Ökokogukonna elu jälginud dokumentalist: kõik oli hästi umbes üheksa kuud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: pressimaterjalid

Dokumentaalfilmi "Südamering" režissöör Margit Lillak, kes jälgis viie aasta jooksul ökokogukonna elu, tõdes "Ringvaates", et teda huvitas nende puhul eelkõige inimpsühholoogiline pool, mitte see liikumine ise. Ta märkis, et n-ö mesinädalad kestsid umbes üheksa kuud, pärast mida tekkisid inimeste vahel konfliktid. Põhjused ikka armastus, reetmine, kadedus ja viha.

"Südamering" räägib 2014. aasta sügisel kokku tulnud ökokogukonnast. Lillak jälgis neid neli ja pool aastat. Film räägib nende rõõmsast ja illusiooniderohkest algusest kuni dramaatiliste sündmusteni, mis hiljem lahti rullusid. Ta märkis, et kohati tekkis osalistel endil tunne nagu nad oleksid tõsielusarjas.

"Aga see oli siiski vabatahtlikult korraldatud eksperiment. Seda nimetasid nad ka ise tihti inimlaboratooriumiks. Aga see ei ole esmakordne asi. Neid kogukondi on mujal maailmas väga palju, ka toimivaid ja väga vanu."

Lillaki sõnul käisid selle ökokogukonna liikmed tegelikult koolitustel koos aastaid enne seda, kui kogukond päriselt loodud sai. "Nad unistasid koos, missugune see võiks välja näha ja kuidas seda kogukonda looma hakata."

Mesinädalad kestsid üheksa kuud

Kogukond tegutses Raplas ja Lillak märkis, et läbisaamine oli liikmete vahel hea umbes kaheksa-üheksa kuud. "Ma olin ise ka väga sisse tõmmatud ja sellest väga vaimustuses. Need praktikad ja ringid olid minu jaoks ka midagi täiesti uut ja alguses ma osalesin ka ise päris paljudes. Aga kaheksa-üheksa kuud olid n-ö mesinädalad." Pärast seda tekkisid konfliktid.

Ta märkis, et igasse gruppi on sisse kirjutatud konfliktid ja jõujooned. "Ühte autokraatset liidrit selles kogukonnas pole, sest nad kasutavad sotsiokraatiat kui otsustusmehhanismi, kus kõigi hääl on võrdselt kuuldud."

Aga osadel inimestel on kaasasündinud autoriteet paratamatult tugevam kui teistel ja teised on rohkem järgijad, tõdes Lillak. "Aga kuna nad olid otsustanud, et nad kindlalt ei taha liidreid, siis see tekitas omakorda pingeid." Kõige suuremaid pingeid tekitas armastus, reetmine, pettumus, kadedus ja viha.

Huvi pakkus inimpsühholoogia, mitte liikumine ise

Kogukond koosnes stabiilselt 12 täiskasvanust ja kuuest lapsest. Kogukonnast lahkusid umbes pooled. Pea viie aasta jooksul jõudis ka Lillaki suhe kogukonna liikmetega palju muutuda.

"Alguses olid nad umbusklikud, et mis minu agenda on. Ma ütlesin algusest peale, et minu agenda ei ole kogukondlikus liikumises, vaid ikkagi inimpsühholoogias. Mind huvitab inimene. Ma tahan teada, kuidas me toimime."

Lillaku sõnul liikusid kogukonna liikmed viia aasta jooksul järjest lähemale autentsema mina suunas, mida ta dokumentalistina väga hindab. "See on üliäge."

Tšehhis 23. Jihlava rahvusvahelise dokumentaalfilmide festivali võistlusprogrammis esilinastunud ja Skaala publishingi välja antud "Südamering" jõuab Eesti kinoekraanidele jaanuari lõpus 2020.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: