Päll meenutas Marju Lepajõed eelkõige kui õpetajat, kellega loeti rooma autoreid ning kreeka-rooma patristikat. "Hiljem muidugi Marjust sai kolleeg, kuigi töötasime eri majades, tema teoloogide juures, siis tema vaim saatis meid alati. Tõlkides pean alati mõttes elavaid dialooge oma mõlema õpetajaga, kes kahjuks on nüüd lahkunud, Jaan Undi ja Marju Lepajõega," rääkis Päll. "Iga tõlkeprobleemi korral esitan endale küsimuse: aga mida tema teeks? Marju püüdis meid veenda kasutama tõlkides võimalikult palju eesti keelt ja kui laenata, siis kreeka keelest, aga mitte minna kergema vastupanu teed ladina tüvedega."

Päll rõhutas, et Lepajõe õpetustest jääb näiteks alles põhimõte, et filoloogia-alases töös ei tohi sõnakasutuses olla lodev, vaid tähtis on distsiplineeritus ja rangus. "See iseloomustas ka Marju esinemisi, kus iga sõna on olnud paigas," lausus Päll. "Laiemalt kandis Marju õpetus mõtet, et ilma klassikalise hariduseta jääksime me palju vaesemaks. See ei tähenda ainult ladina ja vanakreeka keelte uurimist, vaid ka keskendumist nendes keeltes kirjutatud tekstidele."

"Marju Lepajõe rõhutas hea seltskonna ja hea vestluse tähtsust elus ja ta oli ise suurepärane vestleja," rääkis Päll. Ta tõi näite. "Marju luges meiega kunagi kreeka patristika kursusel 14. sajandi Bütsantsi ametnike Demetrios Kydonese traktaati surma põlgamisest. Kydones ise oli maniakaal-depressiivses psühhoosis, sest teda ei antud ametnikukohustustest vabaks, ta ei saanud pühenduda intellektuaalsetele naudingutele, ning kui ta oli saadikuna Lääne-Euroopas, aidates kaasa kirikute uniooni loomisele, kaebas ta selle üle, et aega on nii vähe, et ei jõua vestelda õhtumaise kultuuri esindajatega."

Hea maitse kujuneb ka häid autoreid lugedes, head kunsti vaadates ja head muusikat kuulates, rõhutas Lepajõe juba vanade autorite tõekspidamistele tuginedes.

30. septembril peetakse rahvusvahelist tõlkijate päeva tõlkijate pühaku Hieronymuse mälestuseks. "Hieronymusest, ka Augustinusest peaks võtma eeskuju selles suhtes, et eemalduda lnnakärast ja tõlkida süvenenult, keskendudes ainult tekstile," ütles Päll. "Hieronymuselt pärineb ka küsimus, kas tõlkida sõna või mõtet ja Hieronymust tuuakse välja juba mõtte edastamise pooldajana: kuigi tal olid ka sõnad üsna täpselt edasi antud."

"Seda rõhutas ka Marju, et tõlkimisel võiks jääda teatud mõtteruum," märkis Päll. Kõike ei saa sõna-sõnalt tõlkida. Näiteks kreeka filosoofia üks olulisemaid mõisteid ousia tähendab nii "olemist", "olemust" kui "varandust". "Ja kui Platon samas tekstis kasutab seda sõna erinevalt, kuidas siis meie hingega on, kas meil on hingel mingi varandus?"

Klassikalised filosoofid õpetavad meid, kuidas harida oma hinge, kuidas leida üldist tõde või tarkust, teisest küljest, kuidas korraldada riiki, nii et kõigil oleks hea elada, rääkis Päll. "Aga me võime minna ka vanade poeetide juurde, kes laulavad lihtsast elust, sellest, kuidas talupojad peaks hakkama saama, ükskõik, kas võtame Hesiodose või Vergiliuse, ning näeme samu juhtnööre eluks, mis aitavad vältida tülisid ja sõdu. Arusaam iseendast ja iseenda kohast elust pärineb klassikalisest kultuurist."

Alati ei ole Pälli sõnul võimalik neid juhtnööre järgida, aga sel juhul aitab järelemõtlemine, et vältida ennatlikke tegusid.

Janika Pällil on lõpukorral tõlge Aristotelese "Retoorikast", mis on tänapäeva pidevates retoorikalahingutes äärmiselt aktuaalne teos. "Häda ongi selles, et Aristoteles küll ütleb siin alguses, et retoorikakunst ei tohiks sisaldada midagi peale loogilise argumentatsiooni ja siis kirjutab ta suurema osa sellest, kuidas puudutada kuulajate ehk otsustajate tundeid, arvestades nii pathos't kui ethos't ja kuidas presenteerida ennast võimalikult veenvana ja vastast näidata võimalikult halvas valguses. Seda oskavad poliitikud tõesti hästi (tänagi). Aga siit saab ka õpetust mitte ainult selle kohta, kuidas manipuleerida sõnaga, vaid ka mis on suhtluses oluline." Janika Päll paneks teost klassifitseerides linnukesed kindlasti sotsioloogia ja suhtekorralduse alajaotuste alla, sest juttu tuleb vihast ja muudest ülemäärastest afektidest.

"Üks tähtis afekt, millest peaks vabanema, on ka hirm," nentis Päll. "Seda õpetavad epikuurlased. Meie jaoks epikuurlus seostub hedonismi ja nautlemisega, aga kui me mõtleme Lucretiuse "Õpetusele asjade olemusest", siis see seisneb ka afektidest vabanemises, eriti surmahirmust vabanemises ning arusaamises, et elus ei pea kartma, kuna peale surma lahkub kehast hing, aatomid, mis meie keha moodustavad, lagunevad laiali ja sööstavad uutesse kooslustesse. Teine tee on keskenduda oma surematule hingele ja selle kaudu vabaneda kõigist välistest afektidest, mis meid seovad argimaailmaga."

Janika Pälli kultuurisoovitus: "Meil on olemas Platoni "Teosed I", kust me leiame "Phaidrose" ja "Phaidoni" Marju Lepajõe tõlkes, võtta kaasa ka Herakleitose tõlked eesti keelde, minna jõe äärde ja vaadata, kas see vesi, mis meie eest läbi voolab, on ikka alati üks, ning mõelda looduse harmooniale."