Kaarel Kuurmaa sõnas, et kui vahepeal oli Eesti filmitegijatel valehäbi, et dokumentaalfilm peab olema väga objektiivne, siis nüüd on sellest üle saadud. "Inimesed on aru saanud, et dokumentaalfilm ei ole jälgimine ja neutraalsus, vaid dokumentalistika on ka kunst," tõdes ta ja lisas, et auturipoolne nägemus ja hinnang on dokis väga teretulnud.

"Niivõrd põhjalikult ühte kogukonda sisse elavat filmi meil varem pole olnud nagu "Südamering"," sõnas Docpointi programmijuht ja selgitas, et Margit Lillak veetis selles kogukonnas üle viie aasta. "Ta sai kätte nii alguse kui ka esimesed kriisid, sest ta ei läinud juba valmis kogukonda filmima, vaid ta sai selle väga magusa ja hapra seisundi, kus kõik oli kiirendis, muutumises ja tohututes pööretes."

"Seda filmi vaadates kohati sa ei usu, et kõik see juhtub kaamera ees," mainis ta, lisades, et kui mängufilmis saab kõike võimendada, siis "Südameringi" puhul jääb tunne, et režissöör on kohati isegi tagasi hoidnud, et näidata asja intensiivsust palju võimsamana. "Selle film üks keskseid elemente, mis seda kannab, on aususe või jagamise ringid, millest tuleb ka filmi pealkiri, seega ilmselt need inimesed, kes kaamera kohaloluga leppisid, võtsid üsna teadlikult selle seisundi, et see on osa aususest ja teraapiast, mille nad läbi teevad."

Dokumentaalfilmi "Südamering" kommenteeris ka Hele Kõrve: