Reportaaž. Monoliitsete helimaastike ürglooja Sunn O))) ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sunn O))) Vene teatris.
Sunn O))) Vene teatris. Autor/allikas: Tanel Tero

Esmaspäeval Vene teatris üles astunud eksperimentaal-metal'i ansambel Sunn O))) kattis saali oma monoliitsete helimaastikega, mis kiviga vastu pead küll ei andnud, aga panid traditsiooniliste live-kogemustega kehtestunud kogemusharjumused parajalt proovile.

Kui ma Vene teatri saali sissepääsu varjavate sügavsiniste ja raskete sametkardinate vahelt saali poen, on kontserdi soojendaja Caspar Brötzmann juba alustanud ja saalis liiga pime, et hakata otsima oma istekohta kuuendas reas. "Sa pead seda ise nägema," ütles mulle neljapäeval antud intervjuus Sunn O))) kitarrist Greg Anderson Brötzmanni muusika pika ülistuskõne lõpetuseks. Nüüd ma siis näen seda – punaselt kumava lava peal tammubki see saksa mees, pikk nagu bassikael, pill kaelas ning publikutasandilt mitte eriti kõrgemal ja nii lähedal et justkui otse omas elutoas.

Sunn O)))-le sarnaselt ei näi ka Brötzmann otseselt pidavat lugu ajalistest raamidest või ajaskaala ühest punktist teise liikumist, vähemalt nii tajun ma seda ise, kui olen istunud maha juhuslikule vabale toolile ühes saali viimastest ridadest. Ülevõimendatud bass, mida mees läbi oma Marshalli kitarrivõimude mängib, ei lase istuvast olemisest olenemata kordagi langeda mugavustsooni ja kui ei puuduta vaimu, siis puudutab läbi tooli füüsist igatahes. Peab tunnistama, et Andersoni jutu põhjal kujutasin ma Brötzmanni ette teisiti, veenvamalt.

Caspar Brötzmann Vene teatris. Autor/allikas: Tanel Tero

Bass oma peast kõrgemale ühe võimu peale toetatud, ludistab mees nüüd seljaga publiku poole olles agressiivselt mööda oma instrumendi pikka kaela. Eks ikka selleks, et pillist välja suruda veel enam ebamäärasemaid ja vihasemaid helisid, mis siis kõlaritest välja pahvatavate rõhulainetega ka päris tagareas istuvate inimeste nägusid põhjalikult muljuksid ja järgmisel hommikul ka veel tunda annaksid.

Pärast paarkümmend minutit kestnud bassikeelte litsumist ja rappimist saab kasutust ka seni justkui seal statiivil kasutuna seisev mikrofon, kuhu Brötzmann oma läbi paksu muda lohiseva ja davidgahanlikku tumedust kandva vokaaliga laulurida paiskama asub, seda saatmas raske käega, aga elegantselt hooletu pilliplõnnimine. Kuigi vokaalosa lisandumine joonistab senisele improvisatsioonilisele osale mingisugused vajalikud piirjooned, jääb see põhjalikumalt välja arendamata, sest sellega ta ka ülesaste otsad ka kokku tõmbab.

Caspar Brötzmann ja Sunn O))) Vene teatris. Autor/allikas: Tanel Tero

Vaikuse saabumise ja saalivalgustuse sammsammulise sissehajumisega toimub saalis justkui füüsiline loori alt vabanemine ja vaevukuuldav, aga siiski tajutav kergendusohete laine käib korra kogu saalist üle. Saalist toimub kõigist väljapääsudest pudenemine loogilisse kohta – all baari, kus inimesed kas möödaminnes alles saabuvatele sõpradele, WC- ja baarijärjekordades ning ka lihtsalt joviaalses meeleolus kampadesse kogunenult üksteisele Brötzmanni etteaste muljeid vahendada üritavad, mis aga jätab mitmed sõnadest puudu.

Baarijärjekord väikesse nurka pigistatud leti juurde vonksleb pikalt, aga paari mahhinatsiooniga õnnestub saada purk Eesti eriti lihtsat õlut, mis võiks maitseda paremini, kui ma ei peaks seda praegu niivõrd kiirelt alla kulistama. Just on saanud teadmiseks, et joogiga saali sisse ei saa, mis aga ei peluta end muusikakaugeks inimeseks nimetavat ja taskuid samu väikeseid õllepurke täis laduvat sõbrannat, kes kardab ennekõike Sunn O))) etteastel kiiresti ligihiilivat igavust.

Sunn O))) Vene teatris. Autor/allikas: Tanel Tero

Kellukeste helin kutsub rahvast nüüd leebelt, aga nõudlikult saali tagasi. Saalis tekib tõsine küsimus, kas ikka tasub istuda oma kohale keset kuuendat rida, näoga kurjakuulutavalt kõrguva kõlaritorni vastu, kust väljasaamine tuleks suurte sünnitusvaludega. Sõber, kes veel enne ütles, et ilmselt laseb ta end oma neljandas reas istudes täis, on julgelt nüüd oma kohal. Otsustan ise siiski mitte sama saatusega riskida ja kobin viimaste ridade juurde, lootusega püüda sealt mõni vabaks jääv istekoht.

Inimeste kohtadele tunglemist saadab hüpnotiseerivalt aeglane, aga mõnetist ärevust tekitav naisvokaaliga helitükk. Suitsumasinad on tuure üles võtmas ja nii pea, kui saalivalgustus hakkab taas hämarduma, pannakse needki täisvõimsusel huugama. Võimude ja kõlaritornide tagant kerkivad järjest majesteetlikud suitsusambad, mis oma suurte kämmaldega pahaaimamatult saalis istuvaid inimesi ahnelt alla kugistavad. Suitsumassiiv ei halasta ka helimehele ja katab temagi puldi heldelt tossuga, kes selle peale paar korda käega rehmab. Selleks hetkeks on heli- ja valguspuldist saali keskel saanud tagumiste ridade jaoks pea kaks viimast majakat, mis veel kinnitavad, et kogu selle suitsu sees pole põrand ja lagi üheks saanud.

Sunn O))) Vene teatris. Autor/allikas: Tanel Tero

Üks hetk vakatab ka naishääl ja peale tossu jääb saali täitma ootelolev vaikus ja seda lõhkuvad köhatused saali eri otstes. Vaikus venib tajutavast normist pikemaks, mis muudab iga hetkega reaalsemaks kartuse, et esimene pahvak valgus- ja helilaineid lastakse publikule eriti halastamatult peale. Esimesed droonised kitarrihelid sugenevad siiski tasa ja taustal, kuid pärast paariminutilist ülessoojendamist lõikab valgus ja muusika teravalt läbi saali tekkinud tossumägede ja sunnib pilgu sinna, kuhu on suitsu varjus kerkinud kolm kapuutsiga kogu.

Linnalegendid Sunn O))) tegid kontserdi eel oma töö, aga tegelikkus pole päris selline – süda ei ole paha ja kiviga pähesaanu tunnet ka ei ole. Laava kombel kulgevad ja monoliitsed helimaastikud võtavad küll füüsilise ruumi täielikult enda alla, kuid jätavad jaburalt palju vabadust oma mõtetesse süüvimiseks. Kõik peas saab ootamatult täiesti klaariks ja oma mõtte hääl peas muutub harjumatult valjuks, mitte ainult staatika ja dünaamika piirimail olevate helide, vaid ka liikuva visuaali puudumise pärast.

Sunn O))) Vene teatris. Autor/allikas: Tanel Tero

Kõik, mis praegu toimub, toimub mitmekordselt aeglustades, täpselt nagu kerkivad tossumassi seest aegluubis ürgloojate, Sunn O)))-meeste kitarripead, et siis sinna taas kaduda. Kõigest, mis pähe tuleb ei taha ja pole vajagi rääkida, aga paar korda vähemalt uitab mõte täna õhtul pea terve armeena tööle rakendatud garderoobitädide peale, kes kuulevad seda kõike teisel pool seina, kus kell veel tähendab midagi ja seier käib mööda sihverplaati ikka vanaviisi – sekund, minut ja tund korraga.

Kujutan hästi ette, et mõned inimesed on iga järgmise müralainega vallanduvatest endorfiinilaskudest oma toolil mõnust laiali voolanud ja silmad pahupidi. 40 minutit hiljem hakkab tekib aga minus esimene päris nihelus. Üks jalg ei taha hästi paigal püsida ja lõua käele toetamisest ning sama käe küünarnukiga tooli käepidemele vajumisest saab halb mõte, sest läbi vibratsioonidest lõdisema hakkav lõug ja aju tõotavad Vene teatrist lahkuda peapõrutusega.

Sunn O))) Vene teatris. Autor/allikas: Tanel Tero

Samal ajal võib näha üksikuid inimesi tagaridadest väljapääsu poole pudenemas, kuigi nende samm on pigem selline, et plaanitakse ka naasta, mis võib muidugi olla tegelikult kattevari ka sellele, et ei kavatseta mitte kunagi naasta, sest tundub, et sellelt kontserdilt keegi sirgjooneliselt tunnistades, et see muusika pole ikka talle, naljalt ei lahku. Umbes samal ajal saan sõbralt esimestest ridadest ka sõnumi, et "tema nüüd läheb", sest õlu olla otsa saanud.

Ma vaatan ka ise nüüd järjest sagedamini kella, mis nüüd ka kulgeb järjest aeglasemalt. Tahtmine lahkuda on hakanud peas aina tugevamalt vasardama, aga kuivõrd selgepiirilist eraldusjoont lugude vahel ei jookse, on selleks keeruline ka õiget hetke leida. Ühtlasi on endale ootamatult raske tunnistada, et selline kontserdikogemus pole päris mulle ja ilmselt ei saa kunagi olema. Tuleb lihtsalt lahkuda ja mitte tagasi vaadata, kuigi eredalt valgustatud teatrisalongi naasmine toob kohe teravalt hinge pahameele, et aga miks siis ei ole –

See küsimus ei saa vastust ka järgmisel päeval, küll aga toob veidrat lohutust üks tähelepanek teiselt inimeselt – ka Siim Nestor viimases reas olevat haigutanud.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: