Alustame kõige olulisemast: uus "Rambo" on arulage ja moraalitu rämps. Mingil kummalisel põhjusel eeldasin, et kui kõik kriitikud nii siin- kui sealpool lompi filmi tümaks peksavad, siis äkki on see ikkagi lõbus jaburdamine ja tasub vaatama minna. Kuigi arvasin, et pärast nii ühehäälset kriitikat olen kinosaalis üksi, siis üllataval kombel oli täitsa palju rahvast. Enamik küll üksikud mehed – olekski imelik eeldada, et naised tahavad näha 73-aastast Stallonet vägitegusid tegemas.

Hoiatan ka ette, et ma ei hoidu spoileritest. Aga samas pole vahet, sest "Rambo: viimane veri" on nii ebahuvitav, et sisu teadmine ei muuda seda kuidagimoodi paremaks ega halvemaks. Pigem ehk hoiab mõne inimese kinosse minemast, kes samamoodi ekslikult arvab, et ehk saab nalja. Khm.

Film annab oma moraalse sügavuse kätte juba avakaadrites. Elunäinud välimusega Sylvester Stallone aka John Rambo ratsutab maalilises rantšos oma hobusega ja elab tõelist nunnu-elu. Samas aga vermib ta maa-alustes tunnelites damaskuse terasest nugasid, et kasutütar saaks ümbrikuid avada (wtf?). Jah, tal on igaks kümneks juhuks tunnelite võrgustik, kus ta ka ise elab. Loogiline, eksole?

Kõik see võiks olla täiesti okei, kui filmitegijad võtaksid oma absurdset ja ebaloogilist lähenemist huumoriga. Kui see olekski jabur action-paroodia, aga oi ei, kaugel sellest. Režissöör Adrian Grunberg on ikka marutõsine tüüp, asi on naljast kaugel. Vaatajale ei näidata kordagi, et Rambo väärtustes oleks mingi konflikt, vaid temast peegeldub pühendumus, armastus ja maailma tasakaalupunkt.

Mida see tähendab? Noh, lühidalt öeldes röövivad Mehhiko kupeldajad kummalistel asjaoludel Rambo kasutütre. Selle peale läheb lahti kättemaks, kus vahendeid ei valita ja mättasse lüüakse iga mehhiklane, kes vähegi närvidele käib. Rambo võib, sest mehhiklased on pahad – film üritab maalida pilti, et iga mehhiklane on kas kupeldaja, narkomaan, petis või muul moel värdjas. Seega haamriga näkku, nuga kõrri, pea maha!

Ameerika kinokunstis pole haruldane, et mehhiklasi näidatakse tõbrastena, mis seal siis justkui ikka. Kahjuks on aga "Rambo: viimane veri" maailm nii tähendustevaene ja klaustrofoobne, mistõttu ei looda ka mingit avaramat pilti. Filmimaailm koosnebki põhimõtteliselt tõbrastest tulvil Mehhikost ja Rambo rantšost, mida saadavad vahel droonikaadrid Mehhiko-USA müürist. Kui siia oleks süstitud kümnekordne annus huumorit, võiks see olla midagi sarnast Robert Rodriqueze "Machetega", aga praegu on see pigem nagu Trumpi rahastatud hoiatusvideo. Kui lähed Mehhikosse, siis sõbranna röövib sind paljaks, pärast müüakse veel ka prostituudiks ning topitakse kõiksugu narkot täis.

Kui need moraaliküsimused kõrvale jätta, siis lonkab film ka igat võimalikku jalga sisulises ja tehnilises mõttes. Kuidas saab üldse nii ebahuvitavad pahalased välja mõelda? Kui meil on kamp Mehhiko kupeldajaid, kes elavad vägevates villades ja kelle jaoks naised on lihtsalt asjad, siis vaevalt on nad sellised jopskid, kes lasevad suvalisel Ameerika töllil lihtsalt oma bordelli ette sõita, kaks turvat haamriga surnuks lüüa ja naise ära röövida. No misasja? Sisupöörete huvides oleks võinud ju midagi paremat välja mõelda.

Siinkohal ei hakka mainima üldse seda, et kui Rambo lõpuks oma tütre päästis, siis otsustas ta sõita otse Ameerikasse. Tütar on suremas ja vaagub elu ning surma vahel, aga milleks ta arsti juurde viia? Viime ta kodurantšosse, maa-alustesse tunnelitesse, ehk siis n-ö true American spirit ravib ta terveks. Taaskord – oleks see kõik pila, paroodia ja loll huumor, võiks aru saada, aga film on läbi ja lõhki tõsine. Sylvester Stallone on kui käilakuju, kelle kehas ei liigu ükski muskel ning näos pole emotsioone. Ta on null-näitleja, lihtsalt vuugitäide, sama hästi võinuks tema asemel olla arvutiga genereeritud kriipsujuku. Suurt vahet poleks.

Ja siis tuleb finaal. "Üksinda kodus" Rambo moodi. Hambuni relvastatud mehhiklasi sajab uksest ja aknast sisse, aga Stallone on seadnud üles lõksud, kuhu kõik muidugi kohe sisse astuvad. Kes saab rehaga näkku, kes oraga pähe, kellel lastakse lihtsalt ajud välja. Nagu arvutimängu kõige lollimad vastased, jooksevadki kõik pahad otse lõksu. On näha, et filmitegijad sattusid oma "Üksinda kodus" kontseptsioonist nii vaimustusse, et lasid ühe rohkem ja rohkem mehhiklasi tunnelitesse. Kõik said muidugi surma, Rambo aga mitte.

Lõputiitrite ajal jookseb mõne minutiga läbi kogu Rambo-saaga. Näidatakse klipikesi esimesest filmist kuni viimaseni ning tekib küsimus: kas see ongi kõik? Kas Rambosid rohkem ei tehta? Jäi ju meie vägev kangelane siiski ellu, istus vaikselt oma väliste ja sisemiste haavadega kiiktoolis, õhtupäike rantšole paistmas. Mis temast edasi sai?

Oleks muidugi koomiline näha, kuidas näiteks 80-aastane Sylvester Stallone vanatoina kõik pahad maha notib, aga loodetavasti seda siiski ei juhtu. Ajad on muutunud ja nii lollidel action-filmidel pole meie kinomaastikule enam kohta. Ligi kahetunnise moraalitu jama jooksul olid mõned üksikud välgatused, kui võis arvata, et äkki tõesti ongi see kõik lihtsalt farss, aga ilmselt üritasin ma seda lihtsalt nii väga uskuda. Tegelikult süvendab film igal hetkel täiesti sobimatuid väärtuseid ning loob meie maailmast kallutatud ja küünilise pildi.

Jätke vaatamata või kui väga tahate näha, siis ärge vähemalt laske end sellest lollusest mõjutada. Treiler annab enamik säravamad hetked juba kätte, võite ka lihtsalt sellega piirduda: