Kultuuriportaali Docpointi-soovitused: Bulgaaria pensionäridest India loomakaitsjateni ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Bassein" ("The Pit") Autor/allikas: Kaader filmist

Dokumentaalfilmide festivali Docpoint kavas on tänavu üle 40 linateose, mille hulka mahuvad näiteks ka möödunud aasta olulisemad dokid nagu Agnes Varda viimaseks filmis jäänud "Varda kui Agnes" ja parima doki Oscari nominent "Pühendus Samale". Jagame aga viis soovitust filmidele, mis võivad muidu tähelepanuta jääda.

"Andrei Tarkovski. Film kui palve" ("Andrei Tarkovski. A Cinema Prayer")
Režissöör: Andrey A. Tarkovsky

Vene kultuslavastaja Andrei Tarkovski filosoofilistel mõtisklustel põhinev dokumentaalfilm linastus möödunud aasta lõpus ka Pimedate Ööde filmifestival, kuid on ainult suur rõõm, et seda uuesti kinos näha saab. Film kulgeb lineaarselt, alustades Tarkovski esimeste filmidega ("Teerull ja viiul", "Ivani lapsepõlv") ning lõpetades lavastaja viimase linalooga "Ohverdus". Filmikaadrid on kokku põimitud katkenditega režissööri erinevatest intervjuudest ja loengutest, mis annavad tausta ja lisavad tähendusi.

Ühelt poolt on filmi nautimise eelduseks armastus Andrei Tarkovski loomingu vastu, kuid sellest võib ka mööda vaadata. Sellised suured mõtlejad nagu Andrei Tarkovski panevad kuulama ka ilma igasuguse eelteadmiseta, nende mõte on fokuseeritud ja täpne, pole mingit tühja mula ja painavat eneseimetlust. Paljuski meenutab "Film kui palve" isegi Vallo Tooma dokumentaali Marju Lepajõest, kus samuti jäid ammulisui kuulama ilusaid mõtteid, olenemata sellest, kas Lepajõest midagi enne teadsid.

Oleks vaid igal suurel režissööril nii ilus (filmi)mälestusmärk. Olulist rolli mängib muidugi see, et režissööriks on lavastaja enda poeg Andrei A. Tarkovski, kellel oli ilmselt ligipääs kõigile materjalidele ning kes kahtlemata oskaski oma isa rikkalikku ja kohati traagilist elukäiku kõige paremini kokku võtta.

"Bassein" ("The Pit")
Režissöör: Hristiana Raykova

Aastatega on välja kujunenud mingid teemad või käsitlused, millega vaatajad igal Docpointil kokku puutuvad. Alati on festivalil pisut puhast kunsti ja veidi poliitilist dokki, aga üks pisike nurgake on reserveeritud ka vaatlevatele ühiskondlikele dokkidele. Selle heaks näiteks on Bulgaaria termaalveebasseinidest rääkiv "Bassein", kus suure osa filmis saabki vaadata lihtsalt kohalike pensionäride lõbusat logelemist ja igapäevast aja surnukslöömist.

Pealtnäha võib see tunduda muidugi eriti nüri. Kaua sa ikka jõuad vaadata, kuidas pensionärid basseinis sulistavad? Erinevalt Ulrich Seidlist, kes on korduvalt dokumenteerinud Kesk-Euroopa vanurite eluolu tumedust, võtab Raykova ette lõbusama suuna. "Bassein" jälgibki nelja-viite erinevat inimest, kes kõik käivad tihti basseinitamas, aga elavad samal ajal ka väga värvikat ja lustlikku elu. Üks peab miniloomaaeda, teine väikest majutusasutust – need on tavaliste inimeste lihtsate naudingute portreed.

Vaikse kulgemisega võtab aga lugu peagi laiema fookuse, kui linnavalitsus otsustab lõpetada termaalveebasseinide toetamise ning plaanib need muuta tasuliseks. Peost-suhu elavaid pensionäre ajab see aga marru ning käima lähebki suur mäslemine basseini säilimise nimel. Väga lokaalne lugu, mis oma südamlikkusega ületab riigipiire ning on igati mõistetav ka Eestis. Samasuguse filmi võiks teha tegelikult igast teisest linnasaunast – mõni kohalik dokirežissöör võiks ette võtta...

"Molenbeeki jumalad" ("Gods of Molenbeek")
Režissöör: Reetta Huhtanen

Soome lavastaja Reetta Huhtaneni "Molenbeeki jumalad" rullub lahti nii ootamatust kohast, et juba puhtalt selle pärast tasub filmi vaadata – Brüsseli linnaosas Molenbeek-Saint-Jean, mida peetakse ka islamiterrorismi hälliks, elavad kaks perekonda, kelle lapsed hakkavad omavahel läbi käima. Üks perekond on kristlased, teised moslemid, kuid see ei sega poisse karvavõrdki. Igapäevaste mängude ja lustimise taustal rulluvad lahti aga meeleavaldused ning ärev, millest Aatos ja Amin end liialt segada ei lase.

Kui Andrei Tarkovski filmi suurim võlu on suure meistri mõtted, siis sama saab öelda ka "Molenbeeki jumalad" kohta. Meie rassistide-ksenofoobide-feministide-kuratteabkelle ajastul mõjub nii eluterve lugu kainestavalt, näidates, kuidas armastus aitab üle saada kõigist erinevustest. Kui kristlikus peres kasvanud poiss küsib moslemilt, et miks sa sealiha ei söö, siis vastab teine lihtsalt "Ma ei tea", aga teab samas ikkagi, et ei tohi süüa. Ühelt poolt on selles tõdemuses mingi kurvameelsus, teisalt on sedalaadi ausus ja pretensioonitus väga ilus.

Mõttelise silla võib ehitada ka "Molenbeeki jumalate" ja Ken Saani möödunud aasta lõpus ilmunud reality "Üle parda" vahele. Kui esimene neist näitab, kuidas saada erinevustest üle sõpruse ja südamliku vestlusega, siis teine neist on kinnituseks, et samas on ikkagi meie seas suur hulk inimesi, kes lollaka kangusega ajavad ikka ja jälle oma tõde taga. Muidugi, Reeta Huhtaneni film ei muuda maailma ning valdavamaks jääb alati "Üle parda" reaalsus, aga tore on tunnikeseks sukelduda sellisesse paralleelmaailma, kus probleeme ongi päriselt võimalik lahendada.

"Paariakoer" ("Pariah Dog")
Režissöör: Jesse Alk

Kui enne tuli juttu vaatlevatest ühiskondlikest filmidest, mida alati Docpointilt leida võib, siis kavas on alati ka mõni nunnu loomafilm – möödunud aastal Santiago tänavakoertest rääkiv "Los Reyes", aasta varem "Kamtšatka karud" ning tänavu võtab selle teatepulga üle USA režissööri Jesse Alki "Paariakoer". Seda küll tegelikult vaid tinglikult, sest peategelasteks on pigem Kolkata linn, kus inimesed ja loomad võitlevad oma koha nimel. N-ö vahemeesteks võib pidada inimesi, kes võitlevad meeletult ülerahvastatud linnas loomade õiguste ees, kulutades seeläbi tihti oma viimased sendid koeratoidule.

Kuigi loojutustuse mõttes jääb "Paariakoer" tihti toppama ja näitab vaatajale nende inimeste argist asjaajamist, siis kokkupuuted loomadega ning traagilised hetked, kui on näha reaalne inimese-looma olelusvõitlus ruumi nimel, lähevad kindlasti hinge. Sarnase portree ühest suurlinnast ja selle loomadest rääkis Türgi lavastaja Ceyda Torun oma dokis "Kedi", näidates Istanbuli tänavakasside keerukat, ent seiklusrikast igapäeva.

"Paariakoera" puhul tuleb anda ka hoiatus – kuigi filmis näha ka väga armsaid koeri, kellel läheb hästi, siis on mitmete loomade elusaatus siiski küllalt kurb ning õrnema hingega loomasõbrad võiksid kinno minemata jätta. Pigem soovitan filmi neile, kes tahavad näha ühe hoomamatult pulbitseva suurlinna keskel asuvad pisikesi oaase, kus inimesed elavad siginast-saginast sõltumatult. Need inimesed, kes leiavad keset katkematult signaalitavaid autosid ikkagi oskuse jääda rahulikuks, võiksid olla meile kõigile õpetuseks – elutempo ei ole kunagi liiga kiire, kui suudad ise rahulikuks jääda.

Zen-filmikogemus, mis läheb samasse kategooriasse Fred Jüssi portreedokumentaaliga "Olemise ilu".

"Rasvarinne" ("Fat Front")
Režissöörid: Louise Unmack Kjeldsen, Louise Detlefsen

Ilmselt esmakordselt on üks Docpointil linastuv välismaine dokumentaal saanud juba festivali eel meedias nii palju tagasisidet – ja seda täiesti arusaadavatel põhjustel. "Rasvarinne" võtab fookusesse mitmed Skandinaavia ülekaalulised naised, kes on asunud võitlema kapitalistliku kõhnuspropaganda vastu. See kõlab naljakalt, aga nende inimeste jaoks on see kaugel naljast. Korraldatakse meeleavaldusi, rebitakse provokatiivsete fotode jaoks riided seljast ning räägitakse pidevalt sellest, kuidas kõhnus on ühiskonna poolt peale surutud jama. Noh, jah.

21. sajandi fenomenina on huvitav jälgida, kuidas sotsiaalmeedia annab kõiksugustele kõrvalekalletele võimaluse muutuda normaalseks. Kui sul on mingi pahe – tahtmata küll praegu otseselt öelda, et ülekaalulisus seda on –, siis võta ainult Instagram lahti, keri natuke edasi-tagasi ja küll sa õige pea leiad veel kümneid samasuguseid inimesi, kellega samastuda ja kelle kaudu end õigustada. Seda mudelit järgivad pea kõik "Rasvarinde" portreteeritavad, kelle jaoks sotsiaalmeedia on suurem kui elu. Seda kinnitab hästi ka olukord, kus ühe naise Instagram pannakse kinni, mille tõttu laguneb kogu tema (virtuaalne) reaalsus kokku.

Samal ajal on "Rasvarinne" küllalt vastuoluline ning patroniseeriv, üritades vaatajale pähe määrida tõsiasja, et kõigil neil tüdrukutel on olnud raske lapsepõlv ning just seetõttu on nad kaalus kümneid kilosid juurde võtta. Miks mitte, nii see võibki olla, kuid selline tehislik konstruktsioon ja agressiivne mõjutamine lõhub loo vaatleva struktuuri ja jätab halva maitse suhu. Sellele vaatamata on põnev jälgida, kuidas pideva enesepetmise kiuste unistavad enamik jälgitavad kõhnaks saamisest, vaatamata sellele, et pidevalt võideldakse paksuse pühitsemise eest.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: