Arvustus. Olukorrast 1980ndate Khaniriigis ({{commentsTotal}})

Bat For Lashes
Bat For Lashes Autor/allikas: Bat For Lashes

Uus plaat
Bat for Lashes
"Lost Girls" (AWAL)
7/10

Ligi 15 aastat tagasi laulis Katie Melua, et Pekingis on üheksa miljonit jalgrattast ning väitis, et see on fakt. Selle peale ilmus rida artikleid Pekingi jalgaratastatusest. Puhkes isegi rida mikroskoopilise tähtsusega ajalehtede ja portaalide vaidluseid, kas neid ikka on just üheksa miljonit.

Briti lauljanna Bat for Lashes on oma universumis väiksem kübe kui jalgratas Pekingis, sest ta on üks inimene 24 miljonist, kelle tegelik nimi on Khan. See on Pakistanis ja Indias nii tavaline nimi, et kui "Trainspottingu" Begbie viskaks seal avalikus kohas õllekannu üle õla, saaks sellega korraga pihta umbes sama palju Khane kui on sellel arvustusel lugejaid.

Iga mälumängur teab, et kui küsitakse mõnda Pakistani päritolu inimest, tasub vastuseks pakkuda Khani. Aga Natasha Khan ei ole lihtsalt Khan, vaid ta on ühest kõige tuntumast Khanide suguvõsast, kus ühes harus on rida tuntud Bollywoodi näitlejaid ja teises trobikond squashimängijaid. Jahangir Khani kukutas squashi tipust alles järgmine Khan – Jansher.

Bat for Lashes sai tuntuks 2006. aasta debüütalbumiga "Fur and Gold" ning veel enam 2009. aastal järgnenud plaadiga "Two Suns", millelt pärineb tema kõige tuntum laul, magushapu ja omas vallas suurepärane süntpopiballaad "Daniel". Mõlema plaadi eest esitati Bat for Lashes Mercury preemiale, esimesel korral kaotas ta Klaxxonsile, teine kord artistile Speech Debelle, kes on vaid üks üsna pikas reas Mercury kummalistest valikutest. Ta sai kuulda ka palju kiitust ja võrdlusi näiteks Kate Bushiga, tema kristalne unelev hääl segunes elektropopi ja sündimeloodiatega, mis lahterdusid ebamäärasesse intelligentse popi sahtlisse, kuigi laulusõnad ei ole ehk tema kõige silmapaistvam pool.

Esimeste plaatide järel hakkas Bat for Lashes tegelema rohkem sellega, mida nimetatakse kontspetuaalplaatideks. Kuigi ka kolmas plaat "The Haunted Man" kompab sama teemaga – kehakuvandi ja seksuaalsusega seotud küsimustega – on neljanda ja viienda plaadiga astutud samm edasi. Neljas plaat "The Bride" on üles ehitatud loona, kuidas pulma sõitev peigmees hukkub liiklusõnnetuses ja igas järgmises palas räägitakse, mis edasi sai. See plaat kaotas Mercury preemia räppar Skeptale.

Kolmeaastase pausi järel tänavu septembris ilmunud "Lost Girls" on jällegi kontseptuaalne, sest lugusid ühendab fiktiivne tegelane Nikki Pink, tüdruk 1980. aastate fantaasiamaailmast, mille märksõnad on odavad õudukad ja ulmekad, teksad ja ruudusärgid ning teismeliseromantika. Kes on vaadanud sarja "Stranger Things", saab suuna üsna hästi kätte.

Plaadi parimad lood on rauge nostalgialaksuga "Kids in the Dark" ja "The Hunger". Edasisteski lugudes suudab Khan edasi anda üllatavaltki täpselt 1980ndate süntpopi vaibi, kust kostab läbi nii Moroderi, Madonnat, Kajagoogood, Baccarat ja mingit veidrat segu Kate Bushist ja Sandrast.

Aga sellel kõigel on üks tuntav suur puudus – algul naljakas ekskurss 1980. aastatesse hakkab iga järgmise looga üha rohkem väsitama, sest kõlab kohati liiga autentselt tüütult. Nii on "Lost Girls" terviku ja kunstiteosena parem kui kuulamiseks mõeldud plaadina, sest vähemasti mulle tunduvad Bat for Lashesi varasemad plaadid huvitavamad.

Kuna ta ei valinud esimese plaadi lõputu kordamise teed, vaid julgeb eksperimenteerida, siis ilmselt on kunagi põhjust taas seda plaati uurida.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: