Greg Anderson: Sunn O))) eesmärk pole kellelgi südant pahaks ajada
Esmaspäeval annab Vene teatris kontserdi eksperimentaalse metal'i ansambel Sunn O))). ERR kultuuriportaal ajas juttu bändi kitarristi Greg Andersoniga, kes rääkis koostööst sõnaka Steve Albini ja avangardmuusiku Scott Walkeriga ning sellest, kuidas viimase kahe albumi täisanaloogne salvestamine pani nad albumi tegemise protsessi ümber mõtestama. Samuti kinnitas ta, et nende eesmärk ei ole inimestel kontserdil südant pahaks ajada nagu vahel juhtub.
Esmaspäevane kontsert on istuv ja ei toimu tavalises kontserdisaalis. Mõned fännid olid isegi pahased, et nad peavad teie kontserdi ajal istuma. Agentuur ütles, et see oli teie enda soov esineda kohas, kus inimesed istuvad. Miks?
Üks asi, mis meie jaoks oluline on, on see, et publik saaks meie kontserdil teistsuguse elamuse. Me oleme ebatraditsiooniline bänd. See, mida me teeme, on ebatavaline. Esinemine erinevates või erineva atmosfääriga kohtades sobib meie muusikaga. Mulle meeldib anda istuvaid kontserte. Istumine on suurepärane viis muusika kogemiseks ja suurepärane ka mugavuse mõttes. Muusika tunnetamine läbi toolide ja puidu võimaldab saada kogu keha meelelise elamuse.
Kas te kaalusite Tallinnas ka teisi kohti?
Ei. Võib-olla meie agent kaalus veel paari teist kohta, kuid ma polnud sellest teadlik.
Tegite albumite "Life Metal" ja "Pyroclasts" salvestamise ajal koostööd ansambli Shellac laulja ja kitarristi ning produtsent Steve Albiniga. Ta on suurepärane produtsent, aga nii palju, kui ma eelmisel aastal nende kontserdil nägin, tundub et ta on ka paras pähkel. Ta näib olevat keeruline inimene. Kuidas temaga koos töötada oli?
Esiteks, ta pole produtsent. Ta on salvestusinsener. Ta on selles suhtes väga konkreetne, et ta ei pea end produtsendiks. Ta leiab, et ta on lihtsalt salvestusinsener ning juhib magnetofoni ja pulti, samal ajal kui bänd mängib. Ma ei pea teda üldse väga keeruliseks inimeseks. Tegelikult vastupidi. Ta on oma tööviisi ja -protsessi osas väga otsekohene ning äärmiselt avatud. Ta on ka väga aldis bändi kaasama ja õpetama, kuidas ta töötab ning millised on tema tööprotsessid. Inimeste jaoks, kellega ma aastate jooksul koos töötanud olen, on need sageli olnud kiivalt hoitud saladus, mida nad inimestega ei jaga ja sa pead põhimõtteliselt need asjad ise välja selgitama.
Aga Albini puhul on see peaaegu nagu meistriklassi andmine. Tal pole midagi varjata ja ta pole inimene, kes hoiaks konkreetset trikki või erilisi asju, mida ta teeb, artisti eest saladuses. Seega, see oli tõesti hämmastav kogemus. Meie jaoks on haruldane ja keeruline leida inimesi, kes mõistaksid, mida me teeme ning kes teaksid, kuidas ansamblilt suurepäraseid helisid kätte saada. Tal polnud sellega probleeme. Tegelikult mõistab ta sügavuti, mida me teeme ja oli meie jaoks oluline liitlane. Ma arvan, et ta salvestas bändi päriselt sellisena, nagu bänd kõlab. Seda ruumis, kus ta on salvestanud ja veetnud palju aastaid ning mille täiustamisele kulutanud palju raha. Ta tunneb selle ruumi iga sentimeetrit ja teab, kuhu paigutada instrumendid ning mikrofonid ja kuidas heli salvestada. Nii et selle albumi tegemine oli tõesti nauding. Eriti seetõttu, et olime aastaid olnud tema austajad ja võimalus selles ruumis salvestada oli meile tõeline au. Need on ühed parimatest salvestustest, mis me kunagi teinud oleme. See paneb bändi tõepoolest teistsugusesse valgusesse kui varasemad salvestused. Seal on palju tekstuure, kihte ja detaile, mida ta suutis suurepäraselt jäädvustada ning mida ma polnud ise varem meie salvestustel kuulnud.
Albinile ei meeldi digitaalne ja ta eelistab analoogsalvestust. Mõlemad teie viimased albumid salvestati täisanaloogselt. Milliseid võimalusi vanakooli muusikasalvestamise viis teile andis või millest ilma jättis?
Magnetofonil on meie salvestustel olnud alati oma koht. Lihtsalt protsess on olnud erinev. Sageli ja mitme viimase albumi puhul salvestasime muusika algselt lindile, näiteks suure osa lugude bassi ja kitarrid. Kuid kui see oli kord lindile saanud, liikus see edasi digitaalruumi, kus seda saab teatud viisil manipuleerida, sellele midagi juurde lisada ja sellega töötada. See muudab selle protsessi mõnevõrra lihtsamaks. Aga selle kõige tegemine täielikult ilma arvutiteta – ja kahe viimase albumi salvestamisel polnud ruumis tõesti ühtegi arvutit – pani meid palju tähelepanelikumalt keskenduma sellele, mida teeme ja tegutsema läbimõeldumalt. Suur osa meie eelmiste albumite loomisprotsessist kätkes endas palju töötlemist. Me mängisime muusika pikkade juppidena sisse, leidsime nende juppide vahel aega kirjutamiseks ja tegime mitmeid võtteid, mis me omavahel hiljem kokku töötlesime. "Life Metal'i" puhul tegime selle kõik ühe jutiga ja see tõesti muutis kogu seda dünaamikat ning protsessi, kuidas me muusikat teeme. See tõesti eeldas, et sa oled rohkem mõttega kohal ja valvsam. See on põhimõtteliselt nagu kontserdil – sa ei saa tagasi kerida ja midagi muuta.
Albini lindistas bändi põhimõtteliselt sellisena, nagu see elab ja hingab ning seda ilma kontserdil mängimata. Mõningad instrumentaalid ja tekstuurid tuli üle salvestada, kuid tuumikosa lugudest sai esitatud bändina ühes ruumis, otse. Mõnikord tekivad mõned väikesed vead, kuid see on samas osa sellest kvaliteedist ja üldpildist, millega tegu on. See on üsna toores. "Life Metal" on justkui päriselt pulseeriv ja hingav heliteos, mis on tõeliselt aus. See on teine asi, et see plaat on väga aus ja läbipaistev. Esiteks on tänapäeval tavalisem heli põhjalikult kujundada ja kulutada aega muusikateose pisikeste nüansside analüüsimisele. Mitte, et sellel midagi viga oleks. See on suurepärane. Oleme varem selliseid plaate teinud ja tõenäoliselt teeme neid ka tulevikus. See on lihtsalt erinev. Aga see oli tõesti omamoodi värskendav ja inspireeriv teha seda hoopis teisel viisil. See oli omamoodi naasmine kohta, kust bänd kord alguse sai. Suur osa meie varastest salvestustest on väga toored, kus me mängime kontserdil ja keegi on lihtsalt mikrofoni püsti pannud ning selle salvestanud ja meil polnud võimalust ega ressursse sellesse sügavuti kaevumiseks. Nii et sellel on natuke ka sellist kvaliteeti. Ehkki erinevus mineviku ja oleviku vahel on see, et me töötame oma ala tõelise meistri ning kellegagi, kes on helide salvestamise alal täielik geenius, ja väga ilusas ning uskumatus stuudios, mille üle tal on täielik kontroll ja mida ta väga hästi tunneb.
"Pyroclasts'i" salvestasite sama salvestussessiooni ajal kui "Life Metal'i". Kas see ilmub täpselt sellisena nagu need lood tookord salvestatud said?
Nende lugudega ei teinud me midagi. Ülesalvestamisi ei toimunud. Need lood olid teatud mõttes selline igapäevane harjutus, mida me Steve'i Electrical Audio nimelises stuudios tegime. Neil on stuudios majutus, nii et me elasime plaadi salvestamise ajal seal. Kui me hommikul üles ärkasime, tulime kõik kokku, jõime kohvi ja hakkasime muusikat mängima. Valisime võtme ja noodi välja ning mängisime lihtsalt vabalt selles valitud võtmes, et päev käima saada ja eelmine õhtu ning öö endalt maha raputada. Steve salvestas selle. Vahel tegime seda ka öösel, kui sessioon läbi oli, et otsad kokku tõmmata ja anda kõigile midagi, mille saatel lõõgastuda ja magama heita. Salvestasime arvatavasti umbes 10 või 12 sellist lugu kogu Chicagos oldud aja jooksul ja kui sessiooni lõpus oli aeg albumit miksida, küsis Steve meilt, et mida me selle materjaliga teha tahame. Me ütlesime, et aga kuulame selle üle. Me polnud seda isegi kuulanud. See oli asi, mida lihtsalt otsustasime teha, ilma põhjaliku läbimõtlemiseta. Salvestasime selle lihtsalt ära ja nii oligi.
Kui me seda materjali läbi kuulasime, siis osa sellest tundus meile tõeliselt ilus, toores ja eraldi esiletõusev. Aga meil oli tõesti konkreetne nägemus ja idee, misssugune "Life Metal" albumina peaks olema ning see idee ja visioon ei sobinud hästi nende drone'i-tükkidega, mis me teinud olime. Nii et me lihtsalt otsustasime need ära miksida ja mõelda hiljem, mis nendega peale hakata. Neid kuulates mõtlesime, et oleks suurepärane idee need eraldi välja anda. Teatud lisa- või kaasalbumina "Life Metal'ile", kaadritaguse materjalina, mis seaks "Life Metal'i" teistsugusesse vaatenurka või valgusesse. Kogu salvestussessiooni vältel valitses väga konkreetne meeleolu ja ma usun, et "Life Metal" võtab selle hästi kokku. Aga "Pyroclasts" koondab kõik muu, mis seda ümbritseb või lood, millel on sama energia ja tunnetus, kuid mis väljendub teisel moel. Need kaks koos toimivad suurepäraselt. Aga ka eraldi. Ma olen põnevil. Steve'iga salvestamine oli meie jaoks nii positiivne kogemus ja nende salvestuste välja andmine on justkui selle pühitsuse elus hoidmine.
See album on teiste hulgas pühendatud Scott Walkerile, kellega te olete samuti koostööd teinud. Ma saan aru, et ta jättis teile üsna kustumatu mulje, kui te temaga 2014. aastal ilmunud albumit salvestasite?
Jah, tal oli tohutu mõju ja ta oli keegi, keda me olime juba mõnda aega imetlenud. Nii et võimalus temaga koos töötada oli täiesti hullumeelne ning tohutu au. Aga ajal, kui me seda tegime, olime välja andnud albumi "Monoliths & Dimensions" [2009], mis nõudis meilt väga palju. Ma olen selle üle väga uhke, mida me sellega saavutasime, kuid mingil hetkel leidsime end olukorrast, kus me polnud kindlad, milline saab olema meie järgmine album. Asi polnud selles, et me ei olnud inspireeritud, vaid me lihtsalt polnud kindlad, kuidas siit edasi minna, sest me panime kõik, mis meie sees oli, "Monoliths & Dimensions'i" tegemiseks lauale. Aga sealtpeale tekkisid küsimused, et kuhu ja kuidas siit edasi minna. See on paljude jaoks omamoodi loomulik asi. Kaks asja, millele sa mõtled. Esiteks, sa tahad teha järgmise Sunn O)))-i albumi, mis oleks teistsugune kui album enne seda. Aga sa tahad ka, et see oleks parem.
Aga pärast Scottiga töötamist ja stuudiosse tulemist, kus me tegelikult tõesti nautisime koos muusika tegemist, sest me polnud seda pikka aega teinud, ei püüdnud me teha plaati, mis oleks parem kui "Monoliths & Dimensions". Pigem tähendas see seda, et me lihtsalt teeme ühe albumi. Lihtsalt teeme selle ära. Ma tundsin, et Scottiga tehtud "Soused" [2014] oli vajalik ajend ja inspiratsioon, et saaksime stuudios kokku ning vaataksime, mis juhtub ja ei muretseks selle pärast, kas see tulemus kaalub "Monoliths & Dimensions'i" üles. Pigem see, et teeme lihtsalt koos muusikat. See on see, mida me oleme nüüd aastaid stuudios teinud. Meile meeldib see, nii et teeme lihtsalt seda ja ei muretse nii palju selle pärast, kuidas see varasemate töödega võrreldes välja kukub. Pärast seda hakkasime rohkem stuudios salvestama ja see oli tõesti väga hea. See on omamoodi oluline osa sellest, mis Sunn O))) on ja millega tuleb arvestada ja mida toita. See on see, mille ma Scottiga salvestamisest kaasa võtsin. Ma õppisin palju ka muusika, selle kirjutamise ja mängimise kohta. See erines väga palju minu kogemustest ja elust ning tööst erinevate inimestega. Väga ebatraditsiooniline, või lihtsalt väga erinev sellest, kuidas ma olen kogu elu asju teinud.
Huvitav, et sa mainisid seda ebakindlust, mida teha järgmiseks või kuidas seda teha, sest mul on siin kirjas küsimus, kus ma mainin, et te olete mulle alati tundunud kui bänd, kes on väga kindel selles, mida nad järgmiseks teevad või kuidas kõlavad. Väga küps päris algusest peale. Aga ma saan aru, et teil on olnud ka oma kahtlused selle osas, milline see lõpp-produkt võiks olla.
Jah, ma tunnen, et võib-olla on teatud ebakindlus selle suhtes, mis see saab olema, aga ma tunnen, et kui me tuppa kokku tuleme, tekib kindlustunne ja enesekindlus iseenesest. Lihtsalt ühte ruumi astudes, muusikat tegema hakates ja protsessi alustades. Üks asi, mille me Scottiga "Soused'i" tegemisest kaasa võtsime, oli see, et stuudiosse ei pea tulema ilmtingimata juba selgelt kaardistatud plaaniga. Tuleb lihtsalt ühte ruumi kokku tulla ning koos töötama ja ideid vahetama hakata. Tegelikult on sama lugu kõigi meie plaatidega. "Monoliths & Dimensions'iga" oli sama lugu – me ei tulnud stuudiosse kohale hunniku ideedega. Meil oli paar mõtet või kontseptsiooni, aga need olid ebamäärased, vormimata, toored ideed, mida teisele näidata. Me ei ole selline bänd, et üks veedab talve kodustuudios, teeb järgmise albumi kõik osad valmis ja palub siis teistel lihtsalt osad sisse mängida. Nii see ei käi. See on pigem nii, et üks ütleb, et tal on idee ja ta tahab seda stuudios näidata, kui kokku saame. Sellest võib saada midagi täiesti teistsugust. Asja ilu seisnebki selles, et kui see idee, mis sul peas tekkis, kõigi teiste panustatud ideedega kokku panna, sünnib sellest midagi täiesti muud kui see, mida algse idee lauale panija ette kujutas või mõtles. See on Sunn O))) ja muusika, mida me teeme. Meie salvestussessioonidele ei eelne väga pikka ettevalmistust. Meie jaoks taandub asi lihtsalt sellele, et see salvestussessioon teoks teha, sest Stephen O'Malley ja mina elame eri riikides, maailma eri otstes. Kokku saamiseks ja kontsertide andmiseks aja leidmine on suurim väljakutse üldse. Asi pole kunagi selles, et meil poleks ideid või üks meist pole enam bänditegemisest huvitatud. Pigem on asi selles, et kuidas me seda planeerime. Nii et sul tuleb end kehtestada, pühenduda ning see teoks teha.
Te pole eriti altid tegema lugusid, mis on lühemad kui 10 minutit. Kuidas sa ise koged seda muusikat, mida sa laval esitad? Need väga pikad lood annavad peaaegu et aega painutava elamuse, kus kuulaja võib tõesti ajataju kaotada. Kuidas sa ise seda laval koged?
Ma ei usu, et ajalised piirangud mängivad mingit rolli selles, mida me teeme. See on pigem avatud. See on vabadus. O'Malley ja mina oleme koos muusikat teinud üle 20 aasta – Sunn O))) ja veel kaua enne seda mängisime koos teistes erinevates metal-bändides. Me jätame otsad lahtiseks ja ma arvan, et see on väga hea. Teistes ansamblites, kus ma olen elu jooksul mänginud ja kavatsen tõenäoliselt ka edaspidi mängida, on jällegi teatud ajapiirangud. Sul on konkreetne asi, mida sa teed ja see korduvus. Sa alustad lugu teatud kohast ja lõpetad selle teatud kohas. Selle kõige äravõtmine annab sulle palju vabadust ja võib pillimängija jaoks avada palju uusi võimalusi. Sellel on palju võimalikke arengusuundi. See on bändi jaoks äärmiselt oluline. Üks huvitav asi selle puhul on see, et "Pyroclasts" ja need lood tegelikult olid ajastatud selle järgi, kui palju linti rullil järel oli, sest lindi hulk rullil on piiratud. Ma võin eksida, aga rullil on umbes 22 minutit ja me üritasime põhimõtteliselt saada ühele rullile kaks lugu. See oli see, millest me juhindusime. Nii et meil oli stuudios põhimõtteliselt kell, millest lugude salvestamisel juhindusime ja mille alusel jälgimise, millal meil tuleks otsad kokku tõmmata. O'Malley andis meile märku, kui meil oli 2 minutit järel ja me proovisime siis välja mõelda, kas me lõpetame väljahajumisega või teeme midagi muud, et lugu 2 minuti pärast läbi saaks. See oli huvitav harjutus ja üks võimalus asju teistmoodi teha. Nii et iga lugu oli ajalises mõttes püsiva suurusega, kuid üldiselt, eriti kontserdiolukorras, ei muretse me tegelikult aja ega selle jälgimise pärast ning see meeldib mulle. See sõltub lihtsalt sellest, mis toimub. Mõnikord on tunne, et "vau, see läks kiiresti". Vahel on ka vastupidi. Aga sa tõesti kaotad ajataju ja kaotad end muusikasse kogu aeg seetõttu ära.
Sa oled ka plaadifirma omanik ja oled viimasel ajal välja andnud Caspar Brötzmanni albumeid, kes teid esmaspäeval soojendab. Räägi mulle temast, sest ma ei tea tema kohta väga palju. Kuulasin teda natuke, ta kõlab üksjagu agressiivsemalt kui teie oma muusika.
Caspar Brötzmann on uskumatu muusik, kelle avastasin 90. aastatel. Ta on Saksa kitarrimängija, keda on väga mõjutanud Jimi Hendrix ja kes mängib muusikat teatud saksa industriaalmuusika esteetilisuses või väljendusrütmis. Teda on mõjutanud ilmselt ka ansambel Einstürzende Neubauten. Ta mängis ühes rokkmuusika trios ja ma ise olin 90. aastatel bändis ning mind väga inspireeris tema muusika. Ta tuli Ühendriikidesse ja meil õnnestus koos tuurile minna, mis oli uskumatu kogemus. Minu jaoks oli tohutult eriline, et ma sain selles kaasa lüüa. See oli ka esimene kord, kui me kohtusime. Ma lihtsalt armastasin tema plaate ja live-esinemisi. Minu arust oli ta väga ainulaadne. Väga jõuline, võimas ja tume, aga tema muusika oli ka väga kummaline. Väga erinev sellest, mida ma olin harjunud rokkmuusika trio esituses kuulma.
Umbes seitse aastat tagasi, kui Sunn O)))-l paluti kureerida Roadburni muusikafestivali, siis üks bände, kellega me tahtsime mängida, oli Caspar Brötzmann ja tema Massaker. Caspar Brötzmann Massaker ei olnud pikka aega esinenud, võib-olla umbes kümme aastat, aga nad esinesid sellel festivalil ja see oli tõesti hämmastav. Tore oli neid uuesti mängimas näha. Ma polnud neid näinud 90. aastatest saati, kui ma nendega ise tuurile käisin. Tänu sellele soojendasime Caspariga ka suhtluse uuesti üles. Ta rääkis muusikast, mida ta tahab teha ja soolokarjääri tegemisest ning Massaker'i tagasitulekust. Rääkisime temaga ka Caspar Brötzmann Massakeri 90. aastate albumite uuesti avaldamisest, kuna neid enam juurde ei tehta ja neid on Ühendriikides väga keeruline saada. Ta oli sellest vaimustuses. Nii et tänu sellele, et me hakkasime temaga tema albumite uuesti väljaandmisega seoses koostööd tegema, tekkis meil püsikontakt ja nüüd oleme koos ka lugusid teinud. Võtsime ta Sunn O)))-i soojendusesinejaks ja see on fantastiline. Tema muusika on nii eriline, nii omanäoline ja lihtsalt hämmastav. See on olnud unistuse täitumine, et sa saad mängida ja koostööd teha kellegagi, kes on sind muusikaliselt tohutult inspireerinud ning keda sa tõesti austad. See on üks neist hetkedest, et "vau, ma ei suuda uskuda, et me tõesti mängime koos ja ma annan tema muusikat välja ja saan seda inimestega jagada". Ta on üks neist muusikutest, kes lendas radari alt läbi ja inimesed ei pruugi tema muusikast midagi teada, aga kui sa seda kuuled, siis on see tõesti võimas ja uskumatu. Tema muusikal on kindlasti oma iseloom, mida pole ühelgi teisel.
Sa ütlesid, et see on veider viis, kuidas üks rokitrio muusikat teeb. Mil moel?
Sa pead seda lihtsalt ise kuulma. Tema isa on maailmakuulus saksofonimängija Peter Brötzmann, kes on minu hinnangul maailma eksperimentaalse muusika ja džässi üks võtmeisikud. Nii et tema lapsepõlv ja isapoolsed mõjud kumavad kindlasti ka tema muusikast läbi. Samuti tundub, et tema muusikas on ka teatavad vana saksa rahvamuusika mõjud. Paljuski mõjub see väga saksapäraselt. Midagi sellist, mida ma pole teistes bändides ja muusikutes näinud. Ma pole näinud, et keegi oskaks teda ümbritseva sellisel moel esile tõsta.
Viimane küsimus tuleb teie kontsertide kohta. Ma lugesin, et inimestel hakkab teinekord teie kontsertidel paha, sest see kogemus on lisaks vaimsele ka väga füüsiline. Kas see on mingisugune linnalegend või midagi sellist võib tõesti teie kontserdi ajal juhtuda?
Kui lähtuda sellest, mida mulle on öeldud, siis seda juhtub. Bändi eesmärk ei ole muuta kellegi olemist ebamugavaks või tal süda pahaks ajada. Me lihtsalt teeme seda, mida me teeme. See, kuidas publik sellele reageerib või seda kogeb, on mõneti meie kontrolli alt väljas, sest igaühe kogemus on erinev. Aga ma usun, et see sõltub publikust.
Eks ma saan esmaspäeval teada. Aitäh!
Aitäh!
Toimetaja: Merit Maarits