Arvustus. Sunn O))) pumpab aeglaselt üles ürgollust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sunn O)))
Sunn O))) Autor/allikas: pressifoto

Uued plaadid

Sunn O)))
"Life Metal", "Pyroclasts" (Southern Lord)
9/10; 8/10



Kuskil Atlandil asub naftaplatvorm, kus pumbatakse eelajalooliste eluvormide mateeriast pursunud sooja maaõli, samal ajal, kui keskmaal müttavad viimsepäeva ratsanikud. Kogu õli kulub selleks, et ära toita bändile kuuluvad vendade Sundholmide väljatöötatud janused lampvõimendid Sunn, mille tootmine juba sajandi algul lõpetati. Selle kompanii logo guugeldades mõistate, miks võtsid Stephen O'Malley ja Greg Anderson endale nimeks Sunn O))).

Salvestatakse täispikka plaati "Life Metal" ning linte keerutab analoogtehnika puritaanist mürainsener Steve Albini – mees, kes on öelnud, et heli talletamine digitaalsel kujul on vastutustundetu. Olgu sellega, kuidas on, aga Albini emabändid Big Black ja Shellac on kahtlemata piisav tagatis mõistmaks, et kitarridest väljutatavate sageduste tajumise osas temaga tüli norida ei maksa.

Puurtornist kostnu ülesvõte mõjub tõesti kolossaalselt. Selle füüsiline kohalolu paneb klirisema antiikse teeportselani ja lööb kere soojaks nagu kakskümmend aastat laagerdunud hiina pu-erh. See ei ähvarda tappa ega loobi soolikaid või baite näkku, vaid imbub sisikonda süsimusta hummusena, milles prõksuvad määramatus kauguses hõõguva päikese laetud valgusosakesed. Nagu inimtegevuse välise eluslooduse puhul, on siin raske täheldada osiseid, mida vaidlustada või sarjata. See lihtsalt on… ja undab, aga sedalaadi programmilist undamist on neetult keeruline simuleerida. Kui Sunn O))) ütleks, et nad lasevad läbi oma kärinablokkide tuhandekordselt võimendatud nivooga taltsutatud tigude kruusal roomasklemise helisalvestusi, siis ma tõenäoliselt noogutaks ja pobiseks vastu: "OK, fair enough".

Vahepeal satub naftaplatvormile ka külalisi, keda transporditakse tõenäoliselt kuulikindla vantamusta (nn. "kõige mustem must" – tehismaterjal, mis neelab 99,96% valgusest) helikopteriga. Üheks selliseks auvõõraks on Islandi multiinstrumentalist ja viimasel ajal palju kõneainet pakkuva telesarja "Tšernobõl" heliriba autor Hildur Guðnadóttir, kes jätab endast maha ka ainsa albumil kõlava inimhääle.

Välja on lekkinud info, et "Life Metali" õlitamisega paralleelselt toimub ka pool aastat hiljem ilmuva improvisatoorse varialbumi "Pyroclasts"* ülesvõtmine. Väidetavalt tehakse seda igahommikuse rituaalina, mis hõlmab endas stopperkella, külalisinstrumentaliste, Albini magnetlinti ja Kellogsi helbeid maasöega mustaks toonitud piimas.

"Pyroclastsi" kõla on jäisem, toorem ja armutum. Meenuvad kirjeldused H. P. Lovecrafti õudusjutust "Hullumeelsuse mägedes", kus Antarktikasse suundunud ekspeditsioon põrkub kokku kosmiliste kombitskollide koledustega: "See kohutav vaatepilt oli sõnul kirjeldamatu, sest esialgu näis kindlasti tegemist olevat mingi põrguliku loodusseaduste väärastumisega. Siin, uskumatult iidsel, 20 000 jala kõrgusel asuval kiltmaal ja kliimas, mis oli tappev juba ammu enne inimese kujunemist üle poole miljoni aasta tagasi, laius nii kaugele, kui silm ulatus, korrapäraste kiviehitiste võrgustik, mida suutsime ainult mõistuse meeleheitliku enesekaitse tõttu seostada millegi muu kui teadliku ja tehisliku tegevusega."

Nafta asemel pulbitseb siin midagi muud. Miskit, milles puudub elu. See on mitme kilomeetri paksuse jääkilbi all toimuv tektooniline liikumine või midagi sootuks jõledamat. Mõlemal albumil lasub neli lugu – kokku sama palju kui planeete meie päikesesüsteemis. "Pyroclastsil" on esindatud need neli viimast äärealade gaasihiiglast, mille oletatavalt tahked tuumad võivad viimase aja teaduslikele avastustele tuginedes sisaldada senitundmatute omadustega superioonilist musta jääd. "Life Metalile" jäävad planeedid, kuhu saab astuda, kuhu jõuab soojust ja valgust ning juhtumisi huugab ühel neist Sunn O))) puurtorn.

* Sunn O))) album "Pyroclasts", mis koosneb neljast "Life Metal" sessiooni ajal salvestatud palast, ilmub 25. oktoobril. Plaat on pühendatud tänavu meie seast lahkunud hardcore vokalisti Ron Guardipee, näitleja Kerstin Daley ja muusikaajaloo suurkuju Scott Walkeri mälestuseks. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: