Arvustus. Südamering. Kogukonnaks olemise valu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kaader dokfilmist
Kaader dokfilmist "Südamering". Autor/allikas: pressimaterjalid

Uus dokfilm

"Südamering"

Režissöör Margit Lillak

Eesti filmi edulaines läheb hästi ka kodumaisel dokumentalistikal. Alles lähiminevikus pakkus paartuhat kinodesse meelitatud silmapaari põhjust hõisata. Siis pühkisid napilt pooleaastase vahega oma teelt kõik senised vaatajarekordid esmalt Joosep Matjuse "Tuulte tahutud maa" ning seejärel Tarvo Mölderi "Ott Tänak: The Movie". Muljetavaldavalt on alanud ka uus kümnend: kolmandat nädalat naudib kinodes silmapaistvat edu võrratu "Fred Jüssi. Olemise ilu", värskelt väärib tähelepanu tänavuse DocPoint Tallinna avanud "Südamering".

Margit Lillaku enam kui viieaastase töö tulemus portreteerib seltskonna inimeste püüdeid tarbimisühiskonna peavoolust eralduda ning jätkusuutlikum elamisviis leida. Selleks asutatakse linnakärast eemal, remonti ootavas endises mõisahoones ökokogukond. Kuigi tegelasi vilksab kaamera eest läbi enam kui tosinajagu, haarab kogu tähelepanu üsna pea lahvatav armukolmnurk, mis ähvardab kogu algatuse tükkideks kiskuda.

"Südameringi" lähim hingesugulane kodumaisel filmimaastikul on kahtlemata Jaan Tootseni "Uus maailm", mis samuti vaatles aastate jooksul kogukonna teket ning katseid seni sätestatud normidest teisiti elada. Kui Uue Maailma Seltsi tegemisi pingestasid heitlused linnavalitsusega, siis Lillaku filmist jääb muu maailm valdavalt välja. Et näiteks kliimamuutused ja metsaraie on palavalt päevakajalised teemad, tõmbab kõik kestlikkusega seonduv või öko-eesliiteline kergesti tähelepanu. Rohelisema elu võimaluste kohta ökokogukonnas "Südamering" siiski erilist nõu ei paku, tähelepanu läheb hoopis kiirelt sõnaühendi teisele poolele.

Peegeldusena ühe inimkoosluse toimimisest on "Südamering" ülimalt vahetu ja kohati lausa ebamugavust tekitavalt isiklik. Idealistlik ja rõõmsameelne faas ühiselust jääb kinolinal võrdlemisi üürikeseks. Kaamera ette on püütud intriige ja ängi, tülisid ja solvumisi, pisaraid ja karjeid. Mitmed muhedamad ja helgemad hetked seostuvad vanemate vahel ringi tuuseldavate lastega, eriti jääb meelde väljendatud igatsus kõige kooliga seotud toreda järele nagu reeglid ja distsipliin.

Lillak sammub üsna õhkõrnal piiril, kus rõhuasetus kolme jõulise natuuri põrkumisele ähvardab filmile kollase meki külge jätta, sisulisemad teemad omavahelise draama alla matta. Kerge on kujutada toimuvat ette mitmeosalise reality-sarjana. Suunda õigustab ja mõtestab filmi teises pooles kõlav mõttekäik – kuidas saabki oodata tervete riikide ja ühiskondade muutumist, kui isegi väikeses ja võrdlemisi sarnaselt mõtlevas kogukonnas ei suudeta omavahel rahulikult rääkida, suhteprobleeme lahendada, andestada ega leppida või vähemalt koostoimimise nimel kompromisse leida.

Tegelastest ja sündmustest tahaks pidevalt rohkemgi teada saada. Paljud stseenid nagu rituaalsete toimingute ja lepituse otsimiseks valitud meetodite kujutamine vajaksid täielikult maksvusele pääsemiseks rohkem konteksti. Monteerijad Jaak Ollino jr ja Helis Hirve on sellegipoolest saanud hakkama vägeva tööga – sadadest tundidest ja viiest aastast hoomatava terviku välja voolimine on kontimurdev väljakutse. Ime pole see, et teemade ja tegelaste rohkusesse traagelniite on jäänud, vaid see, et "Südamering" üldse sedavõrd ladusalt ja kaasahaaravalt kulgeb.

Portreteeritavatega nii pika aja veetmine on dokumentalisti jaoks nii võimalus kui oht. Ühelt poolt loob see usalduse ja läheduse, mis kaotab tõkkeid ning lubab kaamera unustada hetkil, mida inimese eneseteadlikkus tingimata avalikkusele näidata ei sooviks. Teisalt nõuab see tohutut professionaalsust eetiliste otsuste ja objektiivseks jäämise osas – kuidas näidata omaks ja armsaks saanud inimesi ühtmoodi ausalt nii heas kui veas.

Lillak on keerulises olukorras tasakaalukalt hakkama saanud. "Südamering" kujutab oma tegelasi kõigi nende personaalsete veidruste kiuste empaatia ja hoolega, vältides samas ka igasugust romantiseerimist. Pigem vastupidi. Kui "Uus maailm" tekitas tahtmise kohemaid jalgratta selga ronida ja asumiseltsiga liituda, siis "Südameringi" lõpusirge dramaatiliste tuuride järel tundub Tallinna kesklinn korraks idüllilise oaasina. Samas pole tegemist ka hoiatusega. Pigem kainestava meenutusega inimeseks olemise painetest ja ühise keele leidmise keerukusest. Sellest, kuidas ümbritseva maailma muutmiseks tuleb ikka ja jälle esmalt iseendaga hakkama saada. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: